Skip to main content

Īśo 11

Tekst

vidyāṁ cāvidyāṁ ca yas
tad vedobhayaḿ saha
avidyayā mṛtyuṁ tīrtvā
vidyayāmṛtam aśnute

Synonyms

vidyām — tõeline teadmine; ca — ja; avidyām — rumalus; ca — ja; yaḥ — isik, kes; tat — see; veda — teab; ubhayam — mõlemad; saha — samaaegselt; avidyayā — rumaluse viljelemisega; mṛtyum — korduv surm; tīrtvā — ületatud; vidyayā — teadmiste viljelemisega; amṛtam — surematus; aśnute — naudib.

Translation

Ainult see võib ületada korduva sünni ja surma mõju ja nautida surematuse täielikku õndsust, kes on võimeline ühteaegu mõistma mitteteadmise teed ja transtsendentaalse tarkuse teed.

Purport

Alates materiaalse maailma algusest püüavad kõik saavutada alalist elu, kuid looduse seadus on nii karm, et mitte keegi pole veel surma käest pääsenud. Mitte keegi ei taha surra. See on fakt. Samuti ei taha keegi jääda vanaks või haigeks. Kuid looduse seadused ei võimalda kellelgi immuunsust surma, vanaduse või haiguste suhtes. Materiaalse teadmise areng pole neid elu probleeme lahendanud. Materiaalne teadus võib avastada tuumarelva, et surma protsessi kiirendada, kuid ei ole võimeline avastama midagi, mis võiks kaitsta inimest haiguste või vanaduse eest või päästa surma julmadest kätest.

Purāṇadest võime me teada saada Hiraṇyakaśipu tegevusest: see kuningas oli materiaalselt väga arenenud ja oma materialistlike saavutuste ja oma ebateaduse jõul, tahtis ta võita surma. Ta võttis ette teatud meditatsiooni, mis oli sedavõrd tugeva mõjuga, et kõik planeetide süsteemid said tänu tema müstilistele võimetele häiritud. Ta sundis universumi looja, pooljumala Brahmā, tulema alla tema juurde ja palus siis temalt õnnistust amaraks, selleks, kes ei sure, saamiseks. Brahmā keeldus seda tegemast, sest isegi tema, kes on materialse looja ning võib käsutada kõiki planeete, pole ise amara. Tema elu on "Bhagavad-gītā" (8.17) kinnitust mööda pikk, kuid see ei tähenda, et ta ei peaks surema.

Hiraṇya tähendab kulda ning kaśipu tähendab pehmet voodit. Too härra oli huvitatud neist kahest asjast, rahast ja naistest ning ta tahtis surematuna nautida sellist elu. Ta palus Brahmālt paljusid asju, lootes sel teel täita oma surematuks saamise soovi. Ta palus õnnistust selleks, et teda ei saaks tappa ükski inimene, loom, jumal ega ükski 8 400 000 elusolendi liigist. Ta palus samuti, et ta ei sureks maal, õhus ega vees ning tema vastu ei saaks kasutada mitte ühtegi relva jne., jne. Hiraṇyakaśipu mõtles rumalalt, et sel teel garanteerib ta endale surematuse. Lõpuks, kui Brahmā oli talle seda kõike lubanud, tappis tema Jumala Isiksus, kes oli võtnud poolinimese-poollõvi kuju. Tema vastu ei kasutatud ühtegi relva, v. a. Jumala küüned ning ta tapeti suurepärase elusolendi põlvedel, mida ta ei osanud enesele ettegi kujutada.

Mõte on selles, et isegi Hiraṇyakaśipu, kõige võimsam kõigist materialistidest, ei suutnud oma erinevate plaanide abil saada surematuks. Mida rääkida sel juhul veel tänapäeva väikestest hiraṇyakaśipudest, kes teevad plaane, mis on juba algusest peale määratud läbikukkumisele.

"Śrī Īśopaniṣad" õpetab meid, et me ei teeks ühepoolseid plaane eksistentsi eest võideldes. Kõik võitlevad eksistentsi eest, kuid materiaalse looduse seadus on sedavõrd karm ja kiire, et kellelgi pole selle eest pääsu. Et saavutada alalist elu, peab olema ettevalmistatud tagasiminekuks Jumala juurde.

