KAHEKÜMNE TEINE PEATÜKK: „Śrīmad-Bhāgavatam"

Pärast māyāvādīdest sannyāsīde pöördumist Caitanya Mahāprabhu teele tulid paljud õpetlased ja uudishimulikud inimesed Jumalat Benaresesse vaatama. Kuna mitte kõigil polnud võimalust Caitanya Mahāprabhuga Tema elupaigas kohtuda, seisid inimesed ritta tee äärde, mida mööda Jumal Viśvanātha ja Bindumādhava templisse läks, et seal Jumalat näha. Ühel päeval, kui Jumal külastas templit koos Oma kaaslastega nagu Candraśekhara Ācārya, Paramānanda, Tapanamiśra, Sanātana Gosvāmī ja teised, laulis Ta:

haraye namaḥ kṛṣṇa yādavāya namaḥ
gopāla govinda rāma śrī-madhusūdana

Kui Jumal sedasi lauldes ja tantsides liikus, kogunesid Tema ümber tuhanded inimesed, ning kui Jumal laulis, vastasid nad kõrvulukustaval häälel. Vibratsioon, mida nad tekitasid, oli sedavõrd tugev, et Prakāśānanda Sarasvatī ja tema õpilased, kes läheduses istusid, ühinesid otsekohe rahvahulgaga. Niipea kui ta nägi Jumal Caitanya ilusat keha ja Jumalat tantsimas koos Oma kaaslastega, ühines Prakāśānanda Sarasvatī kīrtanaga ja hakkas laulma: „Hari! Hari!" Nähes Jumal Caitanya ekstaatilist tantsu, olid kõik Benarese elanikud imestusest sõnatud. Jumal Caitanya hoidis Oma pidevat ekstaasi siiski kontrolli all ning kui Ta nägi māyāvādīdest sannyāsīsid, siis Ta peatas tantsimise. Niipea kui Jumal oli laulmise ja tantsimise peatanud, langes Prakāśānanda Sarasvatī Tema jalge ette. Püüdes teda peatada, lausus Jumal Caitanya: „Sa oled jagad-guru, kogu maailma vaimne õpetaja, ja Mina pole võrdväärne isegi mitte Sinu õpilastega. Sa ei peaks kummardama sellise madalamalseisva isiksuse ees nagu Mina. Sa oled täpselt nagu Kõrgeim Brahman ning kui Ma luban sul kummardada Minu jalge ees, siis sooritan Ma seeläbi äärmiselt suure solvangu. Ehkki sa näed kõike väljaspool kahesust, ei tohiks sa sel moel käituda, sest sedasi näitad sa inimestele halba eeskuju."

„Varasemalt kõnelesin ma Sinust mitmeid kordi halvustavalt," vastas Prakāśānanda Sarasvatī. „Selleks, et nüüd end sellise solvangu tagajärgedest vabastada, langen ma Sinu jalge ette." Seejärel tsiteeris ta värsi vedakirjandusest, milles öeldakse, et isegi kui vabanenud hing sooritab solvangu Kõigekõrgema Jumala vastu, saastub ta taas mateeriast. Prakāśānanda Sarasvatī tsiteeris veel teisegi värsi, „Śrīmad-Bhāgavatamist" (10.34.9), milles räägitakse, kuidas Nanda Mahārājat ründas madu, kes oli varasemalt olnud Vidyādharārcita. Kui Kṛṣṇa Oma lootosjalgadega seda madu puudutas, sai viimane tagasi oma eelmise keha ja vabanes oma pattude järelmõjudest. Kui Jumal Caitanya kuulis, kuidas Teda sel moel võrdsustati Kṛṣṇaga, protesteeris Ta leebelt selliste sõnade vastu. Ta tahtis hoiatada inimesi mitte võrreldada Kõigekõrgemat Jumalat ühegi elusolendiga, ning ehkki Ta oli Kõigekõrgem Jumal Ise, protesteeris Ta taolise võrdluse vastu, et meid õpetada. Seepärast lausus Ta, et kellegi võrdlemine Kõigekõrgema Jumala, Kṛṣṇaga on suurim solvang. Jumal Caitanya väitis alati, et Viṣṇu, Jumala Kõrgeim Isiksus, on võimas ning elusolendid, ükskõik kui võimsad nad ka oleksid, on vaid tühiselt väikesed. Selle tõenduseks tsiteeris Ta värsi „Padma Purāṇast", mis sisaldub ka vaiṣṇava tantras („Hari-bhakti-vilāsa" 1.73): „Inimest, kes võrdleb Kõigekõrgemat Jumalat kasvõi võimsaimate pooljumalatega nagu Brahmā või Śiva, tuleb pidada suurimaks ateistiks."

