VIIETEISTKÜMNES PEATÜKK: Kõrgeima Isiku jooga

Bg 15.1

śrī-bhagavān uvāca
ūrdhva-mūlam adhaḥ-śākham
aśvatthaṁ prāhur avyayam
chandāṁsi yasya parṇāni
yas taṁ veda sa veda-vit
Synonyms: 
śrī-bhagavān uvāca — Jumala Kõrgeim Isiksus ütles; ūrdhva-mūlam — juured ülespidi; adhaḥ — allapoole; śākham — oksad; aśvattham — bengali viigipuu; prāhuḥ — öeldakse; avyayam — igavene; chandāṁsi — vedalikud hümnid; yasya — mille; parṇāni — lehed; yaḥ — igaüks, kes; tam — seda; veda — teab; saḥ — tema; veda-vit — „Vedade" tundja.
Tõlge: 
Jumala Kõrgeim Isiksus ütles: Öeldakse, et on olemas hävimatu viigipuu, mille juured kasvavad ülespoole ning oksad allapoole ning mille lehtedeks on vedalikud hümnid. See, kes seda puud tunneb, tunneb „Vedasid".
Selgitus: 

TÕLGE

SELGITUS

Pärast bhakti-jooga olulisuse selgitamist võib tekkida küsimus: „Aga „Vedad?" Selles peatükis selgitatakse, et „Vedade" uurimise eesmärgiks on mõista Kṛṣṇat. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene, kes teenib pühendunult Jumalat, on seega juba „Vedade" tundja.

Materiaalse maailma köidikuid võrreldakse siin viigipuuga. Töö viljade nimel tegutseja jaoks on see puu lõputu. Ta rändab ühelt oksalt teisele, sealt järgmisele, ja sealt edasi järgmisele. See materiaalse maailma puu on lõputu ning sellesse puusse kiindunu ei suuda vabanemist saavutada. Vedalikke hümne, mille otstarbeks on aidata elusolendil kõrgemale tõusta, nimetatakse selle puu lehtedeks. Selle puu juured kasvavad ülespoole, kuna nad algavad sealt, kus elab Brahmā, s.t. selle universumi kõrgeimalt planeedilt. Kui inimene mõistab, milline on selle hävimatu illusiooni puu olemus, võib ta sellest vabaneda.

Me peame mõistma, kuidas sellest illusioonist vabaneda. Eelnevates peatükkides on selgitatud, et eksisteerib mitmeid protsesse, mille sihiks on materiaalse maailma köidikuist vabanemine. Ning kõigis kolmeteistkümnes peatükis on meile õpetatud, et parim meetod nende hulgas on Kõigekõrgema Jumala pühendunud teenimine. Pühendunud teenimise peamine põhimõte on materiaalsetest tegevustest eemaldumine ning Jumala transtsendentaalse teenimise poole pöördumine. Seda, kuidas murda kiindumus materiaalsesse maailma, selgitatakse käesoleva peatüki alguses. Materiaalse eksistentsi juured kasvavad ülespoole. See tähendab, et nad saavad alguse mateeria kogumist ning jätkuvad selle universumi kõrgeimalt planeedilt. Sealt avardub kogu universum oma paljude oksadega, mis avalduvad paljude erinevate planetaarsüsteemidena. Viljad esindavad elusolendite tegude resultaate, nimelt religiooni, majanduslikku arengut, meelelisi naudinguid ning vabanemist.

Selles maailmas pole keegi kohanud puud, mille oksad kasvaksid allapoole, juured aga ülespoole. Kuid sellegipoolest on selline puu olemas. Selle puu võib leida veekogu äärest. Jõekaldalt võime näha, kuidas puud peegelduvad veepinnalt juured ülespidi ning oksad allapoole. Teisisõnu öeldes on selle materiaalse maailma puu üksnes tõelise vaimse maailma puu peegeldus. Samamoodi nagu puu peegeldus asub vees, asub vaimse maailma peegeldus ihas. Iha on põhjus kõigele, mida me selles vaimset reaalsust peegeldavas materiaalses maailmas näha võime. Inimene, kes tahab sellest materiaalsest eksistentsist vabaks pääseda, peab seda puud analüütilise uurimise läbi põhjalikult tundma õppima. Siis suudab ta oma suhted selle puuga katkestada.

See puu, mis on peegeldus tõelisest puust, on viimase täpne koopia. Vaimses maailmas eksisteerib kõik. Impersonalistid peavad selle materiaalse puu juureks Brahmanit ning vastavalt sāṅkhya filosoofiale tõusevad sellest juurest prakṛti, puruṣa, seejärel kolm guṇat, viis jämedakoelist elementi (pañca-mahā-bhūta), kümme meelt (daśendriya), seejärel mõistus jne. Sedasi jagavad nad kogu materiaalse maailma kahekümne neljaks elemendiks. Kui Brahman on kõikide avaldumiste keskuseks, siis moodustab materiaalne maailm 180 kraadi sellest keskusest ning ülejäänud 180 kraadi moodustavad vaimse maailma. Materiaalne maailm on moondunud peegeldus ning seetõttu võime kinnitada, et kogu see mitmekesisus, mida näeme siin, eksisteerib ka vaimses maailmas, ainult et tõelisena. Prakṛti on Kõigekõrgema Jumala väline energia ning puruṣa on Kõigekõrgem Jumal Ise. Seda selgitatakse „Bhagavad-gītās". Kuna see avaldumine on materiaalne, on see ajalik. Peegeldus on ajalik – vahel on seda võimalik näha, vahel mitte. Kuid peegelduse allikas on igavene. Tegeliku puu materiaalne peegeldus tuleb purustada. Kui inimese kohta öeldakse, et ta tunneb „Vedasid", eeldatakse, et ta teab, kuidas lõigata läbi kiindumus sellesse materiaalsesse maailma. Kui inimene tunneb seda protsessi, tunneb ta „Vedasid" tõeliselt. See, keda huvitavad üksnes „Vedade" rituaalsed tseremooniad, on kiindunud selle puu ilusatesse rohelistesse lehtedesse. Ta ei tea, milline on „Vedade" tegelik eesmärk. Nagu Jumala Kõrgeim Isiksus aga kinnitab, on „Vedade" eesmärk raiuda see peegeldunud puu maha ning jõuda tõelise, vaimse puu juurde.

Bg 15.2

adhaś cordhvaṁ prasṛtās tasya śākhā
guṇa-pravṛddhā viṣaya-pravālāḥ
adhaś ca mūlāny anusantatāni
karmānubandhīni manuṣya-loke
Synonyms: 
adhaḥ — alaspidi; ca — ja; ūrdhvam — ülespidi; prasṛtāḥ — sirutunud; tasya — selle; śākhāḥ — oksad; guṇa — materiaalse looduse guṇade poolt; pravṛddhāḥ — arenenud; viṣaya — meelte ihaldusobjektid; pravālāḥ — raod; adhaḥ — alaspidi; ca — ja; mūlāni — juured; anusantatāni — sirutunud; karma — tööga; anubandhīni — seotud; manuṣya-loke — inimühiskonna maailmas.
Tõlge: 
Selle puu oksad hargnevad üles- ja allapoole ning neid toidavad materiaalse looduse kolm guṇat. Peenemad oksaraod sellel puul on meelte ihaldusobjektid. Sellel puul on ka juured, mis kasvavad allapoole, olles seotud inimühiskonna karmaliste tegevustega.
Selgitus: 

TÕLGE

SELGITUS

Käesolevas värsis jätkatakse viigipuu kirjelduse selgitamist. Selle oksad hargnevad kõikides suundades. Puu alumistel okstel asuvad erinevad elusolendite avaldumisvormid, nagu inimesed, hobused, lehmad, koerad, kassid jne. Puu kõrgematel okstel paiknevad aga kõrgemad elusolendid: pooljumalad, gandharvad ja mitmed teised elu liigid. Nii nagu tavalist puud toidab vesi, toidavad seda puud materiaalse looduse kolm guṇat. Vahel sajab väga vähe vihma ning maa muutub kuivaks, vahel võib seesama maalapp olla aga õitsev ja roheline. Samamoodi seal, kus üks või teine materiaalse looduse guṇa on valdavaim, avalduvad vastavad elusolendid.

