1: Antimateriaalsed maailmad

Kord võib saabuda päev, mil materialistlik teadus avastab lõpuks ka antimateriaalse maailma, mis seni on jäänud puhtmaterialistidele tundmatuks. Valgustades tänapäeva teaduse antimateeria kontseptsiooni avaldas Times of India 27. oktoobril, 1959. aastal järgmise teate:

Stockholm, 26. oktoober 1959 — Täna autasustati antiprootoni avastamise eest 1959. aasta Nobeli füüsikapreemiaga kahte Ameerika tuumafüüsikut. Nendeks olid Itaalia päritolu dr. Emilio Segre ja San Franciscos sündinud dr. Owen Chamberlain. Uue teooria üks põhiväiteid kinnitab antiosakestest koosneva antimaailma olemasolu võimalikkust. See antimaailm koosneks aatomitest ja subaatomitest ja pöörleks meile teada olevate maailmadega vastupidisel orbiidil. Kui sellised eri liiki maailmad peaksid kunagi kokku põrkuma, häviksid nad mõlemad ühes silmipimestavas sähvatuses.

Ülaltoodust võib välja tuua kolm teoreemi:

1. On olemas antimateriaalne aatom või osake, mille omadused on vastandlikud materiaalse aatomi omadustele.

2. Lisaks sellele materiaalsele maailmale eksisteerib veel ka teine maailm, millest meie teadmised on väga vähesed.

3. Teatud ajahetkel võivad materiaalsed ja antimateriaalsed maailmad omavahel kokku põrkuda ja teineteist hävitada.

Meie, vaimuteaduse õppijad, võime täielikult nõustuda esimese ja teise väitega, kolmandaga võime nõus olla aga ainult antiaine piiratud teadusliku määratluse raames. Probleem seisneb tõsiasjas, et teadlaste kontseptsioon antiainest näeb antiaines vaid materiaalse energia teatavat eriliiki, samas kui tegelik antiaine peab olema läbinisti antimateriaalne. Et mateeria kui selline on määratletud kui häviv, peab tõeline antimateeria, olles vaba kõigist materiaalsetest omadustest, juba oma loomult olema hävimatu. Kui mateeria on häviv ja osadeks lahutatav, siis antimateeria peab olema hävimatu ja ühtne. Edasine arutlus vaatleb neid väiteid pühakirjade autentsetest nägemustest lähtuvalt.

Üks enamtunnustatud pühakirju maailmas on Vedad, mis jaotatakse nelja ossa: Sāma, Yajur, Ṛg ja Atharva. Tavainimesele on Vedade aines küllalt raskesti mõistetav, mistõttu Vedasid selgitatakse kaheksateistkümnes "Purāṇas" ja ajaloolises eeposes "Mahābhārata". Ka "Rāmāyaṇas", mis on samuti ajalooline eepos, sisaldub Vedade olulisim informatsioon. Neli Vedat, algupärane Vālmīki poolt kirja pandud "Rāmāyaṇa", "Mahābhārata" ja "Purāṇad" moodustvadki selle, mida me tunneme üldnimetuse Vedakirjandus all. Vedade alaosadeks on "Upaniṣadid", ning "Vedānta-sūtraid" võib pidade Vedade olulisimaks osaks, n.-ö. koorekihiks. Teoseks, kuhu on koondatud "Upaniṣadide" olulisim osa ja "Vedānta-sūtrate" algupärane seletus, on aga "Bhagavad-gītā". Sellest võib seega järeldada, et ka üksi "Bhagavad-gītāst" võime me kätte saada kogu Vedakirjanduse olulisima informatsiooni, ning seda Jumal Śrī Kṛṣṇa enda poolt ette kantuna, kes on Jumala Kõrgeim Isiksus, ja kes oli laskunud siia materiaalsesse maailma vaid selleks, et anda inimestele täiuslikku informatsiooni energia kõrgemast vormist.

"Bhagavad-gītās" kirjeldatakse Jumaliku Isiksuse energia kõrgemat vormi kui parā prakṛtit. Teadlased avastasid alles hiljaaegu, et eksisteerib kaht liiki kaduvat mateeriat, samas kui juba "Bhagavad-gītā" annab meile täpse aine ja antiaine kirjelduse, rääkides energia eksistentsi kahest eri vormist. Aine on energia liik, mis loob materiaalse maailma, ning sama energia, ainult et oma kõrgemas vormis loob ka antimateriaalse (transtsendentaalse) maailma. Elusolendid kuuluvad kõik kõrgema energia kategooriasse. Madalam ehk aineline energia kannab nimetust aparā prakṛti. "Bhagavad-gītās" on seega välja toodud loova energia mõlemad, nii aparā kui ka parā prakṛti vorm.

Ainel enesel puudub loov jõud, alles selle kokkupuutel eluenergiaga sünnivad ainelised objektid. Sellest võib järeldada, et jämedakoeline mateeria on Ülima Olendi varjatud energia. On loomulik, et kui me mõtleme energiast, mõtleme me eelkõige selle allikast. Näiteks elektrienergiast mõeldes libiseb meie mõte kohe ka elektrijaama peale. Energia ei ole sõltumatu, vaid allub ülima elava olendi kontrollile. Näiteks tuli on allikaks kahele teisele energiale, valgusele ja soojusele. Valgus ja soojus ei saa eksisteerida eraldi ilma allikata (näiteks siis ilma tuleta). Samamoodi lähtuvad ka madalam ja kõrgem energia kindlast allikast, keda võib küll nimetada kuidas tahes, kuid kes peab kindlasti olema kõigest täiesti teadlik olev elav olend. Selliseks ülimaks elavaks olendiks on Jumala Isiksus Śrī Kṛṣṇa, kõikevõluv olevus.

Vedades nimetatakse ülimat elusolendit ehk Absoluutset Tõde Bhagavāniks, ülirikkaks; elusolendiks, kellest lähtuvad kõik energiad. Avastus kahest erinevast energialiigist on teaduse edasiminekus alles esimene samm. Teadlased peavad oma uuringuid jätkama ja leidma selle, kellest saavad alguse nii aine kui antiaine osakesed või aatomid.

Ent kuidas selgitada antimateeria osakeste olemust, kui meie kogemus piirdub vaid materiaalsete osakeste ehk aatomitega ning kui antimateeria osakestest meil vähimgi kogemus puudub? Ereda antimateeria osakeste kirjelduse annab meile aga "Bhagavad-gītā":

Antimateeria osake asub materiaalses kehas ning tema kohaloleku tõttu on keha pidevas muutumises, arenedes lapsest noorukiks, noorukist keskealiseks ja keskealisest vanuriks. Pärast surma lahkub ta vanast töövõimetust kehast, asudes elama uude materiaalsesse kehasse.

See keha eksistentsi kirjeldus kinnitab selgelt teaduse avastust, et energia eksisteerib kahes eri vormis. Kui materiaalsest kehast antimateriaalne osake eraldada, muutub ta täiesti tarbetuks ükskõik millisel eesmärgil kasutamiseks. Sellest lähtuvalt on antimateriaalne osake kahtlematult kõrgemalseisev materiaalse energia üle.

Seetõttu ärgu keegi kurvastagu maise energia kaotuse pärast. Kõik meeleliste tajumuste eri liigid nagu kuumus ja külmus, õnn ja ahastus on vaid materiaalsete energiate vastastikuste toimete tulemus, mis tulevad ja lähevad nagu vahelduvad aastaajad. Nende ilmumine ja kadumine ajas on tõenduseks, et materiaalse keha moodustajaks on materiaalne energia, mis allub elujõule ehk jīva energiale.

Iga arukas inimene, kes ei lase end häirida ei õnnestumistest ega nurjumistest, ning kes mõistab, et tegu on vaid materiaalsete energiate vastastikuste toimete erinevate ilmingutega, on väärt tagasi pöörduma antimateriaalsesse maailma, kus elu on igavene, täis püsivat tarkust ja õndsust.

Siin räägitakse antimateriaalsest maailmast meile ühtlasi teada andes, et selles puuduvad kõikvõimalikud "aastaajalised", "sesoonsed" kõikumised. Antimateriaalses maailmas on kõik püsiv, täis õndsust ja teadmisi. Kuid rääkides sellest kui "maailmast", ei tohi me unustada, et seal eksisteerivad erinevad vormid ja kategooriad on meie materiaalset kogemisvõimet kaugelt ületavad.

Materiaalne keha on häviv, järelikult ka muutuv ja ajalik, ning sama kehtib ka kogu materiaalse maailma kohta. Antimateriaalne elujõud on seevastu hävimatu, järelikult ka püsiv ja igavene. Targad on eristanud materiaalsete ja antimateriaalsete osakeste omadused vastavalt kui ajalikud ja püsivad.

Mateeria kahe eri vormi avastajad peavad veel jätkama oma uurimusi, et välja selgitada antiaine omadused, ning selles on neile abiks "Bhagavad-gītās" antud ere kirjeldus:

Antimateriaalne osake on peenem kõige peenemast mateeriast. Tema elujõud on nii vägev, et ta mõju laotub üle kogu materiaalse keha. Antimateriaalse osakese jõuvaru on võrratult suurem materiaalse osakese omast, ja järelikult ei saa materiaalne antimateriaalset hävitada.

Ent see on alles "Bhagavad-gītā" antimateriaalse osakese kirjelduse algus. Seletus jätkub järgnevalt:

Peenim antimateriaalne osake on aheldatud jäme — ja peenmateriaalsetesse kehadesse. Kuigi materiaalsed kehad (nii jämeda — kui peenekoelised) on hävivad, on nendes asuv antimateriaalne osake igavene. Selletõttu tulekski igaühel keskenduda oma igavesele ürgalusele.

Teaduses toimub lõplik läbimurre, kui materialistlikult meelestatud teadlased suudavad tundma õppida antimateriaalsete osakeste omadusi seostamata neid enam ebapüsiva materiaalse maailmaga.

