Īśo 17

See ajutine materiaalne keha on kindlalt võõras riietus. "Bhagavad-gītās" (2.13, 18.30) on selgelt öeldud, et peale materiaalse keha hävingut elusolend ei hävine ega kaota ka oma identiteeti. Seetõttu pole elusolend kunagi isikusetu ega vormitu, vastupidi — vormitu on too materiaalne kest, mis võtab enesele hävimatu isiksuse kuju. Ükski elusolend ei ole vormitu, millisena kujutavad teda enesele ette väheste teadmistega inimesed. Sellist arvamust kinnitab ka "Śrī Īśopaniṣadi" seitsmeteistkümnes mantra, kus on öeldud, et elusolend eksisteerib ka peale materiaalse keha olematuks muutumist.

Materiaalses maailmas on materiaalse looduse suurepärane töökoda, milles luuakse kõige erinevamaid elusolendite kehi vastavalt nende meelte rahuldamise kalduvustele. See, kes tahtis proovida väljaheidete maitset, saab keha, mis vastab taolisele kalduvusele, sea keha. Tiigril on selline keha, et ta saab elada teiste loomade verd nautides ja nende liha süües. Inimolend pole määratud sööma ei väljaheiteid ega liha, sest tema hammaste kuju on teistsugune. Ka puudub tal vähemgi tahtmine väljaheidete maitsmiseks, seda ka isegi kõige algelisema eluviisi juures. Inimeste hammaste ehitus on selline, et nad saavad närida puu-ja juurvilju. Neil on kaks silmahammast nii, et nad saavad süüa ka liha.

Loomade ja inimeste kehad on elusolendeile mitteomased ja vahetuvad vastavalt olendi meelte rahuldamise soovile. Tolles evolutsiooni tsüklis vahetatakse neid kehi üksteise järel: vees elunevast olendist, ajal kui maailm on kaetud veega kuni taime eluni, taimest ussini, ussist linnuni, linnust loomani, ja loomast inimeseni. Elu kõrgeim arenguaste on inimese kujul, kus see omab kogu vaimse tarkuse teadvust. Kõrgeimat vaimset arenguastet on kirjeldatud antud mantras: inimene peab loobuma sellest kehast, mis saab tuhaks ja laskma hingeõhul seguneda õhu igavese reservuaariga. Elusolendi tegusid viib ellu mitmesugune õhu liikumine ning kokkuvõtlikult nimetatakse seda prāṇa-vāyuks. Yogīd õpivad kontrollima keha õhku ning hing on mõeldud tõusma ühest õhuringist teiseni, kuni ta jõuab brahma-randhrani, ehk kõrgeima õhuringini. Siis võib täiuslik yogī kanda end üle sellele planeedile, millisele ta soovib minna. Protsess seisneb ühe keha loobumisest ja teise üleminekus ning selliste kehade vahetamise kõrgeim täiuslikkus on võimalik, kui elusolend on võimeline materiaalsest kehast üldse loobuma, nagu on viidatud antud mantras. Sel juhul võib ta siseneda vaimsesse atmosfääri, kus ta arendab välja täielikult erineva, vaimse keha, mis ei pea kunagi läbi tegema surma ega muundamisi.