Kirjeldatava puu peenemaid oksaraage võrreldakse meelte ihaldusobjektidega. Erinevate materiaalse looduse guṇade arendamisega arendame me vastavaid meeli ning meeltega naudime me vastavaid meelte ihaldusobjekte. Nende oksaraagude tipud on meeled – kõrvad, nina, silmad jne – mis on kiindunud erinevate objektide nautimisse. Oksaraagudeks aga on heli, kuju, puudutus jne – meelte ihaldusobjektid. Puu külgjuurteks on kiindumused ja vastumeelsused, mis on erinevate kannatuste ja meeleliste naudingute kõrvaltulemus. Kalduvus jumalakartlikkusele või jumalakartmatusele arenevad nendest kõikjale hargnevatest külgjuurtest. Tõeline juur saab alguse Brahmalokalt, teised juured on inimeste asustatud planetaarsüsteemides. Pärast vooruslike tegude tulemuste nautimist kõrgemates planetaarsüsteemides langeb elusolend Maale ning alustab taas tegelemist karma ehk resultaatidele suunatud tegevustega, et uuesti tõusta. Seda inimolendite poolt asustatud planeeti nimetatakse tegevusväljaks.

Bg 15.3-4

na rūpam asyeha tathopalabhyate
nānto na cādir na ca sampratiṣṭhā
aśvattham enaṁ su-virūḍha-mūlam
asaṅga-śastreṇa dṛḍhena chittvā
tataḥ padaṁ tat parimārgitavyaṁ
yasmin gatā na nivartanti bhūyaḥ
tam eva cādyaṁ puruṣaṁ prapadye
yataḥ pravṛttiḥ prasṛtā purāṇī
Synonyms: 
na — ei; rūpam — kuju; asya — selle puu; iha — selles maailmas; tathā — samuti; upalabhyate — on võimalik tajuda; na — mitte kunagi; antaḥ — lõpp; na — mitte kunagi; ca — samuti; ādiḥ — algus; na — mitte kunagi; ca — samuti; sampratiṣṭhā — alus; aśvattham — bengali viigipuu; enam — see; su-virūḍha — tugevalt; mūlam — juurdunud; asaṅga-śastreṇa — loobumuse relvaga; dṛḍhena — tugeva; chittvā — lõigates; tataḥ — seejärel; padam — olukorda; tat — see; parimārgitavyam — tuleb üles otsida; yasmin — kuhu; gatāḥ — minnes; na — mitte kunagi; nivartanti — nad tulevad tagasi; bhūyaḥ — taas; tam — Temale; eva — kindlasti; ca — samuti; ādyam — algsele; puruṣam — Jumala Isiksusele; prapadye — alistuma; yataḥ — kellest; pravṛttiḥ — algus; prasṛtā — laienenud; purāṇī — väga vana.
Tõlge: 
Selles maailmas pole selle puu tegelikku kuju võimalik tajuda. Keegi ei suuda mõista, kus see lõpeb, kust algab, või kus on selle alus. Kuid see tugevalt juurdunud puu tuleb loobumuste relva abil täie sihikindlusega maha raiuda. Seejärel peab otsija leidma paiga, milleni jõudes pole vaja kunagi tagasi pöörduda, ning alistuma seal Jumala Kõrgeimale Isiksusele, kellest kõik on alguse saanud ning hargnenud mäletamatutest aegadest alates.
Selgitus: 

TÕLGE

SELGITUS

Siin öeldakse selgelt, et selles maailmas pole selle viigipuu tegelikku kuju võimalik mõista. Kuna selle puu juured kasvavad ülespoole, algab tegelik puu teiselt poolt. Kuna me oleme seotud selle puu materiaalsete ekspansioonidega, ei suuda me näha, kui kaugele see puu ulatub või kus on selle algus. Sellegipoolest peame me leidma selle puu kasvamise algse põhjuse. „Mina olen oma isa poeg, minu isa on sellise ja sellise isiku poeg, jne." Sedasi otsides jõuame me esmalt välja Brahmāni, kes on sündinud Garbhodakaśāyī Viṣṇust, ning oma otsingu lõpptulemusena jõuame Jumala Kõrgeima Isiksuseni. Inimene peab leidma selle puu alge, Jumala Kõrgeima Isiksuse, suheldes inimestega, kes omavad teadmisi sellest Jumala Kõrgeimast Isiksusest. Mõistes Jumala Kõrgeimat Isiksust, vabaneb inimene aegamööda kiindumusest selle tegelikkuse võltsi peegelduse vastu ning suudab teadmiste abil läbi lõigata oma seosed selle puuga. Sedasi jõuab ta tõelise puu juurde.

Sõna asaṅga on antud värsis väga oluline, sest kiindumus meelelistesse naudingutesse ning materiaalse looduse üle valitsemisse on väga tugev. Seepärast peab inimene õppima elama loobumuslikku elu, arutledes autoriteetsetele pühakirjadele tuginedes vaimse teaduse teemadel ning kuulates vaimsest teadusest inimestelt, kes omavad tõepoolest teadmisi. Sellise arutluse tulemusena, pühendunute seltskonnas, jõuab inimene Jumala Kõrgeima Isiksuse juurde. Esimene, mida tuleb teha, on Talle alistuda. Siinkohal antakse kirjeldus paigast, kuhu jõudes ei pöörduta enam kunagi tagasi selle puu võltsi peegelduse juurde. Jumala Kõrgeim Isiksus, Kṛṣṇa, on algne juur, millest kõik on kasvanud. Et saavutada selle Jumala Isiksuse soosing, tuleb meil vaid Temale alistuda ning see on võimalik pühendunud teenimise näol – kuulates Jumalast, lauldes Talle ülistust jne. Tema on selle materiaalse maailma hargnemise algne põhjus. Jumal on seda juba Ise selgitanud: ahaṁ sarvasya prabhavaḥ. „Mina olen kõige alge." Seepärast tuleb inimesel selle tugeva materiaalse elu viigipuu köidikuist vabanemiseks alistuda Kṛṣṇale. Niipea kui inimene alistub Kṛṣṇale, vabaneb ta koheselt kiindumusest Tema energia laienduse – materiaalse maailma vastu.

Bg 15.5

nirmāna-mohā jita-saṅga-doṣā
adhyātma-nityā vinivṛtta-kāmāḥ
dvandvair vimuktāḥ sukha-duḥkha-saṁjñair
gacchanty amūḍhāḥ padam avyayaṁ tat
Synonyms: 
niḥ — ilma; māna — võltsprestiiz̆; mohāḥ — ja illusioon; jita — olles alistanud; saṅga — suhtluse; doṣāḥ — vead; adhyātma — vaimsetes teadmistes; nityāḥ — igavikus; vinivṛtta — irdunud; kāmāḥ — ihast; dvandvaiḥ — kahesustest; vimuktāḥ — vabanenud; sukha-duḥkha — õnn ja kannatused; saṁjñaiḥ — nimetatud; gacchanti — saavutavad; amūḍhāḥ — häirimatud; padam — olukorda; avyayam — igavest; tat — seda.
Tõlge: 
Sellesse vaimsesse kuningriiki jõuavad need, kes on vabad võltsprestiiz̆ist, illusioonist ja valedest suhetest, kes mõistavad igavest, kes on vabad materiaalsest ihast ning õnne ja kannatuste kahesustest, ning kes segadusse sattumata teavad alati, kuidas alistuda Kõrgeimale Isikule.
Selgitus: 

TÕLGE

SELGITUS

Siin kirjeldatakse väga selgelt alistumise protsessi. Esimeseks eelduseks on, et inimene ei lase end eksitada uhkusest. Kuna tingimustest sõltuv hing on isekas, pidades end materiaalse looduse valitsejaks, on tal väga raske alistuda Jumala Kõrgeimale Isiksusele. Arendades tõelisi teadmisi, peab inimene mõistma, et tegelikult ei ole ta materiaalse looduse valitseja, vaid et selleks on Jumala Kõrgeim Isiksus. Kui inimene on vaba uhkuse pettekujutelmadest, võib ta alustada Jumalale alistumise protsessiga. Selle jaoks, kes ootab materiaalses maailmas alati austust, ei ole Kõrgeimale Isiksusele alistumine võimalik. Uhkus tuleneb illusioonist, sest ehkki inimene tuleb siia vaid hetkeks ning lahkub peagi taas, omab ta rumalat arvamust, et tema on selle maailma valitseja. Sedasi teeb ta asjad enda jaoks keeruliseks ning satub pidevalt hätta. Kogu maailm tegutseb selle kujutelma lummuses. Inimesed arvavad, et see planeet kuulub inimühiskonnale ning nad jagavad seda, arvates ekslikult, et see on nende omand. Sellest ekslikust arvamusest, et inimühiskond on selle maailma omanik, tuleb vabaneda. Kui inimene on seda teinud, vabaneb ta kõikidest perekondlikest, ühiskondlikest ja rahvuslikest kiindumustest tulenevatest valedest suhetest, mis seovad meid selle materiaalse maailmaga. Pärast nendest vabanemist peab inimene hakkama arendama vaimseid teadmisi. Inimene peab arendama teadmisi sellest, mis talle tegelikult kuulub ning mis mitte. Ning kui inimene mõistab asju sellistena nagu need on, vabaneb ta kõikidest kahesuslikest arusaamadest nagu õnn ja kannatused või nauding ja valu. Ta omandab täielikud teadmised ning siis saab ta alistuda Jumala Kõrgeimale Isiksusele.