Teadlastel on osaliselt õigus, väites, et kõrvuti materiaalse maailmaga eksisteerib ka antimateriaalsetest osakestest koosnev maailm, ja et nende omavahelisel kokkupõrkel nad mõlemad hävivad. Kokkupõrge toimub ju pidevalt: materiaalsed osakesed hävivad pidevalt ja antimateriaalsed osakesed pürgivad vabadusse. "Bhagavad-gītā" selgitab seda alljärgnevalt:

Antimateriaalne osake ongi see, mis elustab materiaalsed osakesed ja paneb nad tööle. Ta on hävimatu, ja nii kaua kui ta on köidetud materiaalse energiaga, mis jaguneb jämeda- ja peenekoelisteks kehadeks, on ta nende elustavaks osaks. Nende kahesuguste osakeste pidevas kokkupõrkumises ei hävi antimateriaalne osake kunagi. Teda pole olnud võimalik hävitada minevikus, pole võimalik olevikus, ega saa olema võimalik ka mitte tulevikus.

Seetõttu me olemegi seisukohal, et teooria, mille järeldusena materiaalne ja antimateriaalne maailm võivad kokku põrkudes üksteist hävitada, on tõene vaid antimateeria piiratud teadusliku definitsiooni raamides. "Bhagavad-gītā" kirjeldab antimateriaalse osakese olemust kui hävimatut ja hävitamatut:

Peen ja mõõtmatu antimateriaalne osake on hävimatu, muutumatu ja igavene, ning teatud materiaalsete osakeste hävides vabaneb ta aja möödudes materiaalsuse vangistusest. See printsiip kehtib nii materiaalsetes kui antimateriaalsetes maailmades. Seepärast ei tuleks kellelgi karta antimateriaalse osakese hävimist, sest see jääb püsima ka juhul kui materiaalne maailm peaks hävima.

Kõik loodu peab kunagi hävima. Materiaalne keha ja materiaalne maailm on loodu, järelikult ka hävingule alluvad. Antimateriaalset osakest seevastu pole kunagi loodud, ja järelikult ei saa teda ka kunagi hävitada. Kinnitust sellele võime leida "Bhagavad-gītāst":

Antimateriaalset osakest, mis on ka elujõud, pole kunagi loodud. Tema eksistents on igavene. Tema jaoks ei eksisteeri sündi ja surma, teda ei looda uuesti ega hävitata taas. Ta on igiolev, vanem vanimast ja ometigi alati uus. Kuigi mateeria kaob, jääb antimateriaalne osake alati muutumatuks.

Sama printsiip, mis kehtib antimateriaalset maailma moodustavate osakeste kohta, on tõene ka kogu antimateriaalse maailma suhtes. Kui ka materiaalne maailm on hävinud, püsib antimateriaalne maailm edasi kõikvõimalikes tingimustes. Selle detailsem selgitus järgneb hiljem.

Eelnevalt võiks teadlased meelde jätta järgneva "Bhagavad- gītās" öeldu:

Tark, kes on mõistnud antimateriaalse osakese igavikulisust, saab ka aru, et seda pole võimalik mitte mingil viisil hävitada.

Mõni tuumafüüsik võib küll arvata, et ta suudab tuumarelvadega materiaalse maailma hävitada, kuid tema relvad on võimetud midagi korda saatma antimateriaalse maailma vastu. Antimateriaalse osakese olemust selgitatakse lähemalt järgnevas lõigus:

Teda pole võimalik lõigata tükkideks, ja ei hävi ta ka tules. Teda ei saa teha märjaks ega kuivatada, ta ei närtsi, ta ei aurustu õhku. Ta on süttimatu ja lahustumatu, jagunematu ja muutumatu. Olles igavene, võib ta siseneda ükskõik millal ükskõik millisesse kehasse, ja väljuda sealt taas. Olles olemuselt püsiv, on tema omadused alati ühesugused, teda on oma materiaalsetele omadustele vastukäivuse tõttu õigupoolest raske selgitadagi. Tavapärasele mõistusele võib ta tunduda kujuteldamatuna. Seepärast ärgu keegi tundku eales muret igavese antimateriaalse alustõe pärast.

Kõrgemat energiat (antimateriaalset printsiipi) kirjeldatakse seega "Bhagavad-gītās" ja kogu Vedakirjanduses kui elujõudu või eluvaimu. Seda kutsutakse ka jīvaks. Seda elu põhialust ei saa moodustada materiaalsete elementide kombineerimisel. On kaheksa algmateeriat ehk alamat energiat: (1) maa, (2) vesi, (3) tuli, (4) õhk, (5) eeter, (6) mõistus, (7) arukus ja (8) ego. Eraldiseisvana neist eksisteerib elujõud ehk antimateriaalne printsiip, mida kirjeldatakse kõrgema energiana. Kõiki neid energiaid kontrollib ja juhib ülim elav olend, Jumala Kõrgeim Isiksus (Kṛṣṇa).

Pikka aega olid materialistid ahistatud mateeria ülalmainitud kaheksa algvormi raamidesse, hetkel on aga juba julgustav näha, et nad on lõpuks leidnud mõningast sissejuhatavat informatsiooni antimateriaalsest algest ja antimateriaalsest universumist. Jääb vaid loota, et aja jooksul suudavad nad õppida hindama antimateriaalset maailma, milles pole jälgegi materiaalsusest. Juba ise sõna "antimateriaalne" viitab erinevusele kõigist materiaalsetest, ainelistest omadustest.

Spekulantidest teoreetikud on üritanud mitmeti tõlgendada antimateriaalset algprintsiipi. Põhiliselt kahte gruppi jagunedes jõuavad nad kahele ekslikule järeldusele. Esimene grupp, jämematerialistid, eitavad antimateriaalset algprintsiipi täielikult, või siis nõustuvad mateeria jagunemisega algelementideks teatud kindlal etapil (milleks on surm). Teine grupp vastandab antimateriaalse otseselt mateeria kahekümne neljale kategooriale. Seda gruppi tuntakse kui Sāṅkhyaites, Sāṅkhya õpetuse järgijad, kes uurivad ja analüüsivad üksikasjaliselt neid mateeria kategooriaid. Oma uurimuste lõpptulemusena tunnistavad nad transtsendentaalse (antimateriaalse) ainult passiivset printsiipi. Kõigi nende mõttespekulantide probleem seisneb selles, et nad võtavad arvesse ainult alamat energiat, aksepteerimata informatsiooni kõrgemast energiast. Et mõista antimateriaalse algprintsiibi tegelikku tähendust tuleb tõusta transtsendentaalsele kõrgema energia tasandile, ja bhakti-jooga on kõrgema energia puhtaks avalduseks.

Materiaalse maailma tasandilt on võimatu mõista antimateriaalse maailma olemust. Ent Ülim Jumal, nii madalama kui kõrgema energia valitseja, laskub oma põhjendamatust armulikkusest meie tasandile, ja annab meile täiusliku ülevaate kõrgemast antimateriaalsest maailmast. Niiviisi saame me teada antimateriaalse maailma olemusest. Meile öeldakse, Nii Ülim Jumal kui kõik elusolendid on antimateriaalsete omadustega. Seega võime me Ülima Jumala olemusest aimu saada elusolendeid vaadeldes. Iga elusolend on omaette isiksus, järelikult peab ülim elav olend olema ülim isiksus. Vedakirjanduses väidetakse, et ülimaks isiksuseks on Kṛṣṇa. Ja nimi Kṛṣṇa on õigupoolest ka ainus täpne nimetus ülimale korrastatusele, tähistades Ülimat Jumalat. Ise nimi Kṛṣṇa näitab, et tegu on ülima valitsejaga. Tema kontrolli all on nii materiaalsed kui antimateriaalsed energiad. "Bhagavad-gītās" kinnitab Jumal seda järgnevalt:

Eksisteerib kahesuguseid maailmu — materiaalseid ja antimateriaalseid. Materiaalne maailm on moodustatud madalamate omadustega energiast, mis jaguneb kaheksaks mateeria algprintsiibiks. Antimateriaalne maailm seevastu on moodustatud kõrgemate omadustega energiast.

Kuna nii materiaalne kui antimateriaalne energia on Ülima Sealpoolse, Jumaliku Isiksuse emanatsioonid, on õige järeldada, et Mina (Jumal Kṛṣṇa) olen kõikide alguste ja lõppude viimne põhjus.

Kuna Tema energiatest, madalamast ja kõrgemast, lähtuvad mõlemad, nii materiaalne kui antimateriaalne maailm, kutsutakse Teda Ülimaks Absoluutseks Tõeks. Jumal Kṛṣṇa selgitab seda "Bhagavad-gītās" järgnevalt:

Arjuna, Mina olen kõige vaimse kõrgeim alus, ja pole midagi võimsamat kui Mina. Kõik olemasolev tugineb Minu väele just nagu pärlid on kinnitatud nööri külge.

Juba ammu enne antimateriaalsete osakeste ja antimateriaalsete maailmade avastamist teaduse poolt räägiti sel teemal "Bhagavad-gītā" lehekülgedel. Seal on ka öeldud,et seda õpetust on esmalt antud Päikesejumalale, millest võib järeldada, et Kṛṣṇa andis "Bhagavad-gītā" põhimõtteid edasi ammu enne Kurukṣetra lahingut, vähemalt ligikaudu 120 000 000 aastat tagasi. Tänapäeva teadus hakkab alles nüüd kildhaaval avastama "Bhagavad-gītāst" kättesaadavaid tõdesid.

"Bhagavad-gītāst" võime leida ka kinnitust antimateriaalse universumi eksistentsist. Kogu sealt kättesaadavast informatsioonist võime kahtluseta järeldada, et antimateriaalne maailm asetseb antimateriaalses taevas, mida "Bhagavad-gītās" mainitakse kui sanātana-dhāmat, ehk igavest loomust.

Täpselt nagu materiaalsed aatomid loovad materiaalse maailma, niisamuti loovad antimateriaalsed aatomid antimateriaalse maailma selle mitmekesisuses. Antimateriaalne maailm on asustatud antimateriaalsete elusolendite poolt. Seal puudub eluta mateeria, kõik on seal täidetud eluväega ja selle maailma Ülim Olend on Jumal Ise. Antimateriaalse maailma asukad on igavesed, omades igavesi teadmisi ja tundes igavest õndsust. Teisisõnu on nad oma omadustelt samased Jumalaga.

