Eessõna

Jumal Caitanya õpetused, mis on ära toodud käesolevas raamatus, ning Jumal Kṛṣṇa õpetused „Bhagavad-gītās" ei erine teineteisest mitte millegi poolest. Jumal Caitanya õpetused on Jumal Kṛṣṇa õpetuste praktiline väljendus. „Bhagavad-gītā" järeldusena annab Jumal Kṛṣṇa juhenduse alistuda Temale, Jumal Kṛṣṇale. Kṛṣṇa lubab, et Ta kannab vahetult hoolt sellise Temale pühendunud hinge eest. Oma täieõigusliku ekspansiooni Kṣīrodakaśāyī Viṣṇuna on Kṛṣṇa, Jumala Kõrgeim Isiksus, alati selle maailma juht, kuid see ei tähenda, et Ta juhiks kõiki elusolendeid vahetult. Ent Jumal kinnitab, et Oma puhta pühendunu eest hakkab Ta vahetult hoolt kandma. Puhas pühendunu on hing, kes on igavesti alistunud Jumalale, samamoodi nagu laps on alistunud oma vanematele või loom oma isandale. Jumalale alistumise protsessi käigus tuleb inimesel teha järgmist: (1) vastu võtta kõik pühendunud teenimist soodustav, (2) hüljata kõik pühendunud teenimist takistav, (3) uskuda vankumatult Jumala kaitsesse, (4) tunda end üksnes Jumala armust sõltuvana, (5) mitte omada Jumala soovidest erinevaid soove, (6) tunda end alati alandliku ja tühisena.

Jumal nõuab, et Temale alistutaks neid kuute põhimõtet järgides, kuid maailma niinimetatud teadlased, kelle arukus piiratud, ei mõista neid ning soovitavad inimeste üldmassile need põhimõtted hüljata. „Bhagavad-gītā" üheksanda peatüki kokkuvõttena ütleb Jumal Kṛṣṇa otse: „Mõtle alati Minust, saa Minu pühendunuks, avalda Mulle lugupidamist ning teeni Mind. Olles täielikult süvenenud Minusse, tuled sa kindlasti Minu juurde." (Bg. 9.34) Ometigi eksitavad õpetlastest deemonid inimmasse, suunates neid impersonaalse, mitteavaldunud, igavese, sündimatu tõe juurde, mitte aga Jumala Isiksuse juurde. Impersonalistlikud māyāvādīdest filosoofid ei tunnista, et Absoluutse Tõe kõrgeim aspekt on Jumala Kõrgeim Isiksus. Kui keegi soovib mõista Päikest sellisena nagu see on, peab ta esmalt pöörduma päikesevalguse juurde, seejärel vaatlema päikesekera ning pärast sellele jõudmist kohtuma näost näkku Päikest valitseva jumalusega. Vähese teadmistepagasi tõttu ei suuda māyāvādīd mõista midagi, mis jääb kõrgemale Brahmani särast, mida võiks võrrelda päikesevalgusega. „Upaniṣadides" kinnitatakse, et enne, kui elusolend suudab näha Jumala Isiksuse tõelist palet, peab ta tungima läbi Brahmani pimestavast särast.

Jumal Caitanya õpetab seetõttu Vraja kuninga kasulapsena ilmunud Jumal Kṛṣṇa otsest teenimist. Samuti annab Ta mõista, et paik nimega Vṛndāvana on võrdne Jumal Kṛṣṇaga, sest Jumal Kṛṣṇa nime, omaduste, keha, mängude, ümbruskonna ja atribuutika ning Jumal Kṛṣṇa Enda vahel ei ole mitte mingit erinevust. Selline on Absoluutse Tõe absoluutne olemus.

Jumal Caitanya kinnitas, et kõrgeim viis Jumal Kṛṣṇa teenimiseks on Vraja neidude poolt praktiseeritud meetod. Need neiud (gopīd ehk karjustüdrukud) lihtsalt armastasid Kṛṣṇat ilma ühegi tagamõtteta materiaalsest või vaimsest kasust. Caitanya kinnitas sedagi, et „Śrīmad-Bhāgavatam" on veatu jutustus transtsendentaalsetest teadmistest, ning osutas tähelepanu tõsiasjale, et inimelu kõrgeim eesmärk on arendada endas välja puhas armastus Kṛṣṇa, Jumala Kõrgeima Isiksuse vastu.