„Ma mõistan, et Sina oledki Jumala Kõrgeim Isiksus, Kṛṣṇa," jätkas Prakāśānanda Sarasvatī, „ning ehkki Sa käitud kui pühendunu, väärid Sa ikkagi kummardamist, sest Sa ületad meid kõiki nii hariduse kui vaimse teadvustamise poolest. Teotades Sind oleme me seega sooritanud suurima solvangu. Palun andesta meile."

Seda, et pühendunust saab suurim transtsendentalist, kinnitatakse „Śrīmad-Bhāgavatamis" (6.14.5):

muktānām api siddhānāṁ
nārāyaṇa-parāyaṇaḥ
sudurlabhaḥ praśāntātmā
koṭiṣv api mahāmune

„Eksisteerib palju vabanenud ja täiuslikke hingi, kuid see, kes on Jumala Kõrgeima Isiksuse pühendunu, on neist kõigist kõrgeim. Kõigekõrgema Jumala pühendunud on alati rahulikud ja vaiksed ning sellist täiuslikkust, mida omavad nemad, on väga raske leida isegi miljonite inimeste hulgast." Prakāśānanda tsiteeris veel ühe värsi („Śrīmad-Bhāgavatam" 10.4.46), milles öeldakse, et juhul, kui inimene solvab pühendunut, kaotab ta oma pikaealisuse, õitsengu, kuulsuse, religiooni ja kõrgemate autoriteetide õnnistuse. Prakāśānanda tsiteeris veel ka ühe värsi „Śrīmad-Bhāgavatami" seitsmendas laulust (7.5.32), milles öeldakse, et puudutades Jumala Kõrgeima Isiksuse lootosjalgu, vabaneb tingimustest sõltuv hing kõikidest kahtlustest. Kõigekõrgema Jumala lootosjalgade puudutamine saab võimalikuks aga ainult sellele, kellele on langenud osaks õnnistus saada tolmu Jumala puhta pühendunu lootosjalgadelt. Teisisõnu öeldes on Jumala Kõrgeima Isiksuse puhtaks pühendunuks saamine võimalik vaid juhul, kui inimesele osutab soosingut teine Jumala puhas pühendunu.

„Nüüd palun ma varjupaika Sinu lootosjalgade juures," lausus Prakāśānanda Sarasvatī seejärel, „sest ma tahan tõusta Kõigekõrgema Jumala pühendunu positsiooni."

Pärast seda vestlust istusid Prakāśānanda Sarasvatī ja Jumal Caitanya koos maha ning Prakāśānanda lausus: „Kõik, mida Sa rääkisid māyāvāda filosoofia vastukäivustest, on meile teada. Tõepoolest, me teame, et kõik māyāvādīde poolt vedalikele pühakirjadele antud kommentaarid on väärad, eriti need kommentaarid, mille on kirjutanud Śaṅkarācārya. Śaṅkarācārya poolsed „Vedānta-sūtra" tõlgitsused pole midagi enamat kui tema ettekujutluse vili. Sa ei selgitanud „Vedānta-sūtra" ja „Upaniṣadide" aforisme mitte Omaenda ettekujutluse põhjal, vaid sellistena, nagu need on. Seepärast tunneme Sinu selgituse kuulmisest suurt rahuldust. Selliseid selgitusi „Vedānta-sūtra" ja „Upaniṣadide" aforismidele suudab anda ainult Jumala Kõrgeim Isiksus ja mitte keegi teine. Kuna Sa omad kogu Kõigekõrgema Jumala potentsi, palun selgita „Vedānta-sūtrat" veel lähemalt, et ma võiksin sellest kasu saada."