Materiaalse kosmose kõrgeim planeet kannab nimetust Satyaloka, ehk Brahmaloka, ning selle asustajateks on materiaalse maailma suurima vaimuväega olendid. Antud planeedi valitsevaks jumaluseks on Brahma, materiaalse kosmose esimesena loodud olend. Brahma on elusolend nagu meiegi, ainult et ta omab suurimat vaimuväge kõigist materiaalse kosmose asukaist. Ta pole küll nii võimas, et võrrelda Jumalaga, kuid ta on vahetus alluvuses Jumalale. Jumal ja kõik elusolendid kuuluvad antimateriaalsesse maailma, ja teadlaste ülesanne peaks olema osutada abi igaühele, kes soovib teada saada antimateriaalse maailma olemusest — milline on seal elukorraldus, millised elu vormid seal esinevad, kes on valitsevad isiksused, ja nii edasi. Vedakirjandusest tegeleb nende küsimustega üksikasjalikumalt "Śrīmad-Bhagavatam", "Bhagavad-gītā" on vaid omamoodi sissejuhatus "Śrīmad-Bhagavatami" uurimisse. Neid kaht olulist teost peaksid tõsiselt uurima kõik maailma õpetatud mehed, sest see aitaks edendada teadust ja leida palju seniavastamatut.

Transtsendentalistid ja materialistid moodustavad kaks selgelt erineva teadvusega inimrühma. Transtsendentalist kogub teadmisi autoriteetsetest pühakirjadest nagu Vedad, milles esitatu lähtub autoriteetsest teadmiste edasi andmise ahelast. Sellest teadmiste edasi andmise ahelast (paramparāst) räägitakse ka "Bhagavad-gītās". Kṛṣṇa ütleb seal, et sadu tuhandeid aastaid tagasi kuulutas ta oma õpetust valitsevale Päikesejumalusele, kes omakorda andis teadmised edasi oma pojale Manule, kes on praeguse inimkonna esiisa. Manu omakorda pühendas sellesse transtsendentaalsesse õpetusse oma poja kuningas Ikṣvaku, kes oli esiisaks dünastiale, milles ilmus Jumala Isiksus Śrī Rāma. See pikk teadmiste edasi andmise ahel katkes just enne Kṛṣṇa kehastumist (5000 aastat tagasi), mistõttu Kṛṣṇa õpetas neid teadmisi Arjunale "Bhagavad-gītās" uuesti, muutes sellega Arjuna käesoleval ajastul selle iidse teadmise esimeseks omandajaks. Selle ajastu transtsendentalistid on seega õpilasjärgnevuses Arjunast algavas ahelas. Vaevamata end materialistlike uurimustega ainest ja vaimust, omandab transtsendentalist need tõed puhtaimal teel teadmise edasi andmise õpilasjärgnevusahela kaudu, vabastades end ühtlasi paljudest asjatutest sekeldustest.

Jämematerialistid paraku aga ei usu Jumaliku Isiksuse antimateriaalsetesse maailmadesse. Kuigi tihtipeale väga andekad, haritud ja muus mõttes edasi jõudnud, on nad õnnetud olevused. Hämmingus materiaalsete energiate mõjutustest on nad täielikus teadmatuses kõigest antimateriaalsest. On siiski hea märk, et mõned materialistlikult meelestatud teadlased lähenevad samm-sammult antimateriaalse maailma äratundmisele. On täiesti võimalik, et ühel päeval võib nende areng jõuda tasemeni, kus nad on suutelised seda antimateriaalset maailma tundma õppima koos kõigi selle üksikasjadega; eelkõige aga mõistma, et selle maailma valitsejaks on Jumalik Isiksus ja elusolendid elavad koos Temaga ja Teda teenides. Jumalat teenivad elusolendid on oma omadustelt Jumalaga võrdsed, ehkki nad jäävad alati Tema teenreiks. Antimateriaalses maailmas pole erinevust isanda ja alama vahel — nende suhted on ideaalsed, ilma vähimagi materialismi varjundita.

"Bhagavad-gītā" kohaselt on teadlaste väide, et materiaalse ja antimateriaalse maailma kokkupõrkel nad häviksid, osaliselt tõene. Materiaalse maailma olemus on häviv. Materiaalne maailm põhineb materiaalse looduse guṇadel, milleks on sattva (voorus), rajas (kirg) ja tamas (teadmatus). Materiaalset maailma rajab sattva, säilitab rajas ja hävitab tamas. Kõik need omadused on materiaalses maailmas pidevalt kohalolevad; loomise, säilitamise ja hävitamise protsessid toimuvad üle kogu materiaalse universumi iga tund, iga minut, iga sekund. Ka materiaalse universumi kõrgeim planeet Brahmaloka allub nendele looduse guṇadele, kuigi elu pikkuseks on seal sattva domineerimise tõttu 4 300 000  1000  2  30  12  100 Päikeseaastat. Sellest hoolimata on ka Brahmaloka häviv. Kuigi sealne elu ääretult pikk võrreldes eluga Maal, antimateriaalsete maailmade igavikulisuse kõrval on elu Brahmalokalgi vaid hetkeline sähvatus. Seetõttu rõhutabki "Bhagavad-gītā" kõneleja Jumal Śrī Kṛṣṇa antimateriaalse universumi, mis on ka Tema elupaigaks, erilist tähendust.

Kṛṣṇa ütleb, et 4 300 000  1000  2  30  12  100 Päikeseaasta järel saab kogu materiaalne universum hävitatud. Koos materiaalsete maailmade hävimisega hävivad materiaalselt ka neid täitvad elanikud. Elusolend on aga oma olemuselt antimateriaalne osake. Ent kui ta pole end vaimsete tegevustega tõstnud vaimsele tasandile, hävib ta materiaalselt ja peab tulevikus taas sündima uude materiaalsesse maailma. Teisisõnu jääb ta endistviisi alluma sünni ja surma kannatustele. Vaid need elusolendid, kes oma materiaalse elu jooksul teenivad Jumalat, tõusevad materiaalse keha kaotamise järel kindlasti antimateriaalsesse maailma. Surematus saab osaks vaid neile, kes naasevad vaimsete tegevuste läbi tagasi Jumala juurde.

Mida mõista nende vaimsete tegevuste all? Need on kui ravimid. Kui inimene jääb haigeks, läheb ta arsti juurde, kes kirjutab talle välja vajaliku rohu. Materialistlik inimene on samuti vaevatud haigushoost, mille leevenduseks vajaks ta kogenud transtsendentalisti abi. Mis on mõeldud haigushoo all? Ta kannatab taassündide, surma, haiguste ja vananemise all. Kord otsustanud end allutada "tagasi Jumala juurde" ravile, on ta peagi võimeline kandma end antimateriaalsesse maailma, kus surma ja taassündide ahela asemel on elu igavene.

Materiaalne maailm hävib kahel viisil. Osaline häving toimub iga materiaalse universumi kõrgeima planeedi Brahmaloka päeva järel, s. o. iga 4 300 000  1000 Päikeseaasta järel. Sellise osalise hävimise ajal jäävad kõrgemad materiaalsed planeedid nagu Brahmaloka püsima, kuid iga 4 300 000  1000  2  30  12  100 Päikeseaasta järel ühendub kogu kosmiline avaldumine vaimsesse kehasse, kust kõik materiaalsed alged tekivad, ilmnevad, ja kuhu nad ühenduvad hävimise järel. Antimateriaalne maailm, mis on materiaalsest taevast kaugel eemal, ei hävi kunagi. Ta neelab materiaalse maailma endasse. Materiaalsete ja antimateriaalsete maailmade vahel võib tõesti toimuda kokkupõrge, nagu eeldavad teadlased, ja materiaalsed maailmad võivad seeläbi hävida, kuid antimateriaalsed maailmad jäävad alati püsima. Igavesti eksisteeriv antimateriaalne maailm on teadlastele käsitamatu. Nad suudavad seda mõista vaid nii kaua, kui selle printsiibid ei osutu vastukäivateks materiaalse maailma omadustega. Üksikasjalikku informatsiooni antimateriaalsest universumist võime me saada ainult vabanemise saavutanud tarkadelt, kes on läbinisti mõistnud antimateriaalse osakese olemust, saades teadmised sellest otsese suulise pärimuse läbi kui Jumaliku Isiksuse andunud õpilane.

Just sel viisil jõudis see teadmine ka esimese materiaalselt loodud olendi Brahma südamesse. Brahma andis selle teadmise edasi Nārada Munile. Samamoodi andis Jumala Isiksus Śrī Kṛṣṇa "Bhagavad-gītā" sõnumi Päikesejumalale Vivasvānile, ning kui teadmiste edasi andmise ahel suulisel kujul katkes, kordas Jumal Kṛṣṇa "Bhagavad-gītāt" Arjunale Kurukṣetra lahinguväljal. Omandamaks seda transtsendentaalset tarkust sai Arjunast Śrī Kṛṣṇa õpilane. Vältimaks väärtõlgendusi, milleni jämematerialistid oleksid võinud jõuda, olid Arjuna küsimused sellised, et Kṛṣṇa sai anda ka kõige lihtsamale inimesele arusaadavad vastused. Vaid materiaalse maailma petlikust särast pimestatud inimesed ei suuda tunnistada Jumal Kṛṣṇat kui kõrgeimat autoriteeti. Et mõista antimateriaalse maailma olemust tuleb saada nii südamelt kui elulaadilt laitmatult puhtaks. Bhakti-jooga on üksikasjalik teaduslik vaimne tegevus, mis on sobiv nii algajale kui täiuslikkuseni jõudnud joogile.