Bg 15.6

na tad bhāsayate sūryo
na śaśāṅko na pāvakaḥ
yad gatvā na nivartante
tad dhāma paramaṁ mama
Synonyms: 
na — ei; tat — seda; bhāsayate — valgustab; sūryaḥ — Päike; na — ega; śaśāṅkaḥ — Kuu; na — ega; pāvakaḥ — tuli, elekter; yat — kuhu; gatvā — minnes; na — mitte kunagi; nivartante — nad tulevad tagasi; tat dhāma — see elupaik; paramam — kõrgeim; mama — Minu.
Tõlge: 
Minu kõrgeimat elupaika ei valgusta ei Päike ega Kuu, ei tuli ega elekter. Need, kes sinna jõuavad, ei pöördu enam kunagi tagasi siia materiaalsesse maailma.
Selgitus: 

TÕLGE

SELGITUS

Siin kirjeldatakse vaimset maailma, Jumala Kõrgeima Isiksuse, Kṛṣṇa elupaika, mida nimetatakse Kṛṣṇalokaks ehk Goloka Vṛndāvanaks. Vaimses taevas ei ole vajadust päikesevalguse, kuupaiste, tule või elektri järele, sest seal on kõik planeedid isevalgustuvad. Selles universumis on ainult üks isevalgustuv planeet – Päike, kuid vaimses taevas on kõik planeedid isevalgustuvad. Nende Vaikuṇṭha planeetide kiirgav sära moodustab brahmajyotina tuntud kiirgava taeva. Tegelikult saab see sära alguse Kṛṣṇa planeedilt, Goloka Vṛndāvanalt. Osa sellest kiirgavast särast on kaetud mahat-tattva, materiaalse maailmaga, kuid suurem osa on täis Vaikuṇṭhaks kutsutud vaimseid planeete, millest keskne on Goloka Vṛndāvana.

Kuni elusolend viibib selles pimedas materiaalses maailmas, on tema elu tingimustest sõltuv, ent niipea, kui ta jõuab vaimsesse taevasse, pärast selle materiaalse maailma võltsi ja moondunud puu maharaiumist, saab ta vabanenud hingeks. Siis ei pöördu ta enam kunagi siia maailma tagasi. Tingimustest sõltuvas elus peab elusolend end selle materiaalse maailma valitsejaks, kuid vabanenud positsioonis siseneb ta vaimsesse kuningriiki ning saab Kõigekõrgema Jumala kaaslaseks. Seal naudib ta igavest elu täis õndsust ja naudinguid.

Sellised teadmised peaksid igaühele huvi pakkuma. Meis peaks tekkima soov mässida end lahti nendest tegelikkuse võltsi peegelduse köidikuist ning minna igavesse maailma. Selle jaoks, kelle kiindumus sellesse materiaalsesse maailma on väga tugev, on sellest kiindumusest lahtiütlemine raske, ent kui ta asub praktiseerima Kṛṣṇa teadvust, võib ta sellest kiindumusest aegamööda vabaneda. Ta peaks suhtlema pühendunutega, kes viibivad Kṛṣṇa teadvuses. Ta peaks leidma seltskonna, kes on pühendunud Kṛṣṇa teadvuse arendamisele, ning õppima, kuidas teenida pühendunult Jumalat. Sedasi võib ta vabaneda oma kiindumusest materiaalsesse maailma. Sellest kiindumusest pole võimalik vabaneda, riietades end lihtsalt safrani värvi rõivastesse. Inimene peab arendama endas kiindumust Jumala pühendunud teenimisse. Seepärast tuleb pühendunud teenimisse suhtuda täie tõsidusega, sest nagu on kirjeldatud kaheteistkümnendas peatükis, on see ainus vahend tõelise puu võltsist peegelpildist vabanemiseks. Neljateistkümnendas peatükis kirjeldatakse materiaalse looduse kolme guṇa saastavat mõju. Nagu seal öeldud, on üksnes pühendunud teenimine läbinisti transtsendentaalne.

Antud värsis on väga olulised sõnad paramaṁ mama. Iga nurk ja nurgatagune kuulub tegelikult Kõigekõrgemale Jumalale, kuid vaimne maailm on paramam, täis kuut küllust. Ka „Kaṭha Upaniṣadis" (2.2.15) kirjeldatakse, et vaimses maailmas pole vajadust Päikese, Kuu või tähtede järele (na tatra sūryo bhāti na candra-tārakam), sest kogu vaimset taevast valgustab Kõigekõrgema Jumala sisemine potents. Selle kõrgeima elupaigani on võimalik jõuda üksnes Kõigekõrgemale Jumalale alistudes. Muid vahendeid selleks pole.

Bg 15.7

mamaivāṁśo jīva-loke
jīva-bhūtaḥ sanātanaḥ
manaḥ-ṣaṣṭhānīndriyāṇi
prakṛti-sthāni karṣati
Synonyms: 
mama — Minu; eva — kindlasti; aṁśaḥ — lahusseisev osake; jīva-loke — tingimustest sõltuva eluga maailmas; jīva-bhūtaḥ — tingimustest sõltuv elusolend; sanātanaḥ — igavene; manaḥ — mõistusega; ṣaṣṭhāni — kuus; indriyāṇi — meeled; prakṛti — materiaalses looduses; sthāni — asetsev; karṣati — peab rasket võitlust.
Tõlge: 
Elusolendid selles tingimustest sõltuvas maailmas on Minu igavesed lahusseisvad osakesed. Tingimustest sõltuva elu tõttu peavad nad rasket võitlust kuue meelega, sealhulgas mõistusega.
Selgitus: 

TÕLGE

SELGITUS

Selles värsis öeldakse selgelt, kes elusolend tegelikult on. Elusolend on Kõigekõrgema Jumala lahutamatu osake, ning seda igavesti. Pole tõsi nagu muutuks ta isiksuseks tingimustest sõltuvas elus ning vabanemiseni jõudes saaks ta Kõigekõrgema Jumalaga üheks. Ta on igavesti iseseisev olend, nagu seda sõnaga sanātanaḥ ka rõhutatakse. Vedaliku filosoofia kohaselt ilmutab Kõigekõrgem Jumal End lugematute ekspansioonidena, millest esmaseid ekspansioone nimetatakse viṣṇu-tattvaks ning teisejärgulisi ekspansioone elusolenditeks. Teisisõnu öeldes kuuluvad viṣṇu-tattvasse Kṛṣṇa isiklikud ekspansioonid ning elusolendid on Temast lahus olevad ekspansioonid. Tema isiksuslikud ekspansioonid on kõik kehaliselt erinevad. Siia kuuluvad ekspansioonid nagu Jumal Rāma, Nṛsiṁhadeva, Viṣṇumūrti ning kõik Vaikuṇṭha planeetidel valitsevad jumalused. Kṛṣṇa eraldiseisvad ekspansioonid ehk elusolendid on igavesti Tema teenrid. Jumala Kõrgeima Isiksuse isiklikud ekspansioonid ehk Jumala erinevad isiksuslikud kehastused eksisteerivad igavesti. Ning samamoodi omavad ka eraldiseisvad ekspansioonid – elusolendid oma identiteeti. Kõigekõrgema Jumala lahutamatute osakestena omavad nad väikestes kogustes samu omadusi, mida Kõigekõrgem Jumalgi, ning üheks nendest omadustest on sõltumatus. Iga elusolend kui individuaalne hing omab isiklikku individuaalsust ning vähesel määral sõltumatust. Seda sõltumatust valesti kasutades saab elusolendist tingimustest sõltuv hing, kuid oma sõltumatuse õige kasutuse läbi võib ta alati saavutada vabanemise. Mõlemal juhul on ta oma olemuselt igavene, samuti nagu ka Kõigekõrgem Jumal. Vabanenud tasandil on ta vaba materiaalsetest tingimustest ning teenib transtsendentaalselt Jumalat, tingimustest sõltuvas elus valitsevad teda aga materiaalse looduse guṇad ning seeläbi unustab ta Jumala transtsendentaalse armastusliku teenimise. Selle tagajärjel peab ta materiaalses maailmas oma olemasolu eest kogu jõuga võitlema.