Jumal Caitanya protesteeris taas, et Teda Kõigekõrgemaks Jumalaks nimetati ja lausus: „Mu kallis isand, Ma olen tavaline elusolend. Mul pole võimalik teada „Vedānta-sūtra" tõelist tähendust, ent Vyāsadevale, kes on Nārāyaṇa inkarnatsioon, on selle tõeline tähendus teada. Mitte ükski tavaline elusolend ei suuda tõlgitseda „Vedānta-sūtrat" oma ilmalikest kontseptsioonidest lähtuvalt. Selleks, et piirata „Vedānta-sūtra" kommenteerimist ebaausate inimeste poolt, andis selle autor, Vyāsadeva, ise „Vedānta-sūtrale" kommentaari, mis kannab nimetust „Śrīmad-Bhāgavatam." Teisisõnu öeldes on iga raamatu parim kommentaar see, mille on kirjutanud autor ise. Mitte keegi ei suuda autori mõtet tabada, kui autor ise oma kirjutise sisu ei ava. Seepärast tuleb „Vedānta-sūtrat" mõista läbi „Śrīmad-Bhāgavatami" — kommentaari, mille on kirjutanud „Vedānta-sūtra" autor, Vyāsadeva.

Praṇava ehk oṁkāra on kõikide „Vedade" jumalik tuum. Lähemalt selgitatakse oṁkārat gāyatrī mantras, täpselt samamoodi nagu seda on selgitatud „Śrīmad-Bhāgavatamis". Sellest eksisteerib neli värssi, milles Jumal Kṛṣṇa Ise jagab selgitusi Brahmāle. Brahmā andis need selgitused omakorda edasi Nāradale ja Nārada omakorda Vyāsadevale. Sel moel antakse „Śrīmad-Bhāgavatami" värsside mõtet õpilasjärgnevusahela kaudu edasi. Oleks ekslik arvata, et igaüks võib kirjutada omaenda rumalaid kommentaare „Vedānta-sūtrale" ja lugejaid eksitada. Igaüks, kes tahab mõista „Vedānta-sūtrat", peab hoolikalt lugema „Śrīmad-Bhāgavatami". Vyāsadeva koostas „Śrīmad-Bhāgavatami" Nārada Muni juhenduste kohaselt just selleks, et „Vedānta-sūtrat" selgitada. „Śrīmad-Bhāgavatami" kirjutades võttis Vyāsadeva kokku kogu „Upaniṣadide" tuuma, mida selgitatakse ka „Vedānta-sūtras". „Śrīmad-Bhāgavatam" on seega kogu vedaliku tarkuse tuum. See, mida väidetakse „Upaniṣadides" ja korratakse „Vedānta-sūtras", on väga hästi selgeks tehtud „Śrīmad-Bhāgavatamis".

„Īśopaniṣadist" leiame me lõigu, mis sarnaneb ühe „Śrīmad-Bhāgavatami" värsiga (8.1.10), milles kinnitatakse, et kõik, mida on võimalik näha kosmilises avaldumises, on vaid Kõigekõrgema Jumala energia ega erine Temast Endast. Järelikult on Ta kõikide elusolendite valitseja, sõber ja alalhoidja. Me peaksime elama Jumala armust ja võtma vastu vaid seda, mis on meile määratud. Sel moel, tungimata kellegi teise vara kallale, on meil võimalik elu nautida.

Teisisõnu öeldes kannavad „Upaniṣadid", „Vedānta-sūtra" ja „Śrīmad-Bhāgavatam" üht ja sama mõtet. Kui keegi uurib tähelepanelikult „Śrīmad-Bhāgavatami", leiab ta, et selles selgitatakse väga hästi kõiki „Upaniṣade" ja „Vedānta-sūtrat". „Śrīmad-Bhāgavatamis" antakse meile õpetus, kuidas taastada oma igavene suhe Kõigekõrgema Jumalaga, kuidas tegutseda vastavalt sellele suhtele ja kuidas lõpuks saada sellest suurimat hüvangut.