Materiaalne maailm on vaid varipilt antimateriaalsest maailmast, kuid südamelt ja elulaadilt puhas inimene on võimeline "Bhagavad-gītāst" leidma antimateriaalse maailma kõik üksikasjad. Ning see on veelgi huvitavam kui materiaalse maailma tundmaõppimine. Olulisimaks informatsiooniks antimateriaalsest maailmast on aga järgnev:

Antimateriaalset maailma valitseb Jumal Śrī Kṛṣṇa, kes eksisteerib nii Oma Esmaisikuna kui Oma paljude täiuslike ekspansioonidena. Kṛṣṇa Esmaisikut ja Tema paljusi täiuslikke ekspansioone on võimalik aduda ainult vaimse tegevuse abil, mida tuntakse bhakti-jooga (ehk pühendunud teenimise) nime all. Ta on nii materiaalse kui antimateriaalse algpõhjuseks. Ta on kui juur, millel kasvab täiuslik puu. Niipea kui sa hakkad kastma juurt, näed kuidas oksad ja lehed hakkavad vohama. Teeni Jumala Isiksust Śrī Kṛṣṇat ja kõik üksikasjad materiaalses maailmas saavad selgeks. Jumalale pühendunu süda leiab toitu ka ilma materiaalsete jõupingutusteta. Selles seisnebki "Bhagavad-gītā" saladus.

Antimateriaalsetesse maailmadesse sisenemise protsess erineb kõigist materiaalse maailma tegevustest. Iga inimene võib küllalt lihtsalt siseneda antimateriaalsesse maailma ka siis, kui ta viibib materiaalses maailmas. See on võimalik praktiseerides vaimseid tegevusi. Kuid jämematerialistid, kes sõltuvad eksperimentide, mõttespekulatsioonide ja materialistliku teaduse piiratud jõul, leiavad antimateriaalsetesse maailmadesse sisenemisel ületamatuid raskusi. Jämematerialist võib loota, et ta suudab kosmoselaevade, satelliitide ja rakettide abil tabada antimateriaalset maailma, kuid need tema vahendid ei ole suutelised jõudma isegi mitte materiaalse taeva kõrgemate planeetideni, rääkimata siis veel antimateriaalsest taevast, mis asetseb kaugel materiaalse universumi kohal. Isegi joogid, kes on õppinud valitsema müstilisi jõudu, kohtavad mõnigi kord raskusi sinna sisenemisel. Kõrgeimale tasemele jõudnud joogid, kes on suutelised kontrollima antimateriaalset osakest enese kehases, on võimelised teatud sobival ajahetkel oma materiaalsest kehast loobuma ja seejärel sisenema antimateriaalsesse maailma ühe omamoodi läbikäigu kaudu, mis ühendab materiaalseid ja antimateriaalseid maailmu. Et saavutada selleks vajalik tase, järgivad nad "Bhagavad-gītās" antud meetodit:

Need, kes on aru saanud Transtsendentaalsest, on suutelised jõudma antimateriaalsesse maailma, lahkudes oma kehast uttarāyana perioodil, s.o. kui Päike rändab põhja suunas; või siis neil õnnelikel hetkedel, mil tule- ja valgusejumalused kontrollivad atmosfääri.

Kosmost valitsevad erinevad jumalused või võimsad juhid. Rumalad inimesed, kes ei suuda mõista kosmose keerukust, vaid naeravad kuuldes, et tuld, õhku, elektrit, päevi ja öid juhivad pooljumalad. Ent täiustunud joogid teavad, kuidas rahuldada neid materiaalse maailma nähtamatuid valitsejaid. Kasutades ära nende valitsejate heatahtlikuse, lahkuvad nad antimateriaalsesse maailma sisenemiseks määratud hetkeil oma materiaalsest kehast, või tõusevad materiaalse taeva kõrgeimatele planeetidele. Materiaalse maailma kõrgeimatel planeetidel saavad joogid nautida märksa meeldivamat ja rõõmuküllasemat sadade tuhandete aastate pikkust elu. Kuid nendelgi planeetidel pole elu igavene. Need, kes soovivad saavutada igavest elu antimateriaalsesse universumisse sisenedes, kasutavad oma müstiliste jõudude abil ära kosmost valitsevate pooljumalate poolt selleks loodud kindlaksmääratud hetki. Jämematerialistid sellel seitsmenda klassi planeedil Maa ei suuda aga teadvustada nende pooljumalate olemasolugi nende nähtamatuse tõttu.

Kõrgematele planeetidele tõusevad ka need, kes surevad soodsal ajahetkel Jumalale pühendatud ohverdust, heategevust või askeesi sooritades, kuid lõpuks naasevad nad siiski tagasi Maale. Nende lõplik tõus toimub dhūma perioodil, s.o. kui on kalendrikuu kahaneva Kuu aeg ja Päike on rändamas lõuna suunas.

Kokkuvõtlikult väljendudes soovitab "Bhagavad-gītā" kõigile, kes soovivad tõusta antimateriaalsesse maailma algust teha Jumala pühendunud teenimisega. Täiuslikkuseni jõudnud transtsendentalistid kinnitavad, et need, kes võtavad omaks pühendunud teenimise, ei pea kunagi pettuma antimateriaalsesse maailma sisenemise üritamises. Ehkki sel teel võib ette tulla mitmeid takistusi, ei teki Jumal Kṛṣṇale pühendunuil raskusi nende ületamisel kui nad järgivad kõrgeimale tasandile jõudnud pühendunute poolt ette näidatud rada. Sellised pühendunud, kes lähenevad pidevalt Jumala antimateriaalsele kuningriigile, ei satu kunagi eksitusse. Valides pühendumise kindlasuunalise raja, ei tule pühendunul eal pettuda ega end petetuna tunda oma teel antimateriaalsesse maailma. Kõik viljad, mida meile pakub Vedade uurimine, ohverduste ja askeeside praktiseerimine, on kättesaadavad ka lihtsa andunud Jumalateenimisega, mida tuntakse bhakti-jooga nime all.

Bhakti-jooga on ravim kõikide hädade vastu, mille kasutamine on pealegi muudetud väga lihtsaks, eriti praegusel raua- ajastul, ja seda Jumal Śrī Kṛṣṇa enda poolt Tema ülevaimas ja heldeimas ilmumises Jumal Śrī Caitanyana (1486 – 1534). Jumal Śrī Caitanya ilmus Bengalimaal ja levitas sealt saṅkirtana liikumist (mis seisneb laulmises, tantsimises ja Jumala nimede kordamises) üle kogu India. Jumal Caitanya armu läbi võime me kiirelt omandada kõik bhakti-jooga põhimõtted. Selle tulemusena kaovad me südameist kõik kahtlused, materiaalsete vaevade tuli kustub aegamisi ja me avame ukse transtsendentaalsesse õnne.

"Brahma-saṁhitā" viiendas peatükis antakse meile ülevaade materiaalse kosmose planeetide süsteemist. Ka "Bhagavad- gītās" räägitakse, et eksisteerib sadu tuhandeid materiaalseid universumeid täis erinevaid planeete, ning et kõik need maailmad kokku moodustavad vaid neljandiku Jumala loomeenergiast. Ülejäänud kolm neljandikku sellest Jumala loomeenergiast avaldub vaimses taevas, mida nimetatakse para-vyoma või Vaikuṇṭhaloka. Need "Brahma-saṁhitā" ja "Bhagavad-gītā" teadaanded võivad kunagi saada ka materialistliku teaduse lõpliku kinnituse, kui materialistidest teadlaste uurimused jõuavad lõpuks ka antimateriaalse maailma olemasolu tõdemiseni.

21. veebruaril 1960 edastas Moskva uudisteagentuur järgmise teate:

Tuntud astronoomia professor Boris Vorontsov- Veliaminov Venemaalt kinnitas, et universumis eksisteerib lõputu hulk mõistuslike olenditega asustatud planeete.

See vene astronoomi väide on kinnituseks "Brahma-saṁhitās" antud informatsioonile:

yasya prabhā prabhavato jagadaṇḍa-koṭi-
koṭiṣv aśeṣa-vasudhādi-vibhūti-bhinnam
tad brahma niṣkalam anantam aśeṣa-bhutaṁ
govindam ādi-puruṣaṁ tam ahaṁ bhajāmi

Selle "Brahma-saṁhitā" tsitaadi kohaselt eksisteerib mitte ainult lõputu hulk planeete, nagu kinnitas vene astronoom, vaid ka lõputu hulk universumeid. Kogu see lõputu hulk universumeid lõputu hulga planeetidega on loodud Brahmani kiirgusest, mis lähtub Mahā-Viṣṇu transtsendentaalsest kehast. Meie universumi valitseja Brahmā on seejuures hõivatud Mahā-Viṣṇu pideva teenimisega.

Vene astronoom kinnitab ka seda, et kõik planeedid, mille arvu hinnatakse kui vähemalt sada miljonit, on asustatud elusolenditega. "Brahma-saṁhitā" kinnitab meile ka seda, et iga üks kõigist lõpututest universumitest sisaldab lõputut hulka erinevaid planeete.

Vorontsov-Veliaminovi seisukohaga ühines bioloogist professor Vladimir Alpatov. Ta väitis, et osad eelmainitud planeetidest on saavutanud oma arengus taseme, mis on võrreldav Maa arengutasemega. Moskvast saadetud teade jätkus:

Võib olla, et neil planeetidel on elu täies õitsengus nagu Maalgi. Keemiateaduste doktor Nikolai Zhirov, vaadeldes planeetide atmosfääri küsimust, tuli välja seisukohaga, et näiteks Marss võiks küllalt hästi sobida madala kehatemperatuuriga olendite normaalseks eksitentsiks. Ta sõnas, et Marsi hõre gaasiline atmosfäär võib olla küllalt sobiv sellega kohanenud olenditele.