Jumal Caitanya õpetused ei erine õpetustest, mida jagas Jumal Kapila, sāṅkhya-jooga (sāṅkhya filosoofilise süsteemi) rajaja. Selle autoriteetse joogasüsteemi kohaselt soovitatakse inimesele mediteerida Jumala transtsendentaalsele kehale. Autoriteetses joogaõpetuses ei anta kunagi soovitust mediteerida tühjusele või millelegi ebaisikulisele. Inimene võib mediteerida Jumal Viṣṇu transtsendentaalsele kehale isegi praktiseerimata keerulisi istumisasendeid. Sellist meditatsiooni nimetatakse täiuslikuks samādhiks. Seda kinnitatakse „Bhagavad-gītā" kuuenda peatüki lõpus, kus Jumal Kṛṣṇa ütleb: „Ning kõikidest joogidest on kõrgeimal astmel asetsev ning Minuga jooga läbi kõige lähedasemalt ühenduses see, kes on alati Minusse süvenenud, mõtleb Minust eneses ning teenib Mind transtsendentaalselt ja armastusega." (Bg. 6.47)

Jumal Caitanya õpetas inimeste üldmassile sāṅkhya filosoofia õpetust acintya-bhedābheda-tattva, milles väidetakse, et Kõigekõrgem Jumal on Oma loomega samane ja üheaegselt sellest lahusseisev. Jumal Caitanya õpetas seda filosoofiat Jumala püha nime kordamise läbi. Ta õpetas, et Jumala püha nimi on Jumala heliline inkarnatsioon ning kuna Jumal on absoluutne tervik, siis ei ole Tema püha nime ja Tema transtsendentaalse keha vahel erinevust. Seetõttu on inimesel Jumala püha nime korrates võimalik helivibratsiooni abil vahetult suhelda Kõigekõrgema Jumalaga. Selle helivibratsiooni kordamises eksisteerib kolm arenguetappi: solvangute tasand, solvangute kõrvaldamise tasand ning transtsendentaalse tasand. Solvangute tasandil võib inimene ihaldada kõikvõimalikku materiaalset õnne, kuid teisel tasandil vabaneb ta igasugusest materiaalsest saastast. Jõudes transtsendentaalsele tasandile, saavutab ta aga enim ihaldatud positsiooni — Jumala armastamise tasandi. Jumal Caitanya õpetas, et see on inimelus kõrgeima täiuslikkuse tasand.

Jooga praktika fundamentaalne eesmärk on meelte üle kontrolli saavutamine. Kõik meeled alluvad keskselt mõistusele; seepärast tuleb inimesel kõigepealt ohjeldada mõistust, rakendades selle Kṛṣṇa teadvusse. Mõistuse jämedakoelised tegevused väljenduvad läbi väliste meelte — nii teadmisi omandavate meelte kui ka tegutsevate meelte — vastavalt inimese soovidele. Mõistuse peenekoelisteks tegevusteks on mõtlemine, tundmine ja tahtmine. Vastavalt oma teadvusele on inimene kas puhas või saastunud. Kui inimese mõistus on keskendunud Kṛṣṇale (s.t. Tema nimele, omadustele, kehale, mängudele, ümbruskonnale ja atribuutikale), muutuvad kõik tema tegevused, nii peene- kui jämedakoelised, soodsaiks. „Bhagavad-gītās" teadvuse puhastamiseks antud protsess seisneb mõistuse keskendamises Kṛṣṇale Tema transtsendentaalsetest tegevustest kõnelemise, Tema templi külastamise ja puhastamise, Jumala suurepäraselt kaunistatud ilusa transtsendentaalse kuju vaatamise, Tema transtsendentaalse hiilguse kuulamise, Temale pakutud toidu maitsmise, Tema pühendunutega suhtlemise, Temale ohverdatud lillede ja tulasī lehtede nuusutamise, Jumala heaks tegutsemise ja muude sedalaadsete tegevuste vahendusel. Mitte kellelgi ei ole võimalik mõistuse ja meelte tegevusi peatada, kuid neid on võimalik puhastada läbi teadvuse muutumise. Sellele muutusele viidatakse „Bhagavad-gītās", kui Kṛṣṇa annab Arjunale teadmised joogast, mille abil inimene saab tegutseda ilma karmaliste resultaatideta. „Oo, Pṛthā poeg, tegutsedes nende teadmiste kohaselt võid sa vabastada end tegevuste järelmõjude köidikuist." (Bg. 2.39) Inimene on vahel sunnitud teatud tingimustel nagu haigus vms oma meelelisi naudinguid piirama, kuid see ei ole kohustuslik kõikides olukordades. Tundmata mõistuse ja meelte ohjeldamise tegelikku protsessi, püüavad vähema arukusega inimesed vägivaldselt peatada mõistuse ja meelte tegevused või nad alistuvad neile, mattudes meeleliste naudingute lainetesse.