Kõik elusolendid, mitte ainult inimesed, kassid ja koerad, vaid ka materiaalse maailma võimsad valitsejad Brahmā, Śiva ja isegi Viṣṇu on kõik Kõigekõrgema Jumala lahutamatud osakesed. Nad on kõik igavesed, mitte ajalikud avaldumised. Sõna karṣati („võideldes" või „kähmluses") on selles värsis väga oluline. Tingimustest sõltuv hing on kinni seotud, ta on otsekui raudahelatesse pandud. Teda seob vale ego ning mõistus on tema peamiseks juhtijaks materiaalses eksistentsis. Kui mõistus on vooruse guṇa mõju all, on elusolendi tegevused vooruslikud; kui see on kire guṇa mõjuvallas, on tema tegevused tülitekitavad, ning kui seda valitseb teadmatuse guṇa, rändab elusolend elu madalamatesse liikidesse. Selles värsis antakse aga selgelt mõista, et materiaalne keha, mõistuse ja meeltega, katab tingimustest sõltuvat hinge vaid ajutiselt. Kui hing vabaneb, see materiaalne keha hävib, kuid tema individuaalne olemus avaldub tema vaimse keha näol. „Mādhyandināyana-śrutis" antakse meile järgmine informatsioon: sa vā eṣa brahma-niṣṭha idaṁ śarīraṁ martyam atisṛjya brahmābhisampadya brahmaṇā paśyati brahmaṇā śṛṇoti brahmaṇaivedaṁ sarvam anubhavati. Siin öeldakse, et kui elusolend lahkub materiaalsest kehast ning siseneb vaimsesse maailma, omandab ta seal taas oma vaimse keha, milles ta võib näha Jumala Kõrgeimat Isiksust näost näkku. Ta võib Temaga vahetult kõnelda, Teda vahetult kuulata ning mõista Teda sellisena nagu Ta on. Ka smṛtis öeldakse: vasanti yatra puruṣāḥ sarve vaikuṇṭha-mūrtayaḥ. Sellest võib mõista, et vaimsetel planeetidel elavad kõik elusolendid samalaadsetes kehades nagu Jumala Kõrgeim Isiksus. Mis puutub keha ülesehitusse, siis pole Kõigekõrgema Jumala lahutamatute osakeste – elusolendite ning viṣṇu-mūrti ekspansioonide vahel mingit erinevust. Teisisõnu öeldes saab elusolend vabanemise hetkel Jumala Kõrgeima Isiksuse armust endale vaimse keha.

Ka väljend mamaivāṁśaḥ („Kõigekõrgema Jumala väikesed lahutamatud osakesed") on siinkohal väga tähtis. Kõigekõrgema Jumala väikese osakese olemust ei saa võrrelda mõne purunenud materiaalse asja tükiga. Juba teisest peatükist saime me teada, et hinge ei saa tükkideks lõigata. Materiaalsete vahenditega pole Jumala osakest võimalik mõista. Seda ei saa võrrelda millegi materiaalsega, mida on võimalik teha tükkideks ning siis taas kokku seada. Sellist materialistlikku kontseptsiooni ei saa antud värsi mõistmiseks kohaldada, sest siin on kasutatud ka sõna sanātana („igavene"). See väike osake on igavene. Teise peatüki alguses öeldakse, et Kõigekõrgema Jumala väikene lahutamatu osake viibib igas individuaalses kehas (dehino 'smin yathā dehe). Kui see väike osake on vabanenud kehalistest köidikutest, taastab ta oma algse vaimse keha vaimses taevas, vaimsel planeedil, ning naudib seal suhtlemist Kõigekõrgema Jumalaga. Selle värsi põhjal võime me mõista, et olles Kõigekõrgema Jumala väike lahutamatu osake, omab iga elusolend samu omadusi mida Jumalgi, täpselt samamoodi nagu väikseimadki kullatükikesed on ikkagi kuld.

Bg 15.8

śarīraṁ yad avāpnoti
yac cāpy utkrāmatīśvaraḥ
gṛhītvaitāni saṁyāti
vāyur gandhān ivāśayāt
Synonyms: 
śarīram — keha; yat — kui; avāpnoti — saab; yat — kui; ca api — samuti; utkrāmati — loobub; īśvaraḥ — keha valitseja; gṛhītvā — võttes; etāni — kõik need; saṁyāti — läheb ära; vāyuḥ — õhk; gandhān — lõhnu; iva — nagu; āśayāt — nende allikast.
Tõlge: 
Materiaalses maailmas elav elusolend kannab oma erinevaid elukäsitlusi ühest kehast teise rännates pidevalt kaasas, samamoodi nagu õhk kannab lõhnu. Sedasi omandab ta endale keha ning sellest lahkudes taas uue.
Selgitus: 

TÕLGE

SELGITUS

Elusolendit kirjeldatakse siin kui īśvarat, oma keha valitsejat. Kui elusolend soovib, võib ta oma praeguse keha vahetada kõrgema või madalama keha vastu. Ta omab sõltumatust sellise valiku tegemiseks. See, millise keha ta oma järgmises elus saab, sõltub temast endast. Surmahetkel kannab teadvus, mille ta on endale loonud, teda vastavasse uude kehasse. Kui inimese teadvus on surmahetkeks langenud koera või kassi teadvuse tasandile, pole ka kahtlust, et järgmises elus omandab ta koera või kassi keha. Kui ta on kinnitanud oma teadvuse jumalikele omadustele, vahetab ta oma praeguse keha pooljumala keha vastu. Ning kui ta viibib Kṛṣṇa teadvuses, kannab ta end Kṛṣṇalokale vaimses maailmas ning hakkab seal Kṛṣṇaga suhtlema. Väide, et keha hävides saabub kõigele lõpp, pole paikapidav. Individuaalne hing rändab ühest kehast teise, ning tema praegune keha ja praegused tegevused loovad aluse tema järgmisele kehale. Ettenähtud ajal oma kehast lahkudes omandab elusolend vastavalt oma karmale uue keha. Siin öeldakse, et peenekoeline keha, mis kannab järgmise keha kontseptsiooni, loob elusolendile järgmises elus vastava jämedakoelise keha. Seda ühest kehast teise rändamist ning selles kehas heitlemist nimetatakse karṣatiks ehk olelusvõitluseks.

Bg 15.9

śrotraṁ cakṣuḥ sparśanaṁ ca
rasanaṁ ghrāṇam eva ca
adhiṣṭhāya manaś cāyaṁ
viṣayān upasevate
Synonyms: 
śrotram — kõrvad; cakṣuḥ — silmad; sparśanam — puudutus; ca — samuti; rasanam — keel; ghrāṇam — lõhnatundmisvõime; eva — samuti; ca — ja; adhiṣṭhāya — asetsedes; manaḥ — mõistus; ca — samuti; ayam — tema; viṣayān — meelte ihaldusobjekte; upasevate — naudib.
Tõlge: 
Kui elusolend omandab sedasi uue jämedakoelise keha, omandab ta samuti vastavat laadi kõrvad, silmad, keele, nina ja kompimismeele, mis koonduvad ümber mõistuse. Sel moel saab ta võimaluse nautida meelte teatud laadi ihaldusobjekte.
Selgitus: 

TÕLGE

SELGITUS

Teisisõnu väljendudes võib öelda, et kui elusolend reostab oma teadvust kasside ja koerte omadustega, omandab ta järgmises elus kassi või koera keha ning asub seda nautima. Algselt on teadvus puhas nagu vesi. Kui me segame vette värvainet, muudab vesi värvi. Samamoodi on ka teadvus algselt puhas, sest vaimne hing on puhas, kuid teadvus hakkab muutuma vastavalt kokkupuutumisele materiaalsete omadustega. Elusolendi tegelik teadvus on Kṛṣṇa teadvus. Seega, kui elusolend viibib Kṛṣṇa teadvuses, elab ta puhast elu, ent kui tema teadvus on reostatud teatud materialistliku meelelaadiga, siis järgmises elus omandab ta sellele teadvusele vastava keha. Inimene ei sünni ilmtingimata uuesti inimesena, ta võib sündida ka kassi, koera, sea või pooljumala kehas või mistahes teises elu liigis. Erinevaid elu liike eksisteerib 8,4 miljonit.