Erisuguse ülesehitusega planeetidel elutsevate organismide kohanemisvõimet kirjeldatakse "Brahma-saṁhitās" kui vibhūti-bhinnam. Seal öeldakse, et iga lugematust arvust planeetidest omab eripärast atmosfääri, ja et nendel planeetidel elavad olendid on oma arengus (teaduses, psühholoogias jne.) teatud astmel vastavalt planeedi atmosfääri kõrgemale või alamale olemusele. Vibhūti tähendab "eriline jõud" ja bhinnam tähendab "erinevaiks tehtud". Teadlased, kes üritavad uurida kosmost mehaaniliste vahendite abil ja püüavad nendega jõuda teiste planeetideni, peavad endale teadvustama, et organismid, mis eksisteerivad Maa atmosfääris, ei suuda kohaneda teiste planeetide atmosfääriga. Seetõttu on ka kõik üritused jõuda Kuu, Päikese või näiteks Marsini täiesti viljatud, sest seal valitseb lihtsalt teistsugune atmosfäär. Sellegipoolest võib igaüks isiklikult kanda end millisele planeedile tahes, kuid see on võimalik ainult mõistuse psühholoogiliste muutuste kaudu. Mõistus on materiaalse keha tuum. Materiaalse keha järk-järguline arenemine sõltub mõistuse psühholoogilistest muutustest. Tõugu muutumine liblikaks, ja kaasaegses arstiteaduses mehe keha muutmine naise kehaks (või vastupidi) on samuti nii või teisiti sõltuvuses psühholoogilistest muutustest.

"Bhagavad-gītās" on öeldud, et kui inimene oma surmamomendil keskendab kehast lahkudes oma mõtted Jumala Isiksusele Śrī Kṛṣṇale, saavutab ta koheselt vaimse eksistentsi antimateriaalses maailmas. See tähendab seda, et see, kes treenib oma mõtteid pöörduma mateerialt Jumalale, järgides pühendunud teenistuseks ette kirjutatud reegleid, jõuab kerge vaevaga Jumala kuningriiki antimateriaalses taevas. Selles pole vähimatki kahtlust.

Samamoodi võib igaüks kehast lahkumise järel (s.o. pärast surma) jõuda ükskõik millisele planeedile materiaalses taevas. Kui keegi soovib sattuda näiteks Kuule, Päikesele või Marsile, peab ta selleks lihtsalt sooritama selleks ette nähtud toiminguid. "Bhagavad-gītā" kinnitab seda väidet järgmiste sõnadega:

Millele ka surmahetkel oma mõtted ei koondataks, selleni pärast surma ka jõutakse.

Hoolimata rangest askeedielust mõtles Mahārāja Bharata surmatunnil hirvest ja hirveks ta järgmise sünniga ka kehastus. Siiski säilus tal selge teadvus möödunud elust ja see aitas tal oma eksimusest aru saada. On tähtis aru saada, et inimese mõtted tema surmatunnil on otseses sõltuvuses elu jooksul korda saadetud tegudest.

"Śrīmad-Bhagavatami" Kolmanda Laulu kolmekümne teises peatükis kirjeldatakse Kuule tõusmise protsessi alljärgnevalt:

Materialistliku meelelaadiga inimesed, kes pole kuulnud midagi Jumala kuningriigist, himustavad vaid rikkust, kuulsust ja imetlust. Taolised inimesed soovivad oma perekonnale rikkust ja mugavusi eelkõige iseennast silmas pidades, iseenese pärast on nad huvitatud ka sotsiaalsest ja riiklikust arengust. Nende inimeste ihalduste objektid on kõik materiaalsed ja saavutatavad materiaalse tegevusega. Nad on haaratud puhtmehhaanilistesse ettekirjutatud rituaaltoimingutesse, mis on mõeldud rahuldamaks Pitāsid, ehk lahkunud esivanemaid, ja valitsevaid pooljumalaid, sooritades ilmutuslikes pühakirjades ette kirjutatud ohverdusi. Taoliste rituaaltoimingute ja ohverdustega hõivatud inimesed lähevad pärast surma Kuule. Jõudnud sedaviisi Kuule, saavad nad seal võimaluse nautida soma- rasa taevalikku jooki. Kuu valitsevaks jumaluseks on pooljumal Candra. Sealne atmosfäär ja elutingimused on märksa soodsamad ja mugavused suuremad kui Maal. Kui Kuule tõusnuna hing ei kasuta võimalust veelgi kõrgemale planeedile jõudmiseks, langeb ta taas tagasi Maale või mõnele teisele samalaadsele planeedile. Kuigi materialistlikult meelestatud inimesed võivad ka tõusta materiaalse universumi kõrgeimatele planeetidele, hävivad nad koos materiaalse kosmose lõpuga.

Mis puutub aga vaimse taeva planeetide süsteemi, siis asub para-vyomas lõputu hulk Vaikuṇṭḥa planeete. Vaikuṇṭḥa planeedid on vaimsed planeedid, mis on Jumala sisemise energia avaldus, ning nende arv võrreldes materiaalsete planeetidega, mis on Jumala välise energia avaldus, on kolm korda suurem. Jah, vaesed materialistid! Nad on nii toimekad siin poliitikat tegema, teadmata, et elavad Jumala loomingust ühel vähim märkimisväärsel planeedil. Või mida rääkida Maast, kogu meie universum oma loendamatute planeetidega on võrreldav üheainsa sinepiseemnega seemneid täis kotis. Ent õnnetud materialistid teevad suuri plaane elamaks siin muretult ja kaua, raisates sellega oma väärtuslikku inimenergiat millegi ebapüsiva ja kaduva peale. Selle asemel, et raisata oma aega rahadega spekuleerimisele, võiksid nad otsida lihtsat ja puhast elu ja arendada vaimset mõtlemist, vabanedes seeläbi lõputust maisest rahutusest.

Kui materialist tahab nautida kõike, mida mateerial üldse pakkuda on, võib ta end tõsta materiaalse maailma kõrgematele planeetidele, kus materiaalsed naudingud on märksa suuremad kui Maal võimaldatavad. Ent parim on siiski valmistada ette end pärast kehast lahkumist vaimsesse taevasse tagasi pöördumiseks. Kui aga siiski otsustatakse nautida seda, mida mateerial pakkuda on, saab ka materiaalse maailma kõrgematele planeetidele tõusmiseks kasutada joogaõpetusega saavutatavaid oskusi. Kosmonautide naljakad tähelaevad on vaid lapsik lõbustus ja selleks otstarbeks täiesti kõlbmatud.

Õpetades inimest kontrollima õhu liikumist oma kehas, on ka aṣṭāṅga-jooga materialistlik. Hing, vaimne säde, hõljub kehasiseses õhus ning sisse- ja väljahingamine on hinge sisaldava õhu puhangud. See joogasüsteem on materialistlik kunst, mis õpetab inimest kontrollima seda õhku, suunates seda kõhust naba juurde, rindkerest rangluudeni, sealt silmamunadesse, sealt ajusse ning sealt ihaldatud planeedini. Materialistidest teadlased arvestavad tuule ja valguse kiirusega, kuid neil puudub vähimgi ettekujutus mõistuse ja mõtete kiirusest. Mõtete kiirusest meil siiski mõningane ettekujutus on, kuna ühe ainsa hetkega võib mõte meid kanda sadu tuhandeid kilomeetreid eemal asuvatesse paikadesse. Mõistusest peenem on hing, mis erinevalt mõistusest ei ole mitte materiaalne, vaid vaimne, antimateriaalne. Hing on mõistusest sadu tuhandeid kordi peenem ja võimsam. Me võime vaid ähmaselt kujutleda kiirust, millega hing rändab ühelt planeedilt teisele. Pole vist enam tarvidust lisada, et hing liigub omaenese jõul, mitte mõne materiaalse sõiduvahendi abil.

Meie sööv, magav, hirmunud ja meeli rahuldav loomalik ühiskond on pannud tänapäeva inimese unustama, kui võimsat hinge ta omab. Nagu öeldud juba eelnevalt, on hing vaimne säde, mis on mitmeid mitmeid kordi eredam, pimestavam ja võimsam kui elektrienergia, Kuu või isegi Päike. Inimese elu läheb raisku kui ta ei taju oma tegelikku olemust hingena. Jumal Caitanya ja Tema kaaslane ja õpilane Nityānanda kehastusidki selleks, et päästa inimest sellisest eksitavast tsivilisatsioonist.

"Śrīmad-Bhagavatam" kirjeldab samuti, kuidas joogid saavad rännata universumi kõikidele planeetidele. Kui elujõud on tõstetud ajusse, võib suure tõenäosusega teoks saada selle jõu väljapurskumine silmadest, ninast, kõrvadest ja teistest elujõu seitsmenda tasandi liikumisteedena tuntud kanalitest. Joogi suudab aga kõik need avad täieliku hinguspeetusega blokeerida. Seejärel suunab joogi elujõu keskmisse asendisse, s.o. kulmude vahele. Sellises asendis saab joogi keskenduda maailmale, milleni ta pärast kehast lahkumist tahab jõuda. Siis saab ta võtta vastu ka otsuse, kas ta soovib tõusta Kṛṣṇa asupaika transtsendentaalsetele Vaikuṇṭhadele, kust tal pole enam vaja naaseda materiaalsesse maailma, või soovib ta rännata materiaalse universumi kõrgematele planeetidele. Täiuslikkuseni jõudnud joogil on täielik vabadus nende vahel valida.

Täiuslikkuseni jõudnud joogile, kes on saavutanud täiusliku teadvuse tasandi kehast lahkumiseks, on enda kandmine ühelt planeedilt teisele sama lihtne kui tavalisele inimesele ühest poest teise minek. Nagu eelpool öeldud, on materiaalne keha vaid vaimse hinge kate. Mõistus on alumine; keha jämedakoelised elemendid nagu maa, vesi ja õhk on aga pealmine kattekiht. Iga joogaprotsessi läbi arenenud ja eneseteadvustuseni jõudnud inimene, kes on teadlik mateeria ja vaimu suhetest, on võimeline vabanema sellest hinge materiaalsest kestast mil iganes ta seda soovib. Jumala arm on andnud meile täieliku vabaduse. Jumal annab meile oma lahkusest vabaduse elada kus iganes me soovime, materiaalses taevas või vaimses, ja ükskõik millisel planeedil. Paraku põhjustab selle vabaduse väärkasutamine langemist materiaalsesse maailma tundma tingimustest sõltuvat elu selle kolmelaadsete hädadega. Haletsusväärset elu materiaalses maailmas hinge eksliku valiku tagajärel on hästi kujutanud ka Milton oma teoses "Kaotatud paradiis". Samamoodi omal vabal valikul võib hing aga ka taas tõusta paradiisi, tagasi Jumala juurde.