Joogas ettekirjutatud reeglid, erinevad istumisasendid ja hingamisharjutused, mida sooritatakse meelte eemaldamiseks meelte ihaldusobjektidest, on mõeldud neile, kes on liiga tugevalt elu kehalise käsitluse haardes. Arukas inimene, kes viibib Kṛṣṇa teadvuses, ei püüa vägivaldselt peatada meelelisi tegevusi. Ta hoopiski rakendab oma meeled Kṛṣṇa teenimisse. Mitte kellelgi ei õnnestu sundida last mängimist lõpetama, jättes teda tegevusetuks. Last on võimalik hoida mõttetutest tegevustest ainult andes talle kõrgema tegevuse. Meeleliste tegevuste vägivaldne tõkestamine jooga kaheksa põhimõtte abil on mõeldud madalamatele inimestele. Tegeldes Kṛṣṇa teadvusele suunatud kõrgemate tegevustega, hoiduvad kõrgemad inimesed loomulikul teel materiaalsele eksistentsile omastest madalamatest tegevustest.

Sel moel õpetab Jumal Caitanya teadust Kṛṣṇa teadvusest. See teadus on absoluutne. Kuivade mõistuse spekulatsioonidega tegelejad püüavad vältida materiaalseid kiindumusi, kuid üldjuhul osutub mõistus liialt tugevaks ning see veab neid tagasi meeleliste tegevuste juurde. Kṛṣṇa teadvuses viibiv isiksus on sellisest ohust vaba. Inimene peaks seega rakendama oma mõistuse ja meeled Kṛṣṇa teadvusele suunatud tegevustesse ning Jumal Caitanya õpetab, kuidas seda praktiliselt teha.

Enne sannyāsa (loobumusliku elukorralduse) vastuvõtmist tunti Jumal Caitanyat nime all Viśvambhara. Sõna viśvambhara viitab isiksusele, kes hoiab alal kogu universumit ning kes on kõikide elusolendite juhiks. See alalhoidja ja juht ilmus kui Jumal Śrī Kṛṣṇa Caitanya, et anda inimkonnale need ülevad õpetused. Jumal Caitanya on elu esmaste vajaduste ideaalne õpetaja. Ta jagab kõige heldemalt armastust Jumala vastu. Ta on kogu armulikkuse ja hea õnne täielik varamu. Nagu kinnitatakse „Śrīmad-Bhāgavatamis", „Bhagavad-gītās", „Mahābhāratas" ja „Upaniṣadides", on Ta Jumala Kõrgeim Isiksus Kṛṣṇa Ise ning väärib kummardamist kõigi poolt käesoleval lahkarvamuste ajastul. Igaüks võib ühineda Tema saṅkīrtana liikumisega. Selleks ei ole vaja varasemat kvalifikatsiooni. Lihtsalt järgides Tema õpetusi võib igaüks saada täiuslikuks inimeseks. Kui kellelegi langeb osaks õnn kogeda Tema omaduste kütkestavust, saavutab ta kindlasti oma elu missiooni täitmises edu. Teisisõnu öeldes pääsevad need, kes tunnevad huvi vaimse eksistentsi saavutamise suhtes, Jumal Caitanya armulikkuse läbi, kergelt māyā küüniste vahelt. Need õpetused, mis on ära toodud käesolevas raamatus, ei erine Jumalast Endast.

Olles süvenenud materiaalsesse kehasse lisab tingimustest sõltuv hing kõikvõimalike materialistlike tegevustega pidevalt lehti oma ajaloo raamatusse. Jumal Caitanya käesolevad õpetused aitavad inimühiskonnal peatada sellised ebavajalikud ja ajalikud tegevused. Nende õpetuste abil võib inimkond tõusta vaimsete tegevuste kõrgeimale tasandile. Need vaimsed tegevused algavad tõeliselt pärast materiaalsetest köidikutest vabanemist. Sellised, vabanemise tasandil Kṛṣṇa teadvuses sooritatud tegevused on inimese täiuslikkuse eesmärgiks. Võlts prestiiz̆, mille inimene omandab, üritades valitseda materiaalse looduse üle, on illusoorne. Valgustavaid teadmisi on võimalik omandada Jumal Caitanya õpetustest ning selliste teadmiste abil on võimalik vaimse eksistentsi suunas edasi areneda.

Kõik elusolendid on sunnitud kogema naudinguid või kannatusi oma tegevuse viljade näol, mis neile materiaalse looduse seaduste kohaselt osaks langevad. Mitte kellelgi ei ole võimalik neid seadusi eirata. Nii kaua kui elusolend sooritab karmalisi tegevusi, kohtab ta üritustes elu lõpliku eesmärgini jõuda kahtlematult ebaedu. Ma loodan siiralt, et mõistes Jumal Caitanya õpetusi kogeb inimühiskond vaimse elu uut valgust, mis annab võimaluse puhtale hingele omasteks tegevusteks.

om tat sat

A.C. Bhaktivedanta Swami
14. märts 1968
Jumal Caitanya sünnipäev
Śrī Śrī Rādhā Kṛṣṇa tempel
New York, N.Y.