Jumala juurde tagasimineku protsess on tarkuse omaette haru, mida võib õppida sellistest Vedalikest Pühakirjadest nagu Upaniṣadid, "Vedānta-sūtra", "Bhagavad-gītā", "Śrīmad-Bhāgavatam" jne. Seetõttu peab selles elus õnnelikuks saamiseks ja igavese elu õndsuse saavutamiseks peale materiaalsest kehast lahkumist, õppima tundma püha kirjandust ning jõudma transtsendentaalse tarkuseni. Tingimustest sõltuv elusolend on unustanud oma sidemed Jumalaga ning peab seda sünnikohta, mis on ajutine, kõigeks. Jumal on oma lahkuses jätnud Indiasse ülalmainitud pühakirjad ning teistesse maadesse teised pühakirjad, et tuletada unustavale inimolendile meelde, et tema kodu ei ole materiaalses maailmas. Elusolend on vaimne olend ning võib olla õnnelik vaid minnes tagasi oma vaimsesse koju, Jumala juurde.

Jumala Isiksus saadab oma kuningriigist täiuslikke teenreid propageerima Jumala juurde tagasiminekut ning vahel tuleb Ta Ise, et seda teha. Kõik elusolendid on Tema armastatud pojad, Tema osad, seetõttu tunneb Jumal materiaalsetes oludes kestvate kannatuste pärast suuremat kurbust, kui meie ise. Materiaalse maailma kannatused on samal ajal ka kaudseks meeldetuletuseks meie ebasobivusest surnud mateeriaga ning intelligentsed elusolendid panevad neid märke tähele ning seovad end vidyā kultuuriga ehk transtsendentaalse teadmisega. Inimese elu on parim võimalus vaimse tarkuse arendamiseks ning inimolendeid, kes ei kasuta ära inimelu võimalusi, nimetatakse narādhamadeks, inimolendeist madalamateks.

Avidyā tee ehk meelte rahuldamise tee tähendab nii surma kui sünni kordamist. Inimolendil, niisugusena nagu ta on vaimselt, ei ole ei sündi ega surma. Sünd ja surm puudutab vaimse hinge välist katet, keha. Seda on võrreldud välise riietuse selgapanemisega ja seljast ära võtmisega. Rumalad inimolendid, kes on labasel kombel süvenenud avidyā kultuurisse, mitteteadmisse, ei hooli sellest julmast protsessist ning olles võlutud illusoorse energia ilust, teevad nad samu asju korduvalt, ilma looduse seadustest õppust võtmata.

Vidyā kultuur, ehk transtsendentaalne tarkus, on inimolendi jaoks põhiline. Too piiramatu meeleline nauding selles meeltehaiges materiaalses keskkonnas, peaks olema nii piiratud kui võimalik. Sellel kehalisel kujul on meelte nauding teeks rumalusse ja surma. Elusolend ei ole ilma vaimsetest tunnetest. Kõigil elusolendeil on nende algsel, vaimsel kujul, olemas samad meeled, mis on nüüd materiaalsed, kaetud keha ja mõistusega. Materiaalsete meelte tegevus on vaimse mineviku moonutatud peegeldus. Hinge hõivatus materiaalse katte all on hinge haiguslik olukord. Tõeline nauding on võimalik alles peale haiguse kõrvaldamist. Meie puhtal vaimsel kujul, peale materiaalsest rüvetatusest vabanemist, on võimalik puhas meelte nauding. Seetõttu ei peaks inimelu eesmärk olema moonutatud meelte nauding, vaid materiaalse haiguse ravi. Materiaalse haiguse raskendamine ei näita tarkust. See näitab avidyā, rumaluse, kultiveerimist.