Kriitilisel surmamomendil võib inimene suunata elujõu kulmude vahele ja keskenduda sellele, kuhu ta soovib jõuda. Kui tal puudub igasugune soov jääda veel ühendusse materiaalse maailmaga, jõuab ta sekundi murdosa jooksul transtsendentaalse Vaikuṇṭhani ja saab sealses vaimses atmosfääris eksisteerimiseks sobiva vaimse keha. Omades soovi lahkuda materiaalsest maailmast nii selle jämedates kui peenemates vormides, suunab ta lihtsalt elujõu kolju ülemisse osasse ja lahkub seejärel seal asuva brahma-randhra nime kandva avause kaudu. See on joogapraktika kõrgeim täiuslikkus.

Loomulikult on inimesel vaba valik ka mitte soovida materiaalsest elust vabanemist, ning sel juhul võib ta nautida brahma-pāda elu (s.o. omandades Brahma positsiooni) ja rännata Siddhalokale, planeetidele, mida asustavad materiaalselt täiuslikud olendid, kes suudavad kontrollida külgetõmbejõudu, ruumi, aega jne.. Materiaalse universumi kõrgeimate planeetide külastamiseks ei ole vaja loobuda peenmateeriast (nagu mõistus), piisab kui vabanetakse jämedakoelisest materiaalsest kehast.

Inimeseloodud sateliidid ja mehaanilised kosmoselaevad ei suuda eales kanda inimest kosmoseavaruste teistele planeetidele. Inimene ei suuda teostada isegi oma paljureklaamitud Kuureisi, sest nagu eelpool juba öeldud, on selliste kõrgemate planeetide atmosfäär Maal olevast atmosfäärist erinev. Igal planeedil on oma isepärane atmosfäär, ja kui keegi soovib reisida materiaalse universumi mõnele teisele planeedile, peab ta ka omandama selle planeedi tingimustega sobiva materiaalse keha. Kui inimene tahab näiteks sõita Indiast Euroopasse peab ta arvestama nende paikkondade erinevat kliimat ja riietuma samuti vastavalt. Samamoodi, kui keegi soovib tõusta Vaikuṇṭha transtsendentaalsetele planeetidele, on vajalik kogu tema keha ümber muutmine.

Kui keegi soovib minna kõrgematele materiaalsetele planeetidele, saab ta alles hoida oma keha peenekoelised elemendid nagu mõistuse ja ego, kuid peab loobuma jämedakoelisest maast, veest, tulest jms. koosnevast kattekehast. Kui aga keegi läheb transtsendentaalsele planeedile, tuleb välja vahetada nii peene- kui jämedakoeline keha, sest vaimse taevani jõudes tuleb omada vaimset keha. Selline kehade vahetus toimub automaatselt, kui seda surmahetkel vaid soovitakse. Kuid see soov on surmahetkel võimalik vaid juhul, kuid seda soovi on elu jooksul kujundatud. Inimese süda on seal, kus on tema varandus. Soovi Jumala kuningriiki jõuda kujundab see, kes kogu elu andunult Jumalat teenib. Järgnevalt anname põgusa ülevaate juhistest, mille abil saab ennast ettevalmistada lihtsaks reisiks antimateriaalsetele Vaikuṇṭha planeetidele, kus elu on vaba sünnist, vanadusest, haigustest ja surmast.

Peamine praktika (jaatava iseloomuga reeglid):

1. Sellise soovi omaja peab võtma endale bona fide vaimse õpetaja ja tema juhiste järgi tegelema korrapärase treeninguga. Kuna meeled on materiaalsed, pole nende abil võimalik tajuda Transtsendentaalset. Seetõttu on vaja vaimse õpetaja poolt ettekirjutatud meetodi abil teadvustada oma transtsendentaalsed meeled.

2. Kui õpilane on võtnud endale bona fide vaimse õpetaja, peab ta temalt saama otsese initsiatsiooni, mis tähistab vaimsete õpingute algust.

3. Õpilane peab olema valmis kuuletuma vaimsele õpetajale kõiges. Bona fide vaimne õpetaja, kes on teadlik vaimuteaduse kõigist meetodeist, mida õpetatakse pühakirjades nagu "Bhagavad-gītā", "Vedānta", "Śrīmad-Bhāgavatam" ja "Upaniṣadid", ja kes on ennast teadvustanud hingena kindlasti olnud ühenduses ka Ülima Jumalaga, on tõeliseks vahendajaks, kes juhib otsiva õpilase Vaikuṇṭha teele. Vaimse õpetaja soove tuleb igati täita, sest juba ainuüksi tema heasoovlikusest võib õpilane saavutada imepärast edasiminekut oma teel.

4. Et puhastada oma tee kõigist kindlusetustest, esitab arukas õpilane vaimsele õpetajale arukaid küsimusi. Vaimne õpetaja näitab teed mitte oma tujudest lähtuvalt, vaid autoriteetsete eelkäijate juhistele tuginedes. Nende autoriteetide nimed leiame pühakirjadest ja meie osaks jääb vaid neid vaimse õpetaja juhendusel järgida. Vaimne õpetaja ei kaldu kunagi autoriteetide poolt kätte näidatud teelt kõrvale.

5. Õpilane peaks püüdma pidevalt astuda suurte tarkade jälgedes, kes on antud meetodit praktiseerinud ja edu saavutanud. Olgu see elu juhtlauseks. Küll aga ei tohiks neid pelgalt jäljendada, nende teed tuleb järgida siiralt, arvestades ka antud aja iseloomu ja tingimusi.

6. Õpilane peab olema valmis muutma oma harjumusi vastavalt autoriteetsetes raamatutes antud juhenditele. Ta peab samuti olema valmis ohverdama nii meelelised rahuldused kui loobumused, et valmistada Arjuna eeskujul Jumalale heameelt.

7. Õpilane peaks elama vaimses keskkonnas.

8. Ta peab rahulduma vaid selle varaga, mis on talle vajalik enese alalhoidmiseks. Ta ei peaks püüdlema suurema varanduse poole, kui ta vajab enda ülal pidamiseks lihtsaimal viisil.

9. Ta peab järgima paastupäevi igal kasvava ja kahaneva Kuu üheteistkümnendal päeval.

10. Ta peab suhtuma lugupidamisega viigipuusse, lehma, õpetatud brahmani ja pühendunusse.

Need on esimesed astmed Jumala andunud teenimise teel. Järk-järgult peab ta omaks võtma ka järgnevad reeglid, mis on eitava iseloomuga:

11. Jumala pühendunud teenimises ja pühade nimede kordamises tuleb vältida vigu.

12. Tal tuleb hoiduda tihedast suhtlemisest ateistliku maailmavaatega inimestega.

13. Ta ei tohi võtta piiramatul hulgal õpilasi. See tähendab, et õpilane, kes on edukalt järginud esimest kahtteist nõuet, võib ka ise saada vaimseks õpetajaks, samamoodi nagu üliõpilane muutub automaatselt keskkooliklassiõpilaste juhendajaks.

14. Ta ei tohi poseerida ennast kui laialdaselt õpetatud mees, lihtsalt tsiteerides raamatuid. Tal on vaja omada sügavaid teadmisi vaid vajalikest raamatutest, ülejäänu põhjalik teadmine ei oluline.

15. Ülalloetletud neljateistkümne nõude pidev ja edukas järgimine aitab õpilasel saavutada vaimset tasakaalu, mida ei häiri enam ka suured materiaalsed võidud ja kaotused.

16. Järgmisel astmel vabanetakse kurbuse ja näivuse mõju alt.

17. Ta ei naeruväärista teise usundi rituaale ega pilka Jumalikku Isiksust ja Temale pühendunuid.

18. Ta ei lepi eales Jumala ja Talle pühendunute teotamisega.

19. Ta ei peaks astuma arutlusse mehe ja naise suhetest, samuti peab ta vältima tühja lobisemisest teiste perekonnaelust.

20. Ta ei tohi põhjustada kannatusi, ei kehalisi ega hingelisi, ühelegi elusolendile, kes ta ka ei oleks.

Kõigist nendest kahekümnest punktist on kohustuslikud kui õpilasele kõige olulisemad kolm esimest ettekirjutust.

Enam edasijõudnud õpilasele, kes soovib oma teed jätkata, on kirja pandud nelikümmend neli juhist, millest Jumal Caitanya selekteeris välja kõige olulisematena viis. Need on valitud vastavalt tänapäeva elutingimustele, ja nendeks on:

On vajalik suhelda pühendunutega. Pühendunutega suhtlemine on võimalik neid tähelepanelikult kuulates, neile tabavaid küsimusi esitades, neile toitu pakkudes ja nendelt toitu vastu võttes, neile annetusi tehes ja neilt vastu võttes kõike, mida nad pakuvad.

Jumala püha nime tuleb korrata olenemata tingimustest. Jumala nime kordamine on eneseteadvustuse lihtne ja tasuta meetod. Võib korrata ükskõik millist Jumala arvututest nimedest ja seda igal ajal. Seejuures tuleb seda tehes püüda hoiduda vigadest. On kümme erinevat viga, mida transtsendentaalsete nimede kordamisel on võimalik teha, ja neid tuleks vältida niivõrd kuivõrd see on võimalik. Kuid see ärgu olgu takistuseks Jumala pühade nimede pideval kordamisel.

Õpilasel tuleb kuulata "Śrīmad-Bhāgavatamis" kirja pandut. Seda on võimalik teha käies loengutel kuulamas bona fide pühendunuid, kes toetuvad "Bhāgavatami" korrektsetel tõlgetel.

Oma kodu tuleks tal rajada Kṛṣṇa sünnipaika Mathurāsse. Kui see pole siiski võimalik, muudetagu siis kodu sama heaks kui seda on Mathurā, rajades oma kodusse altari, mida vaimse õpetaja pühitsuse järel teeniksid kõik pere liikmed.