Selles materiaalses maailmas peab inimene vahetama materiaalse looduse sunnil oma keha vastavalt meelte rahuldamise soovile. Selliste soovide väljenduseks on elu väljendus erinevate liikide kujul, alates eosest kuni kõige täiuslikumate materiaalsete kehadeni, nagu Brahmā ja pooljumalad. Neil kõigil on materiaalsed kehad, millel on erinev vorm ja erinev intelligents. Tark isik näeb ühtsust mitte kehade erinevuses, vaid vaimses ühtsuses. Vaimne säde, mis on Kõigekõrgema Jumala osake, on sama nii sea kui pooljumala kehas. Kehad on erinevad vastavalt elusolendite jumalakartlikele või siis pahelistele tegudele. Inimkeha on hästi arenenud ja teadlik iseenese ehitusest ning kõige täiuslikum inimene alistub peale mitmeid arenenud ümbersünde Jumalale, Vedade õpetust järgides. Teadmise kultuur jõuab täiuslikkuseni alles siis, kui ta jõuab punktini, kus ta alistub Kõigekõrgemale Jumalale, keda hüütakse Vāsudevaks. Kuid siis, kui teadvustatakse oma vaimset identsusest ja sellega ei kaasne teadmine, et elusolendid on terviku identsed osad, millest kunagi ei saa tervikut, langeb too olend uuesti alla materiaalsesse atmosfääri, isegi peale seda kui ta on saanud üheks brahmajyotiga.

Brahmajyoti, mida kiirgab Jumala transtsendentaalne keha, on tulvil sädemeid. Vaimsed sädemed, indiviidid, kes tajuvad oma eksistentsi täielikult, soovivad vahel saada meelte nautijateks ning nii saavad nad koha materiaalses maailmas, muutudes valekäskijateks, kes alluvad tegelikult soovide sunnile. Too ülemvõimu ihaldamine on elusolendi materiaalne haigus ning taolise meelte rahuldamise tungi tõttu rändab ta selles materiaalses maailmas läbi erinevate kehade. Seetõttu ei ole brahmajyotiga üheks saamine veel küps tarkus. Täiuslikkuse kõrgeim aste on Täielik Jumalale alistumine ning vaimse teenimise arendamine.

Selles mantras palub inimolend, et ta peale seda, kui on loobunud oma materiaalsest kehast ja materiaalsest õhust, pääseks vaimsesse kuningriiki. Pühendunu palub, et Jumal mäletaks tema tegusid ja tema ohvreid, nüüd, enne, kui ta keha tuhastub. Selline palve on esitatud surma hetkel, tehtud tegudest ja lõppsihist täiesti teadlik olles. Too, kes alistub täielikult materiaalsetele seadustele, mäletab oma materiaalse eksisteerimise ajal korda saadetud nurjatusi ning saab seetõttu peale surma teise materiaalse keha. "Bhagavad-gītās" (8.6) kinnitatakse seda tõde:

"Selles on öeldud, et surma hetkel võtab mälu enesega kaasa sureva olendi kalduvused ning järgmine elu saavutatakse selle mõtlemise tasandil."

Erinevalt lihtsatest loomadest, kellel puudub arenenud mälu, võib inimolend oma möödunud elu tegusid mäletada justkui öiseid unenägusid ja seetõttu on mälu koormatud materiaalsetest ihadest ega saa siseneda vaimse kehana kuningriiki. Pühendunud arendavad aga kõigest hoolimata armastustunnet Jumala vastu usuteenistuse abil. Ning isegi kui pühendunu ei mäleta surma hetkel oma jumalateenistust, ei unusta Jumal teda. See palve on mõeldud Jumalale pühendunu poolt toodud ohvrite meenutamiseks, kuid Jumal ei unusta puhastunud pühendunu pühendunud teenimist ka ilma meeldetuletuseta.

Ja "Gītās" (9.30-34) ütleb Kṛṣṇa Ise: "Seda, kes on hõivatud pühendunud teenimisega tuleb pühaks pidada hoolimata kõige vastikumatest tegudest, sest ta on õiges seisundis. Õige pea muutub ta õiglaseks ning saavutab kestva rahu. Oo, Kuntī poeg, Ma luban, et Minule pühendunu ei hukku iial. Oo, Pṛthā poeg, kõik, kes tulevad minu kaitse alla, olgu see siis naisterahvas, kaupmees või madalas perekonnas sündinud, kõik jõuavad Kõrgeima Sihtpunktini. Kuivõrd palju kõrgemad on sel juhul brāhmanid, õiglased pühendunud ja pühakutest kuningad. Selles armetus maailmas on nad määratud teenima pühendunult Jumalat. Asu Minu teenistusse ning alistu mulle. Kui sa oled Minusse täielikult süvenenud, tuled sa kindlasti Minu juurde."