Bg 15.10

utkrāmantaṁ sthitaṁ vāpi
bhuñjānaṁ vā guṇānvitam
vimūḍhā nānupaśyanti
paśyanti jñāna-cakṣuṣaḥ
Synonyms: 
utkrāmantam — kehast lahkudes; sthitam — kehas asetsedes; api — kas; bhuñjānam — nautides; — või; guṇa-anvitam — materiaalse looduse guṇade lummuses; vimūḍhāḥ — rumalad inimesed; na — mitte kunagi; anupaśyanti — suudavad näha; paśyanti — suudavad näha; jñāna-cakṣuṣaḥ — need, kelle silmad on täis teadmisi.
Tõlge: 
Need, kes on rumalad, ei suuda mõista ei seda, kuidas võib elusolend kehast lahkuda ega sedagi, missugust keha nad looduse guṇade lummuses naudivad. Kuid see, kelle silmad on täidetud teadmistega, suudab seda kõike näha.
Selgitus: 

TÕLGE

SELGITUS

Selles värsis on väga oluline sõna jñāna-cakṣuṣaḥ. Ilma teadmisteta ei suuda inimene mõista, kuidas elusolend lahkub oma praegusest kehast või millise keha omandab ta järgmises elus, ega isegi mitte seda, miks ta hetkel elab just sellises kehas. Nende asjade mõistmine nõuab suurt hulka teadmisi, mida saab omandada „Bhagavad-gītāst" ja teistest taolistest teostest, kuulates neid autoriteetse vaimse õpetaja suust. Õnnelik on see, keda on õpetatud kõike eespool nimetatut nägema. Iga elusolend lahkub oma kehast teatud tingimustes, elab teatud tingimustes ning naudib elu teatud tingimustes, olles materiaalse looduse lummuses. Nii kogevad elusolendid meeleliste naudingute illusiooni kütkes erinevaid naudinguid ja kannatusi. Isiksused, keda iha ja himu lõputult petavad, kaotavad igasuguse võime mõista kehade vahetamist ning teatud liiki kehas viibimise põhjuseid. See jääb lihtsalt väljapoole nende mõistmise piire. Ent need, kes on arendanud vaimseid teadmisi, suudavad mõista, et hing on kehast erinev, et hing vahetab kehasid ning naudib erinevatel viisidel. Selliseid teadmisi omav inimene suudab näha, kuidas tingimustest sõltuv elusolend kannatab materiaalses eksistentsis. Seepärast püüavad need, kes on jõudnud Kṛṣṇa teadvuse arendamises juba kaugemale, anda neid teadmisi ka teistele inimestele, teades, et nende tingimustest sõltuv elu on väga vaevarohke. Nad peaksid sellisest elust kõrgemale tõusma, endas Kṛṣṇa teadvust arendama, ning ennast vaimsesse maailma tagasipöördumiseks vabastama.

Bg 15.11

yatanto yoginaś cainaṁ
paśyanty ātmany avasthitam
yatanto 'py akṛtātmāno
nainaṁ paśyanty acetasaḥ
Synonyms: 
yatantaḥ — püüeldes; yoginaḥ — transtsendentalistid; ca — samuti; enam — seda; paśyanti — suudavad näha; ātmani — endas; avasthitam — asetsev; yatantaḥ — püüeldes; api — ehkki; akṛta-ātmānaḥ — need, kes pole jõudnud eneseteadvustamiseni; na — ei; enam — seda; paśyanti — näevad; acetasaḥ — omades arendamata mõistust.
Tõlge: 
Edasipüüdlevad transtsendentalistid, kes on teadvustanud oma tegelikku olemust, suudavad seda kõike selgelt näha. Kuid need, kelle mõistus pole arenenud ning kes pole jõudnud eneseteadvustamise tasandile, ei suuda kõikidest ponnistustest hoolimata näha, mis tegelikult toimub.
Selgitus: 

TÕLGE

SELGITUS

Vaimse eneseteadvustamise teed käivad paljud transtsendentalistid, kuid need, kes pole veel eneseteadvustamiseni jõudnud, ei suuda näha, kuidas muutused elusolendi kehas aset leiavad. Sõna yoginaḥ on selles värsis tähelepanuväärne. Tänapäeval võib maailmas kohata paljusid niinimetatud joogisid ning eksisteerib ka suur hulk niinimetatud joogide ühinguid, kuid tegelikult on need inimesed eneseteadvustamise suhtes täiesti pimedad. Nad praktiseerivad lihtsalt mõnd võimlemisharjutust ning rahulduvad sellega, kui nende keha on terve ning näeb hea välja. Muudel teemadel nad informatsiooni ei oma. Nende kohta öeldakse: yatanto 'py akṛtātmānaḥ. Ehkki nad üritavad areneda, praktiseerides mõnd niinimetatud joogasüsteemi, ei ole nad ennast teadvustanud isiksused. Nad ei suuda mõista hinge kehavahetamisprotsessi. Ainult need, kes praktiseerivad tõelist joogasüsteemi ning kes on teadvustanud nii enda, maailma kui ka Kõigekõrgema Jumala, suudavad mõista, mis ja kuidas toimub. Teisisõnu öeldes suudavad seda mõista üksnes bhakti-joogid, kes praktiseerivad puhast Jumala pühendunud teenimist Kṛṣṇa teadvuses.

Bg 15.12

yad āditya-gataṁ tejo
jagad bhāsayate 'khilam
yac candramasi yac cāgnau
tat tejo viddhi māmakam
Synonyms: 
yat — see, mis; āditya-gatam — päikesepaistes; tejaḥ — kiirgus; jagat — kogu maailm; bhāsayate — valgustab; akhilam — täielikult; yat — see, mis; candramasi — Kuus; yat — see, mis; ca — samuti; agnau — tules; tat — see; tejaḥ — kiirgus; viddhi — mõista; māmakam — Minust.
Tõlge: 
Päikese kiirgus, mis hajutab kogu selle maailma pimeduse, saab alguse Minust. Samuti saavad alguse Minust nii Kuu kui ka tule kiirgus.
Selgitus: 

TÕLGE

SELGITUS

Rumalad inimesed ei suuda mõista, kuidas maailma asjad aset leiavad. Kuid nad võivad jõuda teadmiste tasandile kui mõistavad seda, mida Jumal siinkohal selgitab. Kõik on näinud päikest, kuud, tuld ja elektrit. Inimene peaks lihtsalt mõistma, et nii päikese, kuu, tule kui ka elektri valgus saavad alguse Jumala Kõrgeimast Isiksusest. Selline elukäsitlus, mis on alguseks Kṛṣṇa teadvusele, on selle materiaalse maailma tingimustest sõltuva hinge jaoks suur samm edasi. Elusolendid on lahutamatult Kõigekõrgema Jumala osakesed ning siin annab Ta vihje, kuidas tingimustest sõltuvad elusolendid saaksid tulla tagasi Tema juurde, tagasi koju.

Antud värsist saame me teada, et päike valgustab kogu universumit. Eksisteerib palju erinevaid universumeid, päikeseid ja kuusid, kuid igas universumis on ainult üks päike. Nagu öeldud „Bhagavad-gītās" (10.21), on Kuu üks tähtedest (nakṣatrāṇām ahaṁ śaśī). Päikesevalgus tuleneb Kõigekõrgema Jumala vaimsest särast vaimses taevas. Päikese tõusmisega algavad inimeste tegevused. Nad süütavad tule, et valmistada toitu, panna tööle tehased jne. Tuli on vajalik väga paljudeks tegevusteks. Kuuvalgus aga toidab kõiki juurvilju. Seepärast ongi päikesetõus, tuli ja kuuvalgus elusolenditele väga meeldivad. Ilma nendeta ei suudaks ükski elusolend elada. Niisiis, kui inimene mõistab, et päikese, kuu ja tule valgus ja kiirgus saavad alguse Jumala Kõrgeimast Isiksusest, Kṛṣṇast, algab tema areng Kṛṣṇa teadvuses. Ta mõistab, et elab Jumala Kõrgeima Isiksuse, Kṛṣṇa armust. Ilma Tema armulikkuseta poleks ei kuud ega päikest ega tuld ning ilma tule, päikese ja kuuta ei suudaks keegi elada. Need on mõned mõtted, mille üle mõtiskledes tingimustest sõltuv hing võib Kṛṣṇa teadvuse juurde jõuda.

Bg 15.13

gām āviśya ca bhūtāni
dhārayāmy aham ojasā
puṣṇāmi cauṣadhīḥ sarvāḥ
somo bhūtvā rasātmakaḥ
Synonyms: 
gām — planeete; āviśya — sisenedes; ca — samuti; bhūtāni — elusolendeid; dhārayāmi — hoian alal; aham — Mina; ojasā — Minu energiaga; puṣṇāmi — toidan; ca — ja; auṣadhīḥ — juurviljad; sarvāḥ — kõik; somaḥ — Kuu; bhūtvā — saades; rasa-ātmakaḥ — varustades mahlaga.
Tõlge: 
Ma astun igale planeedile ning Minu energia jõul püsivad nad orbiidil. Mina saan Kuuks ja toidan elumahlaga kõiki juurvilju.
Selgitus: 