Altarikuju tuleb teenida andumuse ja hoolega, et kogu kodune õhkkond hakkaks sarnanema Jumala elupaigas olemisega. See on võimalik vaimse õpetaja juhatusel, kes tunneb transtsendentaalset kunsti ja oskab õpilasele kätte näidata õiged meetodid.

Ülalloetletud viis soovitust on järgitavad igale inimesele üle kogu maailma. Sel moel saab igaüks end ette valmistada tagasipöördumiseks koju, tagasi Jumala juurde, kasutades Śrī Caitanya Mahāprabhu, kes laskus siia maailma vabastamaks selle ajastu langenud hingi, pakutud lihtsat meetodit.

Detailsema teabe tarvis tuleks lugeda raamatuid nagu "Bhakti-rasāmṛta-sindhu", mille inglisekeelne kokkuvõte kannab nimetust The Nectar of Devotion ("Pühendumuse nektar").

Enese vaimsetesse maailmadesse tõstmisse protsess seisneb järk-järgulises vaimse hinge jäme- ja peenmateriaalsete katete kaotamises. Viis eelpool loetletud pühenduslikku toimingut on niivõrd tõhusad, et nende praktiseerimine isegi algaja poolt võib ta kiiresti tõsta bhāva tasandile; tasandile, mis on vahetuks eeletapiks enne tõelist Jumala armastust. See on aga juba puhtalt vaimne tunne, mis ületab nii mõistuslikkust kui maist emotsionaalsust. Pide viibimine bhāvas või Jumala armastuses valmistab inimest ette kehast vabanemise järel vaimsesse taevasse tõusmiseks. Täiuslik armastus Jumala vastu tõstab inimese vaimsele tasandile juba siis, kui ta kannab alles materiaalset keha. Ta muutub sarnaseks hõõguvale rauale, mis tulega kokku puutudes lakkab tegelikult olemast raud ning hakkab käituma tuleleegina. Selle teeb võimalikuks Jumala tajumatu ja hõlmamatu energia, mida materialistlik teadus ei ole suuteline mõistma ega seletama. Järelikult tuleb pühendada end Jumala teenimisele täieliku ja siira usuga, kinnistades seda vahetute kontaktidega teiste vanemate Jumalale pühendunutega, või kui see pole võimalik, siis neile vähemalt sageli mõeldes. Need kontaktid aitavad arendada tegelikku Jumala pühendunud teenimist, mille läbi kõik materiaalsed kahtlused kaovad sama kiiresti kui välgusähvatus. Vaimse arengu tasandid on õpilase enda poolt kogetavad, ja selle kaudu saab ta ka kinnitust, et ollakse õigel teel vaimse maailma poole. Siit sünnib siiras kiindumus Jumala ja Tema Taevariigi vastu. Selline oleks lühidalt Jumala armastuse järk-järguline areng, mis on inimelu tähtsaim vajadus.

Ajaloost võime leida rohkelt näiteid suurtest isiksustest, sealhulgas tarkadest ja kuningatest, kes selle protsessi läbi saavutasid täiuslikkuse. Seejuures mõned neist saavutasid edu vaid ühe Jumala pühendunud teenimise ettekirjutuse läbi. Osad neist on ära toodud alljärgnevas nimekirjas:

1. Imperaator Parīkṣit saavutas vaimsele tasandile tõusmise lihtsalt sellist autoriteeti nagu Śrī Śukadeva Gosvāmīt kuulates.

2. Śrī Śukadeva Gosvami ise tõusis samale tasemele korrates isalt saadud transtsendentaalset sõnumit. Tema isaks oli kuulus Śrī Vyasadeva.

3. Imperaator Prahlāda saavutas vaimse tõusu tänu sellele, et ta ei lasknud Jumalat hetkekski meelest. Sellega täitis ta suurelt pühakult ja pühendunult Śrī Nārada Munilt saadud juhtnööre.

4. Õnnejumalanna Lakṣmījī saavutas sama tulemuse Jumala lootoseõiel jalgade ees istumise ja Tema teenimisega.

5. Kuningas Pṛthu saavutas edu Jumala ees kummardamise läbi.

6. Vankrijuht Akrura saavutas edu lihtsalt Jumalale palvelaule lauldes.

7. Hanumān (Mahāvīra), kuulus Jumal Śrī Rāmacandrale pühendunud ahvide kuningas tõusis vaimsele tasandile Jumala käske täites.

8. Suur sõdalane Arjuna saavutas vaimse täiuse olles Jumala sõber kuulates Tema valgustavat sõnumit, mis on kirja pandud "Bhagavad-gītās".

9. Imperaator Bali saavutas edu selle läbi, et ta ohverdas Jumalale kõik, sealhulgas oma keha.

Need on Jumala pühendunud teenimise üheksa viisi ja õpilane võib neist valida järgimiseks kas ühe, kaks, kolm, neli või kõik üheksa, just nii nagu ta heaks arvab. Kõik Absoluudile osutatud teened on oma olemuselt ühtmoodi absoluutsed, vaimsel tasandil on igaüks neist võrdne teisega, kuigi ka seal eksisteerib mitmekesisus, seda transtsendentaalselt. Imperaator Ambarīṣa järgis neid kõiki ja jõudis täiuslikkuseni sel viisil. Oma mõistuse koondas ta Jumala lootoseõiel jalgade ette, tema suu kirjeldas vaimseid maailmu, tema käed puhastasid Jumala templit, tema kõrvad kuulasid andunult Jumal Śrī Kṛṣṇa sõnu, tema silmad vaatlesid Jumala erinevaid kehastusi, tema keha oli pidevas kokkupuutes teiste pühendunutega, tema ninas oli alati Jumalale pakutud lillede lõhn, temas suus Jumalale pakutud toidu maitse, tema jalad viisid teda alati Jumala templisse ja kogu oma elu energia rakendas ta Jumala teenimisse soovimata vähimatki meelenaudingut. Kõik need tegevused aitasid tal tõusta elu täiuslikule tasandile, mis ületab kõik materialistliku teaduse poolt pakutavad saavutused.

Seepärast on vajalik, et inimesed võtaksid omaks need vaimse eneseteadvustuse põhimõtted, mis aitavad jõuda elu täiuslikustumiseni. Inimolendi ainus kohustus on vaimne eneseteadvustus. Kahjuks on kaasaegne tsivilisatsioon hõivatud mitmesuguste sotsiaalsete ja riiklike püüdluste ja kohustustega. Tegelikult saavad aga sotsiaalsed, riiklikud ja ka inimkondlikud püüdlused ja kohustused olulised olla vaid neile, kes on oma vaimsed kohustused unustusse jätnud. Kui inimene sünnib siia maailma, seisavad tema ees mitte ainult sotsiaalsed, riiklikud ja inimkondlikud kohustused, vaid kohustused ka õhku, vett, valgust jms. juhtivate pooljumalate ees. Samuti on tal kohustused tarkade ees, kes on talle jätnud tohutud aardelaekad teadmistega, mis teda läbi kogu elu juhtida suudavad. Tal on kohustused kõigi elusolendite ees, oma esivanemate ja oma perekonna ees jne. jne.. Kuid niipea, kui ta allutab end oma olulisimale kohustusele — vaimsele eneseleidmisele — täidab see ka kõikide teiste kohustuste täitmise funktsiooni.

Jumalale pühendunu ei saa kunagi olla ühiskonnas segaduse tekitaja, vastupidi, ta esindab selle häid külgi. Kuna ükski siiras pühendunu ei ole hõivatud patuste tegudega, siis niipea kui inimene on saanud puhtaks pühendunuks hakkab ta osutama hindamatuid teeneid ka kogu ühiskonna rahu ja õitsengu nimel, seda nii selles kui järgnevas elus. Isegi kui ta juhtub eksima, parandab Jumal ta eksimuse koheselt. Seetõttu pole pühendunul vaja süveneda materialistlikesse teadmistesse, kuid samuti ei pea ta erakuna kõigest kõrvalduma, ta võib elada oma kodus ja seal oma elu elades Jumalat teenida. Ajaloost võib leida juhtumeid, kus ka erakordselt julma iseloomuga inimesed on pühendunud teenimise läbi muutunud leplikeiks ja leebeiks. Puhas pühendunu saavutab vajalikud teadmised ja loobumise madalamatest elutasanditest ilma et ta peaks selleks tegema eraldi jõupingutusi.

Suurim kink, mille India targad on ülejäänud maailmale andnud ongi teadmised vaimse eneseleidmise ja pühendunud Jumala teenimise kunstist. Seetõttu on ka igal Indias sündinud inimesel kohustus täiuslikustada oma elu selle suure kunsti ja teaduse poolt pakutud vahenditega ja levitada neid teadmisi üle kogu ülejäänud maailma, inimestele, kes on ikka veel teadmatuses elu ülimast eesmärgist. Järk-järgulise teadmiste suurenemisega peab inimkond jõudma sellele täiuslikkuse tasandile kuhu suured India targad on juba jõudnud. Miks peaksid teised rahvad ootama tuhandeid ja tuhandeid aastaid, et samuti jõuda sellisesse kõrgusse? Miks mitte jagada nendega süstemaatiliselt kogu seda informatsiooni, hoides sedasi kokku nii aega kui energiat? Nii saaksid nad ära kasutada oma inimkehas sündi, mille omandamine on neil võib-olla miljoneid aastaid aega võtnud.

Üks kaasaegne vene ulmekirjanik kinnitab praegu kogu maailmale, et peatselt aitab teadus inimesel igavesti elama hakata. Loomulikult ei usu ta Ülimasse Olendisse, kes on kõige looja. Sellest hoolimata me tervitame tema mõtet, sest me teame, et teaduse tõeline progress on tõesti võimeline tõstma inimest vaimsesse taevasse, siis kui teadlased mõistavad, et eksisteerib ülim looja, kelle võimsus on materialistliku teaduse konseptsioonide jaoks lihtsalt käsitamatu.