"Bhagavad-gītās" (9.30-34) kirjeldab Jumal oma lähedasi suhteid pühendunutega. Śrīla Bhaktivinoda Ṭhākura seletab "Gītā" värsse järgmiselt: "Peab vastu võtma pühendunu, kes on õigel pühakute teel, isegi kui tollel tundub olevat lõtv iseloom. Peab aru saama sõnade lõtv iseloom tegelikust tähendusest. Tingimustest sõltuval vaimul tuleb tegutseda kahes funktsioonis, ühelt poolt peab ta hoolitsema oma keha säiitamise eest, teiselt poolt aga jõudma eneseteostuseni. Ühiskondlik staatus, vaimne areng, puhtus, lihtsus, toitumine ja võitlus eksistentsi eest — seda kõike peab ta tegema keha alalhoiu huvides. Eneseteostuslikku osasse kuuluvad teod Jumalale pühendununa, mida ta samuti korda saadab. Need kaks erinevat funktsiooni kulgevad paralleelselt, sest tingimustest sõltuv hing ei saa loobuda keha alalhoiust. Keha alalhoiuks tehtavate tegude osakaal väheneb vastavalt usulise tegevuse tõusule. Ning senikaua, kuni pühendumuse teenistus ei jõua õige eesmärgini, võib juhtuda, et isik satub juhuslikku maailmatusse. Kuid tuleb märkida, et taoline maailmatus ei saa kaua kesta, sest tänu Jumala armulikusele lõpetatakse selline ebatäiuslikkus väga ruttu. Seetõttu on pühendumise tee ainuõige tee. Õigel teel olles ei takista isegi juhuslik ilmalik ilming isikut tegemast edusamme eneseteostuse alal."

Impersonalistliku suuna esindajad eitavad neid pühendunud teenimise eeliseid, sest nad on haaratud Jumala brahmajyotist. Nad ei ole võimelised brahmajyotit läbima nagu paneb ette eelmine mantra, ega usu nad ka Jumaluse Isiksusse. Nende tegevus piirdub põhiliselt semantikaga, mõtlemise poolt loodud sõnadega zqongleerimisega. Selliselt jätkavad nad viljatut tööd, mida kinnitab ka "Bhagavad-gītā" kaheteistkümnes peatükk.

Kõiki selles "Śrī Īśopaniṣadi" mantras mainitud soodustusi võib pälvida kerge vaevaga, kui olla pidevas kokkupuutes Absoluutse Tõe Isikulise suunaga. Jumala pühendunud teenimine seisneb pühendunu jaoks põhiliselt üheksast transtsendentaalsest tegevusest: 1. Jumalasse puutuva kuulamine; 2. Jumala kiitmine; 3. Jumala meelespidamine; 4. Jumala lootosjalgade teenimine; 5. Jumala kummardamine; 6. Jumala poole palvetamine; 7. Jumala teenimine; 8. sõbralik ühendus Jumalaga; 9. Jumalale kõige loovutamine. Need üheksa põhimõtet koos või ükshaaval võetuna aitavad pühendunul olla pidevas kokkupuutes Jumalaga ning seetõttu on pühendunul elu lõpus kerge Jumalat meeles pidada. Ainult ühe antud põhimõtte omaksvõtmine aitas kõrgeima täiuslikkuseni jõuda järgmistel kuulsatel Jumalale pühendunutel. 1. Ainult kuulamise läbi jõudis soovitud tulemuseni Mahārāja Parīkṣit, "Śrīmad-Bhāgavatami" kangelane. 2. "Śrīmad-Bhāgavatami" kõneleja, Śukadeva Gosvāmī jõudis täiuslikkuseni Jumalat kiites. 3. Akrūra jõudis soovitud tulemuseni palvetades. 4. Prahlāda Mahārāja saavutas soovitud tulemuse meelespidamisega. 5. Pṛthu Mahārāja saavutas täiuslikkuse kummardamisega. 6. Õnnejumalanna Lakṣmī saavutas täiuslikkuse Jumala lootusjalgade teenimisega. 7. Hanumān saavutas soovitud tulemuse Jumalale kasu tuues. 8. Arjuna saavutas tulemuse sõpruse kaudu. 9. Mahārāja Bali saavutas tulemuse loovutades kõik, mis tal oli.