TÕLGE

SELGITUS

Sellest värsist võib mõista, et kõik planeedid hõljuvad õhus üksnes tänu Jumala energiale. Jumal siseneb igasse aatomisse, igale planeedile ning igasse elusolendisse. Sellest kõneldakse „Brahma-saṁhitās". Seal öeldakse, et üks Jumala Kõrgeima Isiksuse täielikest ekspansioonidest, Paramātmā, siseneb planeetidele, universumitesse, elusolenditesse ja isegi aatomitesse. Tema kohaloleku tõttu avaldub kõik sihipäraselt. Kui kehas viibib vaimne hing, võib inimene vee peal ujuda, kui aga vaimne säde kehast lahkub ning keha muutub seeläbi surnuks, vajub keha põhja. Kui see on mädanenud, võib see küll samuti vee pinnal püsida, nagu õlekõrred ja teised samalaadsed esemed, ent kui inimene sureb, vajub ta põhja. Samamoodi ujuvad kõik planeedid kosmoseavarustes, ning seda tänu Jumala Kõrgeima Isiksuse kõrgeimale energiale. Oma energia abil hoiab Ta ülal igat planeeti nagu peotäit tolmu. Kui keegi hoiab peos tolmu, ei saa see sealt pudeneda, ent kui tolm õhku visata, langeb see maha. Samamoodi hoiab kõiki neid planeete, mis kosmoseavarustes hõljuvad, Oma peos Kõigekõrgema Jumala kõiksuse kuju. Tänu Tema jõule ja energiale püsib kõik liikuv ja liikumatu oma õigetel kohtadel. Vedalikes hümnides öeldakse, et tänu Jumala Kõrgeimale Isiksusele paistab päike ning planeedid liiguvad ühtlaselt. Kui Ta ei hoiaks planeete alal, pudeneksid need kui õhku visatud tolm ning häviksid. Tänu Jumala Kõrgeimale Isiksusele toidab ka Kuu kõiki juurvilju. Tänu Kuu mõjule muutuvad juurviljad maitsvateks. Ilma Kuuta juurviljad ei kasvaks ega muutuks mahlakaks. Inimühiskond toimib, elab mugavustes ning naudib toitu, kuna Kõigekõrgem Jumal seda võimaldab. Ilma Tema hoolitsuseta inimkond sureks. Sõna rasātmakaḥ on selles värsis väga oluline. Kuu vahendusel teeb Kõigekõrgem Jumal kõik toitained maitsvaks.

Bg 15.14

ahaṁ vaiśvānaro bhūtvā
prāṇināṁ deham āśritaḥ
prāṇāpāna-samāyuktaḥ
pacāmy annaṁ catur-vidham
Synonyms: 
aham — Mina; vaiśvānaraḥ — Minu täielik ekspansioon toiduseedimistulena; bhūtvā — saades; prāṇinām — kõikide elusolendite; deham — kehades; āśritaḥ — asetsev; prāṇa — väljaminev õhk; apāna — alla suunduv õhk; samāyuktaḥ — hoides tasakaalus; pacāmi — Ma seedin; annam — toitu; catuḥ-vidham — nelja liiki.
Tõlge: 
Mina olen seedimistuli kõikide elusolendite kehades ning Ma ühinen väljamineva ja sissetuleva eluõhuga, et seedida nelja liiki toitu.
Selgitus: 

TÕLGE

SELGITUS

„Āyur Veda" nimelises śāstras öeldakse, et meie maos põleb tuli, mis seedib kogu sinnasaadetud toidu. Kui tuli ei põle, ei tunne me nälga, kui aga tuli põleb, hakkame me nälga tundma. Vahel, kui see tuli ei põle nii nagu peaks, vajame me arstiabi. See tuli on Jumala Kõrgeima Isiksuse esindaja. Ühes vedalikus mantras („Bṛhad-āraṇyaka Upaniṣad" 5.9.1) kinnitatakse samuti, et Kõigekõrgem Jumal ehk Brahman asetseb tule kujul elusolendite maos ning seedib seal toitu. (Ayam agnir vaiśvānaro yo 'yam antaḥ puruṣe yenedam annaṁ pacyate.) Ning kuna Ta aitab kaasa kõikvõimaliku toidu seedimisele, ei ole elusolend söömises sõltumatu. Kui Kõigekõrgem Jumal tal toitu seedida ei aitaks, ei saaks ta süüa. Seega on Jumal nii toidu looja kui seedija ning üksnes Tema armust võime me elu nautida. Seda kinnitatakse ka „Vedānta-sūtras" (1.2.27): śabdādibhyo 'ntaḥ pratiṣṭhānāc ca. Jumal viibib nii helis, kehas kui ka õhus ning seedimisjõuna isegi maos. On olemas nelja liiki toitu: toit, mida neelatakse; toit, mida näritakse; toit, mida noolitakse; toit, mida imetakse, ning Jumal on kõikide nende toitude seedimiseks vajalik jõud.

Bg 15.15

sarvasya cāhaṁ hṛdi sanniviṣṭo
mattaḥ smṛtir jñānam apohanaṁ ca
vedaiś ca sarvair aham eva vedyo
vedānta-kṛd veda-vid eva cāham
Synonyms: 
sarvasya — kõikide elusolendite; ca — ja; aham — Mina; hṛdi — südames; sanniviṣṭaḥ — asetsev; mattaḥ — Minust; smṛtiḥ — mälu; jñānam — teadmised; apohanam — unustamine; ca — ja; vedaiḥ — „Vedade" järgi; ca — samuti; sarvaiḥ — kõikide; aham — Mina olen; eva — kindlasti; vedyaḥ — teadmiste objekt; vedānta-kṛt — „Vedānta" kokkupanija; veda-vit — „Vedade" tundja; eva — kindlasti; ca — ja; aham — Mina.
Tõlge: 
Mina asetsen igaühe südames ning Minust lähtuvad mälu, teadmised ja unustamine. Kõikide „Vedade" eesmärgiks on Minu mõistmine. On tõesti tõsi, et Mina olen „Vedānta" kokkupanija ning „Vedade" tundja.
Selgitus: 

TÕLGE

SELGITUS

Kõigekõrgem Jumal asub Paramātmāna igaühe südames ning Temast saavad alguse kõik elusolendi tegevused. Elusolend unustab kõik, mis temaga eelmises elus juhtus ning ilma Kõigekõrgema Jumala abita, kes on kõigi tema tegude tunnistaja, ei ole ta võimeline vastavalt oma varasematele soovidele tegutsema. Talle antakse vajalikud teadmised ja mälu ning võimaldatakse unustada oma eelmised elud. Seega pole Jumal üksnes kõikeläbiv: Ta asub ka iga individuaalse elusolendi südames. Tema võimaldab elusolendile erinevaid karmaliste tegevuste vilju. Teda ei kummardata mitte üksnes kui impersonaalset Brahmanit, Paramātmāt ja Jumala Kõrgeimat Isiksust, vaid samuti kui „Vedade" inkarnatsiooni. „Vedad" näitavad inimestele kätte õige tegutsemissuuna nii, et nad saaksid elada oma elu viisil, mis viib neid tagasi koju, Jumala juurde. „Vedad" annavad teadmised Jumala Kõrgeimast Isiksusest, Śrī Kṛṣṇast ning Kṛṣṇa Ise on Vyāsadeva inkarnatsioonina „Vedānta-sūtra" kokkupanija. Vyāsadeva kommentaar „Vedānta-sūtrale" „Śrīmad-Bhāgavatami" näol selgitab „Vedānta-sūtra" tegelikku mõtet. Kõigekõrgem Jumal on sedavõrd täiuslik, et vabastamaks tingimustest sõltuvat hinge, annab Ta talle vajaliku toidu ja seedib selle, on tema tegude tunnistajaks, annab „Vedade" näol teadmisi ning õpetab „Bhagavad-gītāt" Jumala Kõrgeima Isiksuse, Śrī Kṛṣṇana. Tema on tingimustest sõltuvatele hingedele kummardamisobjektiks. Seega on Jumal täiuslikult hea ning täiuslikult armulik.

Antaḥ-praviṣṭaḥ śāstā janānām. Niipea kui elusolend oma praegusest kehast lahkub, unustab ta kõik sellega seotu, kuid tänu Kõigekõrgemale Jumalale alustab ta tegevustega uuesti. Ehkki elusolend ise unustab, annab Jumal talle vajamineva arukuse alustada tegevusi uuesti sealt, kus need eelmises elus pooleli jäid. Elusolend mitte üksnes ei naudi ega kannata selles maailmas igaühe südames asetseva Kõigekõrgema Jumala korralduste kohaselt, vaid saab Temalt ka võimaluse mõista „Vedasid". Kui inimene on tõepoolest huvitatud vedalike teadmiste mõistmisest, annab Kṛṣṇa talle vajaliku arukuse. Miks on Ta need vedalikud teadmised siis andnud? Just sellepärast, et iga elusolend isiklikult peab jõudma Kṛṣṇa mõistmiseni. Vedakirjanduses kinnitatakse seda: yo 'sau sarvair vedair gīyate. Kõikjal vedalikus kirjanduses, alates neljast „Vedast", „Vedānta- sūtrast", „Upaniṣadidest" ning „Puraṇadest" ülistatakse Kõigekõrgemat Jumalat. Jumalani on võimalik jõuda, järgides vedalikke rituaale, arutades vedalikku filosoofiat ning teenides pühendunult Jumalat. Seega on vedakirjanduse eesmärgiks Kṛṣṇa mõistmine. „Vedad" annavad meile juhendused Kṛṣṇa mõistmiseks ning protsessi, kuidas Teda teadvustada. Lõplik eesmärk on Jumala Kõrgeim Isiksus. „Vedānta-sūtra" (1.1.4) kinnitab seda sõnadega tat tu samanvayāt. Inimene võib saavutada täiuslikkuse kolmes etapis: mõistes vedakirjandust, suudab inimene mõista oma suhteid Jumala Kõrgeima Isiksusega; järgides kindlaid protsesse, võib inimene Talle läheneda; ning lõpuks võib ta jõuda kõrgeima sihtpunktini, milleks pole miski muu kui Jumala Kõrgeim Isiksus. Antud värsis määratletakse selgesti „Vedade" otstarve, mõistmine ja eesmärk.