Hea tervise jaoks ei peaks palavikku tõstma 41-42 kraadile. Temperatuuri peaks viima tagasi normaalsele, 36.6 kraadile. See peaks olema inimelu eesmärk. Materiaalse tsivilisatsiooni kaasaegne suund on aga tõsta palavikuliselt materiaalsete olude taset, mis on seetõttu jõudnud aatomienergia kujul 42le kraadile, kusjuures rumalad poliitikud karjuvad, et maailm võib iga hetk põrgu minna. Selline on materiaalse tarkuse ja elu kõige tähtsama osa, vaimse tarkuse eitamise tulemus."Śrī Īśopaniṣadis"on hoiatatud, et me ei pea käima sellel ohtlikul rajal, mis viib surma. Vastupidi, me peame arendama vaimse tarkuse kultuuri, et vabaneda lõplikult surma julmadest kätest.

See ei tähenda, et igasugune tegevus keha säilitamiseks tuleks lõpetada. See ei tule üldse kõne alla, sest ei tule ju ka haiguse ravimise juures kõne alla inimese temperatuuri täielik ärakaotamine. Me oleme püüdnud asja seletada kasutades väljendust: teha parim halva tehingu juures! Vaimse teadmise kultuuri tarkus tuleb saavutada selle keha, selle mõistuse abil, seetõttu on eesmärgi saavutamiseks tarvis säilitada keha ja mõistus. Temperatuur tuleb hoida 36,6 kraadi juures ja mitte lasta tal rumalal kombel tõusta 42 kraadini. India suured targad ja pühakud tahtsid temperatuuri säilitada tasakaalustatud materiaalse ja vaimse tarkuse programmi abil. Nad ei lubanud kunagi kasutada intelligentsi valesti, haige meelelise rahulduse tarbeks.

Inimese tegevust, mis on haige tänu meelelise rahulduse loomusele, on reguleeritud Vedades lunastuse põhimõtte all. Sellel süsteemil on neli alajaotust: religioon, majanduslik areng, meelte rahuldamine ja lunastus. Antud momendil ei ole inimestel mingit huvi ei religiooni ei lunastuse vastu. Nende elul on vaid üks eesmärk, milleks on meelte rahuldamine ning selle tarbeks teevad nad mitmesuguseid plaane majanduse edasiarendamiseks. Valel teel olev inimene mõtleb, et religioon peaks jääma alles, toetamaks majanduslikku arengut ning majanduslik areng on vajalik meelte rahuldamiseks. Ning selleks, et kindlustada meelte edasist rahuldamist peale surma, on olemas mingi religioossete vaatluste süsteem. Kuid see pole lunastuse põhimõtete eesmärk. Religiooni tee on tegelikult eneseteostuse tee. Majanduslik areng on vajalik vaid keha hea ja terve seisundi säilitamise eesmärgiks. Inimene peaks elama tervet elu ja omama kainet mõistust, selleks, et jõuda vidyā, tõelise tarkuseni, mis on inimelu eesmärk. See elu pole mõeldud selleks, et töötada nagu eesel või teha seda avidyā kultuuri või meelelise rahulduse pärast.

Vidyā teest on suurepäraselt räägitud "Śrīmad-Bhāgavatamis". "Bhāgavatam" suunab inimest kasutama oma elu Absoluutse Tõe kohta teadmiste kogumiseks. Absoluutset Tõde võib tunnetada sammhaaval: nagu Brahmat, Paramātmāt ning viimaks nagu Bhagavāni, Jumala Isiksust. Seda Absoluutset Tõde võivad tunnetada avara mõistusega inimesed, kes on jõudnud tarkuse ja eraldatuseni, järgides ülalkirjeldatud "Bhagavad-gītā" kaheksateistkümmet printsiipi. Nende kaheksateistkümne punkti juures on kesksel kohal Jumala transtsendentaalse vaga teenimise saavutamine. Seetõttu on soovitatud inimestele kõigist klassidest õppida Jumala teenimise kunsti.

Nagu "Śrī Īśopaniṣadis" edasi on ära näidatud, on religioossus, majanduslik areng ja meelte rahuldamine ilma Jumala transtsendentaalse teenimise saavutamise eesmärgita mitteteadmise erinevad vormid. Seetõttu peab praegusel ajal vidyā viljelemiseks alati kuulama, laulma ja palvetama konsentreeritud tähelepanuga, mis on suunatud Jumala Isiksusele, kes on kõigi transtsendentalistide Jumal.