Antud mantra selgituse ja praktiliselt kõigi Vedalike hümnide selgitused võib leida kokkuvõetuna "Vedānta-sūtras" ning samuti on neid hästi seletatud "Śrīmad-Bhāgavatamis". "Śrīmad-Bhāgavatam" on Vedaliku puu küpsenud vili. Antud mantra selgitus on "Śrīmad-Bhāgavatamis" olemas Mahārāja Parīkṣiti ja Śukadeva Gosvāmī kohtumise alguses esitatud küsimuste ja vastuste näol. Kuulamine ja Jumala teadusest laulmine on pühendumise teenistuses olija elu peamine põhimõte ning nii kuulas Mahārāja Parīkṣit kogu "Bhāgavatami" ning Śukadeva Gosvāmī laulis seda. Mahārāja Parikṣit küsitles Śukadevat, sest Śukadeva oli suurem vaimne õpetaja, kui ükskõik milline tolleaegne kuulus yogī või transtsendentalist.

Mahārāja Parīkṣiti küsimus oli: "Milline on iga inimese kohustus, eriti surma hetkel?" Śukadeva Gosvāmī vastas:

"Iga inimene, kes soovib kõigist muredest vabaneda, peaks alati kuulama ja kiitma Jumalat, Kes on kõige Kõrgeim Juhtija, kõigi raskuste Kustutaja ja kõigi elusolendite Ülihing." (Bhāg. 2.1.5)

Niinimetatud inimühiskond on öösel hõivatud magamisega või seksuaalsete vajaduste rahuldamisega. Päeval püüavad mehed teenida nii palju raha, kui vähegi võimalik või tegelevad kokkuostude tegemisega perekonna säilitamise huvides. Inimestel on väga vähe aega Jumalast rääkimiseks või Tema kohta teadmiste kogumiseks. Nad on Jumala eksisteerimise küsimuse mitmes mõttes kõrvale heitnud, seda eriti väites, et Ta olevat ebaisikuline, s. t. ilma meeleliste tunnetuseta. Kuid Vedalikus kirjanduses, olgu see siis Upaniṣadid, "Vedānta-sūtra", "Bhagavad-gītā" või "Śrīmad- Bhāgavatam" — kõigis neis pühakirjades on öeldud, et Jumal on aistmisvõimeline Olend ja Ta on üle kõigist teistest elusolenditest. Ning Tema kuulsusrikkad teod on identsed Tema Enesega. Seetõttu ei tohiks rahulduda ainult maailma poliitikutest ja ühiskonna nn. suurtest meestest rääkimisega, vaid oma elu tuleks korraldada nii, et ei mööduks isegi sekundit, ilma et see ei oleks seotud Jumalaga ühenduses oleva tegevusega. "Śrī Īśopaniṣad" suunab meid just sellise elu poole.

Mida võib inimene mäletada hetkel, kui ta sureb ja keha on paigast nihkunud ning kuidas saab ta paluda Kõikvõimast Jumalat, et Too meenutaks tema ohvreid? Ohverdamine tähendab meeleliste huvide ohverdamist. Inimene peab õppima oma meeli kasutama Jumala teenimiseks eluajal, nii et ta võiks tulemust kasutada surma hetkel.