Bg 15.16

dvāv imau puruṣau loke
kṣaraś cākṣara eva ca
kṣaraḥ sarvāṇi bhūtāni
kūṭa-stho 'kṣara ucyate
Synonyms: 
dvau — kaks; imau — need; puruṣau — elusolendid; loke — maailmas; kṣaraḥ — eksivad; ca — ja; akṣaraḥ — eksimatud; eva — kindlasti; ca — ja; kṣaraḥ — eksivad; sarvāṇi — kõik; bhūtāni — elusolendid; kūṭa-sthaḥ — ühesuses; akṣaraḥ — eksimatud; ucyate — öeldakse.
Tõlge: 
Olendeid on kahesuguseid: ekslikke ja eksimatuid. Materiaalses maailmas on kõik elusolendid ekslikud, kuid vaimses maailmas on kõik elusolendid eksimatud.
Selgitus: 

TÕLGE

SELGITUS

Nagu juba eespool selgitatud, koostas Jumal Vyāsa kehastuses „Vedānta- sūtra". Siinkohal annab Jumal lühikese „Vedānta-sūtra" sisu kokkuvõtte. Ta ütleb, et elusolendid, keda on lugematult palju, võib jagada kahte kategooriasse: ühed on ekslikud, teised eksimatud. Elusolendid on Jumala Kõrgeima Isiksuse igavesti lahusseisvad osakesed. Kui nad puutuvad kokku materiaalse loodusega, nimetatakse neid jīva-bhūtadeks ning siin öeldakse, et sel juhul on nad ekslikud: kṣaraḥ sarvāṇi bhūtāni. Neid, kes omavad Jumala Kõrgeima Isiksusega ühest loodust, nimetatakse aga eksimatuteks. Ühesus ei tähenda mitte seda, nagu puuduks neil individuaalsus, vaid et nende vahel pole vastuolu. Nad kõik tegutsevad loomise eesmärgi kohaselt. Vaimses maailmas ei toimu küll loomist, kuid seda kontseptsiooni võib vaadelda seoses „Vedānta-sūtra" kinnitusega, et Jumala Kõrgeim Isiksus on kõikide emanatsioonide allikaks.

Nagu kinnitab Jumala Kõrgeim Isiksus, Jumal Kṛṣṇa, eksisteerib kahelaadseid elusolendeid. „Vedad" toovad sellele väitele ka tõendeid, seega ei saa selles kahelda. Elusolendid, kes heitlevad selles maailmas mõistuse ja viie meelega, omavad materiaalseid kehasid, mis pidevalt muutuvad. Need muutused leiavad aset nii kaua kui elusolend on mateeriaga kokkupuutumise tõttu tingimustest sõltuv. Kuna mateeria muutub, allub muutustele ka elusolendi materiaalne keha ning tundub, nagu muutuks elusolend ise. Kuid vaimses maailmas elavate elusolendite kehad ei ole loodud mateeriast ning seetõttu on need ka muutumatud. Materiaalses maailmas allub elusolendi keha kuuele muutusele – see sünnib, kasvab, püsib, loob järglasi, seejärel kärbub ning lõpuks hävib. Need on materiaalse keha muutused. Kuid vaimses taevas elusolendi keha ei muutu – seal ei ole sündi, surma ega vanadust. Kõik eksisteerib seal ühesuses Jumalaga. Kṣaraḥ sarvāṇi bhūtāni: iga elusolend, kes on sattunud kokkupuutesse mateeriaga, vahetab oma keha, olgu ta siis Brahmā või väikseim sipelgas. Seetõttu on nad kõik ekslikud. Vaimses maailmas on kõik elusolendid aga vabad ning Jumalaga ühtsed.

Bg 15.17

uttamaḥ puruṣas tv anyaḥ
paramātmety udāhṛtaḥ
yo loka-trayam āviśya
bibharty avyaya īśvaraḥ
Synonyms: 
uttamaḥ — parim; puruṣaḥ — isiksus; tu — aga; anyaḥ — teine; parama — kõrgeim; ātmā — „mina"; iti — sedasi; udāhṛtaḥ — öeldakse; yaḥ — kes; loka — universumi; trayam — kolme jaotust; āviśya — sisenedes; bibharti — hoiab alal; avyayaḥ — ammendumatu; īśvaraḥ — Jumal.
Tõlge: 
Lisaks neile kahele eksisteerib kõrgeim isiksus, Kõrgeim Hing, hävimatu Jumal Ise, kes on sisenenud kolme maailma ning hoiab neid alal.
Selgitus: 

TÕLGE

SELGITUS

Selle värsi mõtet selgitatakse hästi „Kaṭha Upaniṣadis" (2.2.13) ning „Śvetāśvatara Upaniṣadis" (6.13). Seal öeldakse selgelt, et kõik lugematud elusolendid, kellest osa on tingimustest sõltuvad ning osa on vabad, alluvad Kõrgeimale Isiksusele, kes on Paramātmā. „Upaniṣadides" öeldakse: nityo nityānāṁ cetanaś cetanānām. See värss tähendab, et kõikide nii vabanenud kui ka tingimustest sõltuvate elusolendite hulgas on üks kõrgeimalseisev isiksus, Jumala Kõrgeim Isiksus, kes on kõige alalhoidjaks ning kes annab elusolendeile vahendid, et kogeda naudinguid vastavalt sooritatud tegudele. See Jumala Kõrgeim Isiksus asetseb Paramātmāna iga elusolendi südames. Targad, kes on suutelised Teda mõistma, saavutavad täiusliku rahu, mida keegi teine saavutada ei suuda.

Bg 15.18

yasmāt kṣaram atīto 'ham
akṣarād api cottamaḥ
ato 'smi loke vede ca
prathitaḥ puruṣottamaḥ
Synonyms: 
yasmāt — kuna; kṣaram — eksivate suhtes; atītaḥ — transtsendentaalne; aham — Mina olen; akṣarāt — väljaspool eksimatuid; api — samuti; ca — ja; uttamaḥ — parim; ataḥ — seepärast; asmi — Mina olen; loke — maailmas; vede — vedakirjanduses; ca — ja; prathitaḥ — ülistatud; puruṣa- uttamaḥ — kui Kõrgeim Isiksus.
Tõlge: 
Kuna Ma olen transtsendentaalne ja kõrgemalseisev nii ekslike kui eksimatute suhtes, ning kuna Ma olen võimsaim, ülistatakse Mind nii selles maailmas kui ka „Vedades" kui Kõrgeimat Isikut.
Selgitus: 

TÕLGE

SELGITUS

Mitte keegi, ei ükski vabanenud ega tingimustest sõltuv hing, ei saa ületada Jumala Kõrgeimat Isiksust, Kṛṣṇat. Seepärast on Ta võimsaim kõikidest isiksustest. Sellest värsist ilmneb selgelt, et elusolendid ja Jumala Kõrgeim Isiksus on indiviidid. Erinevus seisneb selles, et elusolend ei saa ei tingimustest sõltuvas ega ka mitte vabanenud seisundis, ületada Jumala Kõrgeima Isiksuse käsitlematuid jõude. Oleks vale arvata, et Kõigekõrgem Jumal ja elusolendid asuvad samal tasandil ning on igas suhtes võrdsed, sest Jumal omab alati ülema ja elusolendid alluva positsiooni. Sõna uttama on selles värsis väga oluline. Keegi ei saa ületada Jumala Kõrgeimat Isiksust.

Sõna loke tähendab „smṛti pühakirjades (pauruṣa āgama)". Nagu kinnitab „Nirukti" sõnaraamat: lokyate vedārtho 'nena. „Vedade" eesmärki selgitatakse smṛti pühakirjades."