Neljas värsis, mis algavad sõnadega aham eva, sisaldub kogu „Bhāgavatami" tuum. Nendes värssides öeldakse: „Mina olen kõikide elusolendite suhete kõrgeim kese ja Minu teadmised on kõrgeimad teadmised. Protsessi, mille abil elusolend võib Minuni jõuda, nimetatakse abhidheyaks. Selle protsessi abil võib elusolend saavutada elu kõrgeima täiuslikkuse — armastuse Jumala vastu. Kui elusolend saavutab armastuse Jumala vastu, muutub tema elu täiuslikuks." Neid nelja värssi selgitatakse ka „Śrīmad-Bhāgavatamis" endas, Jumal Caitanya kirjeldas nende värsside põhilist mõtet. Ta ütles, et mitte keegi ei suuda mõista Kõigekõrgema Jumala algolemuslikku positsiooni — Tema asukohta, transtsendentaalseid omadusi, transtsendentaalseid tegevusi ja kuut küllust. Kõike seda pole võimalik mõista mõttespekulatsioonide või akadeemilise hariduse abil, selle mõistmine saab võimalikuks ainult Jumala armust. „Bhagavad-gītās" öeldakse, et see, kellele langeb osaks õnn võita Jumala soosing, suudab mõista kõiki selleteemalisi selgitusi Jumala armust.

Jumal eksisteeris enne materiaalset loomet, seepärast on materiaalsed elemendid, loodus ja elusolendid saanud alguse Temast ning pärast hävimist leiavad nad rahupaiga samuti Temas. Kui loome on avaldunud, on selle alalhoidjaks Jumal — tõepoolest, kõik, mida me näeme, on vaid Jumala sisemise energia transformatsioon. Kui Kõigekõrgem Jumal Oma sisemise energia Endasse tagasi tõmbab, siseneb kõik Temasse. Esimeses nimetatud neljast värsist esineb sõna aham kolm korda, rõhutamaks, et Jumala Kõrgeimale Isiksusele kuuluvad täielikult kõik küllused, ja sellekski, et kurjustada inimestega, kes ei suuda mõista Kõigekõrgema Jumala transtsendentaalset loodust ja transtsendentaalset keha või uskuda nende olemasolusse.

Jumalale kuuluvad sisemine, väline, marginaalne ja suhteline energia, avaldunud kosmiline maailm ja elusolendid. Väline energia avaldub materiaalse looduse kolme omaduse ehk guṇana. See, kes suudab mõista elusolendi olemust vaimses maailmas, suudab tõeliselt mõista täiuslikke teadmisi (vedyam). Kõigekõrgemat Jumalat pole võimalik mõista lihtsalt vaadeldes materiaalset energiat ja tingimustest sõltuvat hinge, kuid see, kes omab täiuslikke teadmisi, vabaneb välise energia mõju alt. Kuu peegeldab Päikese valgust, ilma Päikeseta ei suudaks Kuu midagi valgustada. Samamoodi on see materiaalne kosmiline avaldumine vaid vaimse maailma peegeldus. Kui inimene vabaneb tõeliselt välise energia lummusest, suudab ta mõista Kõigekõrgema Jumala algolemuslikku positsiooni. Jumala pühendunud teenimine on ainus Jumalani jõudmise vahend ning selle võib omaks võtta ükskõik kes ükskõik millises paigas ja ükskõik millistes tingimustes. Pühendunud teenimine jääb kõrgemale religiooni neljast printsiibist ja mõistmisest, mis kaasneb vabanemise tasandile jõudmisega. Isegi oma algstaadiumites on pühendunud teenimine transtsendentaalne kõrgeimagi vabanemisest või tavalisest religioonist tuleneva mõistmise suhtes.

Seepärast peaks iga inimene, olenemata tema kastist, usutunnistusest, nahavärvist, maast jms pöörduma autoriteetse vaimse õpetaja poole ja kuulama temalt kõike pühendunud teenimise kohta käivat. Elu tegelik otstarve on taasäratada endas armastus Jumala vastu. See on tõepoolest kõrgeim vajadus. Seda, kuidas saavutada armastus Jumala vastu, selgitatakse „Śrīmad-Bhāgavatamis". Eksisteerivad teoreetilised teadmised ja erilised, teadvustatud teadmised. Täiuslike teadvustatud teadmisteni jõudmine saab võimalikuks, kui inimene suudab ellu viia oma vaimse õpetaja juhendused.