„Vedades" kirjeldatakse ka Kõigekõrgema Jumala paikset, Paramātmā aspekti. „Vedadest" („Chāndogya Upaniṣad" 8.12.3) võime leida järgmise värsi: tāvad eṣa samprasādo 'smāc charīrāt samutthāya paraṁ jyoti-rūpaṁ sampadya svena rūpeṇābhiniṣpadyate sa uttamaḥ puruṣaḥ. „Kehast lahkudes siseneb Ülihing impersonaalsesse brahmajyotisse. Seejärel jääb Ta Oma avaldumisvormina Oma vaimsesse asupaika. Seda Kõrgeimat nimetatakse Kõrgeimaks Isiksuseks." See tähendab, et Kõrgeim Isiksus levitab Enda ümber Oma vaimset sära, mis on algne valguse allikas. Sel Kõrgeimal Isiksusel on ka paikne aspekt, Paramātmā. Satyavatī ja Parāśara pojana sündides selgitas Ta Vyāsadeva inkarnatsioonina vedalikke teadmisi.

Bg 15.19

yo mām evam asammūḍho
jānāti puruṣottamam
sa sarva-vid bhajati māṁ
sarva-bhāvena bhārata
Synonyms: 
yaḥ — igaüks, kes; mām — Mind; evam — sel moel; asammūḍhaḥ — kahtluseta; jānāti — teab; puruṣa-uttamam — Jumala Kõrgeimat Isiksust; saḥ — tema; sarva-vit — kõige teadja; bhajati — teenib pühendunult; mām — Mind; sarva-bhāvena — igas suhtes; bhārata — oo, Bharata poeg.
Tõlge: 
Oo, Bharata poeg, igaüks, kes kahtlusteta teab, et Mina olen Jumala Kõrgeim Isiksus, teab kõike ning rakendab seetõttu end täielikult Minu pühendunud teenimisse.
Selgitus: 

TÕLGE

SELGITUS

Elusolendite algolemusliku positsiooni ja Absoluutse Tõe kohta eksisteerib palju filosoofilisi spekulatsioone. Käesolevas värsis ütleb aga Jumala Kõrgeim Isiksus selgelt, et igaüks, kes teab, et Jumal Kṛṣṇa on Kõrgeim Isiksus, teab tegelikult kõike. Need, kelle teadmised on ebatäiuslikud, jätkavad spekuleerimist Absoluutse Tõe kohta, kuid täiuslike teadmistega inimene rakendab end oma väärtuslikku aega raiskamata Kṛṣṇa teadvusse arendamisse, asudes pühendunult teenima Kõigekõrgemat Jumalat. Seda tõsiasja rõhutatakse „Bhagavad-gītās" kõikjal. Ja ometigi on palju sõgedaid „Bhagavad-gītā" kommenteerijaid, kes peavad elusolendeid ja Kõrgeimat Absoluutset Tõde üheks ja samaks.

Vedalikke teadmisi nimetatakse śrutiks, õppimiseks kuulamise kaudu. Inimene peaks kuulama vedalikku sõnumit autoriteetsetelt isikutelt, nagu Kṛṣṇa ja Tema esindajad. Kṛṣṇa teeb selles värsis asjade vahel selged eristused ning me peaksime seda teadmiste allikat kuulama. Sigade kombel kuulamine pole piisav, autoriteetide poolt kõneldavat tuleb ka mõista. Ei piisa akadeemilistest spekulatsioonidest. „Bhagavad-gītāt" tuleb alandlikult kuulata, ning sellest mõista, et elusolendid on Jumala Kõrgeimale Isiksusele alati alluvad. Vastavalt Jumala Kõrgeima Isiksuse, Śrī Kṛṣṇa kinnitusele mõistab igaüks, kes on suuteline seda mõistma, ka „Vedade" eesmärki. Kõikidele teistele jääb see mõistetamatuks.

Sõna bhajati on tähelepanuväärne. Paljudel juhtudel kasutatakse seda sõna kirjeldamaks Kõigekõrgema Jumala pühendunud teenimist. Kui inimene on rakendanud end täielikult Kṛṣṇa teadvusse, teenides pühendunult Jumalat, tuleb teda pidada kõiki vedalikke teadmisi mõistvaks isikuks. Vaiṣṇava paramparā traditsioonis öeldakse, et see, kes teenib pühendunult Kṛṣṇat, ei pea praktiseerima ühtegi teist vaimset protsessi Kõrgeima Absoluutse Tõe mõistmiseks. Ta on juba jõudnud lõpliku eesmärgini, sest ta teenib pühendunult Jumalat. Ta on juba läbinud kõik tõe mõistmise madalamad etapid. Ent kui inimene ka pärast sadu ja tuhandeid elusid väldanud spekulatsioone ei jõua ikkagi mõistmiseni, et Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus, kellele tuleb alistuda, on kõik tema paljude aastate ja elude pikkused spekulatiivsed arutlused olnud vaid raisatud aeg.

Bg 15.20

iti guhyatamaṁ śāstram
idam uktaṁ mayānagha
etad buddhvā buddhimān syāt
kṛta-kṛtyaś ca bhārata
Synonyms: 
iti — sel moel; guhya-tamam — kõige salajasemat; śāstram — ilmutuslike pühakirjade; idam — seda; uktam — avaldatud; mayā — Minu poolt; anagha — oo, patutu; etat — seda; buddhvā — mõistes; buddhi-mān — arukas; syāt — inimesest saab; kṛta-kṛtyaḥ — täiuslikuim oma püüdlustes; ca — ja; bhārata — oo, Bharata poeg.
Tõlge: 
Oo, patutu, see on vedalike pühakirjade kõige saladuslikum osa, ning nüüd olen Ma avaldanud selle sinule. Igaüks, kes seda mõistab, saab targaks ning jõuab oma püüdlustes täiuslikkuseni.
Selgitus: 

TÕLGE

SELGITUS

Jumal ütleb selgelt, et see „Bhagavad-gītā" osa on kõikide pühakirjade tuum, ning seda tuleb mõista nii nagu Jumala Kõrgeim Isiksus seda avaldab. Seeläbi võib inimene saada targaks ning saavutada transtsendentaalsete teadmiste täiuse. Teisisõnu öeldes: mõistes seda filosoofiat Jumala Kõrgeimast Isiksusest ning rakendades end Tema pühendunud teenimisse, võib igaüks vabaneda igasugusest materiaalse looduse guṇade saastast. Pühendunud teenimine on vaimse mõistmise protsess. Kõikjal, kus tegeldakse pühendunud teenimisega, ei ole kohta materiaalsele saastale. Jumala pühendunud teenimine ja Jumal Ise on üks ja seesama, sest nad on vaimsed. Pühendunud teenimine toimub Kõigekõrgema Jumala sisemises energias. Jumalat võrreldakse päikesega ning teadmatust pimedusega. Seal, kus on päike, ei saa olla pimedust. Seepärast ei ole võimalik jääda teadmatusse, praktiseerides pühendunud teenimist autoriteetse vaimse õpetaja juhendusel.

Kṛṣṇa teadvuse arendamisega peaks algust tegema igaüks. Igaüks peaks rakendama end pühendunud teenimisse ning muutuma seeläbi arukaks ja puhtaks. Jõudmata Kṛṣṇa teadvuseni ja rakendamata end pühendunud teenimisse, ei saa ükski inimene, ükskõik kui arukas ta tavaliste inimeste hinnangul ka poleks, täiuslikult arukaks.

Oluline on siinkohal sõna anagha, millega Kṛṣṇa pöördub Arjuna poole. Anagha – „Oo, patutu!" – tähendab, et vabanemata kõikidest patuste tegude järelmõjudest on Kṛṣṇa mõistmine väga raske. Inimene peab vabanema kogu materiaalsest saastast, kõikidest patustest tegevustest – siis suudab ta Kṛṣṇat mõista. Pühendunud teenimine on aga sedavõrd puhas ja mõjuvõimas, et kui inimene seda praktiseerib, muutub ta koheselt patutuks.

Kui praktiseerida pühendunud teenimist, suheldes täies Kṛṣṇa teadvuses viibivate puhaste pühendunutega, on vaja mõningad takistused täielikult hävitada. Olulisim on ületada südame nõrkus. Langemise esimeseks põhjuseks on soov valitseda materiaalse looduse üle. Selle soovi tekkides hülgab inimene Kõigekõrgema Jumala transtsendentaalse armastusliku teenimise. Südame teine nõrkus seisneb selles, et kui soov materiaalse looduse üle valitseda tugevneb, kiindub elusolend mateeriasse ning mateeria omamisse. Materiaalse eksistentsi probleemid tulenevad nendest südame nõrkustest. Käesoleva peatüki esimesed viis värssi kirjeldavad nendest südame nõrkustest vabanemise protsessi ning ülejäänud selle peatüki värsid, alates kuuendast kuni lõpuni, arutlevad puruṣottama-jooga teemadel.

Selliselt lõpevad Bhaktivedanta selgitused „Śrīmad Bhagavad-gītā" viieteistkümnendale peatükile, mis käsitlesid puruṣottama-joogat ehk Kõrgeima Isiku joogat.