Nagu varem öeldud, on iga elusolend oma olemuselt igavene, kuid ta on sunnitud vahetama oma väliseid kattekihte, nii peene- kui jämedakoelisi, ja seda kehavahetusprotsessi tuntakse elu ja surmana. Seni kuni elusolendil tuleb kanda mateeria ahelaid, ei vabane ta ka taassünnist ja surmast, ükskõik kui kõrgel materiaalsel tasandil ta ka asuks. Vene ulmekirjanik võib ju spekuleerida, nagu see üldse ulmekirjanikele omane on, kuid mõningategi teadmistega arukam inimene mõistab väga selgelt, et selles materiaalses maailmas ei saa keegi elada igavesti.

Loodusteadlane võib seda materiaalse looduse käiku jälgida kasvõi mingit puuvilja vaadeldes. Õiest areneb pisike vili, mis seejärel mõne aja jooksul kasvab suuremaks kuni ta saavutab oma täisküpsuse, misjärel ta hakkab kokku kuivama ja lõpuks maha kukub, kus ta hakkab lagunema, muutudes lõpuks mullaks, millesse jäävast seemnest võib ajapikku kasvada taas uus puu, mis kord kannab ohtrasti vilju ja mida ootab ees see sama saatus ning nii kordub see kõik uuesti ja uuesti.

Samamoodi võtab elusolend (kes on vaimne säde, osa Ülimast Olendist) viljastumise järel emaüsas orgaanilise vormi. Juba üsas hakkab ta kasvama ja sünni järel see jätkub. Temast saab laps, poiss, nooruk, täiskasvanu, vanamees, lõpuks ta aga kärbub ja kõigist ulmekirjanike unistustest ja parimatest soovidest hoolimata kohtab oma surma. Sel viisil võrreldes näeme, et puuviljal ja inimesel polegi just suurt vahet. Nagu viligi, võib inimene endast maha jätta arvukalt tema seemnest kasvanud lapsi, kuid igavesti ta materiaalse looduse seaduste tõttu selles materiaalses kehas elada ei saa.

Kuidas on siis võimalik looduse seadusi eirata? Ükski teadlane, ükskõik kui kiidetud ta ka poleks, ei suuda muuta looduse rangeid seadusi. Ükski astronoom ei saa muuta planeetide orbiite, enim mida ta suudab, on üles lennutada armetuid mänguplaneete, mida ta satelliitideks nimetab. Lihtsameelsetele lastele võib see muidugi muljet avaldada ja nad võivad selle eest kaasaegsetele satelliitide, sputnikute jms. leiutajatele suurt tunnustust jagada, kuid inimkonna arukam osa jagab tunnistust siiski sellele, kes on loonud tõelised hiiglaslike mõõtmetega planeedid, nagu Päike ja tähed, mille arvu pole kaasaegne materialistlik teadus suutnud ikka veel kindlaks määrata. Kui igal väikesel mängusatelliidil on oma looja Ameerikas või Venemaal, siis on ju loogiline, et ka tõelistel planeetidel on oma looja vaimses taevas. Kui juba tehiskaaslase valmistamine vajab paljude tarkade inimajude koostööd, siis milline peen ja täiuslik aju pidi olema kõigi hiiglaslike tähegalaktikate loojaks?! Ateistid sellele seni vastust pole leidnud.

Uskmatud püstitavad loomisest oma teooriaid, mis aga sageli lõpevad sõnadega: "Seda on raske mõista.", "See on küll võimalik, kuid meie ei suuda seda oma ettekujutustes haarata.", "See on mõistetamatu." jne.. See näitab vaid seda, et nende informatsioon ei tugine autoriteetsele ja usaldusväärsele alusele ning samuti pole see tagatud teadusliku andmebaasiga. Nad lihtsalt spekuleerivad mõtetega. Kuid "Bhagavad-gītāst" võime leida autoriteetse ja kõigile kättesaadava informatsiooni. "Bhagavad-gītā" informeerib meid näiteks sellest, et materiaalses maailmas leidub elusolendeid, kelle eluiga on võrdne 4 300 000  1000  2  30  12  100 Päikeseaastaga. Me tunnistame "Bhagavad-gītāt" kui autoriteetset informatsiooni kuna seda tegid ka sellised suured India targad nagu Śaṅkarācārya, Śrī Rāmānujācārya, Śrī Madhvācārya ja Śrī Caitanya Mahāprabhu. "Bhagavad-gītā" kinnitab aga, et kõik materiaalse maailma koostisosad, olenemata nende elu pikkusest, alluvad lagunemisele ja surmale.

Seega alluvad kõik materiaalsed vormid muutumise seadusele, ehkki materiaalne energia ise säilub. Energeetiliselt on kõik igavene, kuid materiaalses maailmas saab ta kuju, milles ta mõnda aega püsides saavutades küpsuse, seejärel vananedes ja kärbudes kuni ta lõpuks kaob taas. Sellele seadusele alluvad kõik materiaalsed objektid. Materialistide oletused maist taevast ületavast "mingist teisest eksistentsi vormist", mis on nähtamatu, kummaline ja meile kujutletamatu, pole midagi muud kui tagasihoidlik osutus vaimsele taevale. Siiski on vaimu algolemus meile märksa ligemal, toimib ju vaim igas elusolevuses. Materiaalne keha on eluta kui sellest on lahkunud vaimne osake. Vaimne osake on kohalolev näiteks lapse kehas, mistõttu see muutubki ja areneb. Kuid niipea kui vaim kehast lahkub, areng seiskub. See seadus kehtib materiaalses maailmas kõikjal. Vaimuga ühenduses olles teiseneb mateeria ühest vormist teise. Vaimuta ei toimuks ka mitte mingisugust teisenemist. Kogu universum areneb sel viisil. See tuleneb Transtsendentaalse energiast, sest Temale kuulub kogu vaimne vägi, mis areneb hiigelvormideks nagu Päike, Kuu, Maa jne.. Planetaarsed süsteemid jagunevad neljateistkümnesse alajaotusse, ja ehkki nad on kõik erinevad nii oma mõõtmeilt kui omadustelt, sama arenguprintsiip kehtib nende kõigi puhul. Vaimne vägi on loov ja kõik muutused, üleminekud ja arenemised võtavad aset ainult tänu selle vaimsele põhitõele.

Kindlasti pole elu alguse saanud materiaalsete elementide keemilise ühinemisreaktsiooni kaudu, nagu väidavad paljud rumalad inimesed. Materiaalsed toimimised on liikuma lükanud ülim olend, kes on ka loonud vaimsele elujõule soodsad tingimused. Ülim energia käsitleb mateeriat kui vaimse olevuse vabatahtlikut valikut. Võtame näiteks maja ehitamise — ehitusmaterjalid ei reageeri iseenesest teineteisega ega võta äkitselt elumaja vormi. Elav vaimne olend käsitseb seda materjali vastavalt oma tahtele, mille tagajärjel kerkibki maja. Mateeria on vaid üks koostisosa, vaim on aga looja. Selle järeldusega ei nõustu vaid väga vähese teadmistepagasiga inimene. Looja võib jääda nähtamatuna ka tahaplaanile, kuid see ei tähenda, et teda olemas pole. Ei tohiks lasta end ära petta universumi hiiglaslikest mõõtmeist, kõigi materiaalsete avaldumiste taga tuleks õppida tajuma ülima teadvuse olemasolu. Ülim Olend, kellele ülim teadvus kuulub, on kõige looja, kõikimeelitav Jumala Isiksus Śrī Kṛṣṇa. Seda võidakse mitte teada, aga sellekohase täpse informatsiooni loojast võime leida Vedakirjanduse sellistest teostest nagu "Bhagavad-gītā" ja eriti "Śrīmad-Bhāgavatam".

Laps ei pruugi mõista, et kosmosesse lennutatud satelliidi taga on teadlaste ajud, kuid suuremate teadmistega täiskasvanu mõistab seda ja saab aru, et tehiskaaslase lendu kontrollivad teadlased. Samamoodi ei tea väheste teadmistega inimesed midagi loojast ja Tema igavesest asupaigast vaimses maailmas, mis on kaugel väljapool meie silmapiiri, kuid mis on reaalne, ja mille planeedid on märksa suuremad ja rohkearvulisemad kui materiaalses taevas. "Bhagavad-gītāst" saame teade, et materiaalne universum kujutab endast vaid ühte neljandikku kogu Jumala loomest. Täpsem informatsioon sellest on kirjas "Śrīmad-Bhāgavatamis" ja teistes Vedakirjanduse teostes.

Kui eluenergia loomine oleks laboratoorsetes tingimustes teatud kindlate keemiliste ja füüsikaliste kombinatsioonide tulemusena võimalik, siis miks pole paljukiidetud teadlased ikka veel suutnud seda luua? Nad teavad aga täpselt, et vaimne jõud on mateeriast midagi täiesti erinevat, ning et mitte ükski materiaalsete elementide kombinatsioon ei suuda esile kutsuda eluenergiat. Tänapäevaks on venelastel ja ameeriklastel kahtlematult kõrgelt arenenud tehnoloogia, kuid vaimsetes teadustes on nende teadmised endiselt väga vähesed. Neil tuleb veel palju õppida kõrgemast teadvusest, et inimühiskonda paremaks ja arenevamaks muuta.

Venelased ei oska aimatagi, et sotsialistlik filosoofia on väga täpselt ja hästi ära toodud "Śrīmad-Bhāgavatamis". "Bhāgavatam" õpetab meid, et kõik rikkused ja ka maavarad on loodud ülima looja poolt, ja seetõttu on ka igal elusolendil õigus neist osa saada. Edasi öeldakse, et inimene peaks omama ainult niivõrd vara, kui see on talle vajalik oma keha alalhoidmiseks, ning kui ta ihaldab enamat või võtab rohkem talle määratud osast, saab ta selle eest ka karistatud. Lisatud on ka seda, et loomi tuleks kohelda samamoodi nagu oma lapsi.

Võib uskuda, et paremini kui "Śrīmad-Bhagavatam" ei suuda sotsialismi ükski rahvus Maa peal kirjeldada. Inimestest erinevatesse elusolenditesse hakatakse suhtuma kui vendadesse ja lastesse alles siis, kui on tekkinud terviklik ettekujutus loojast ja elusolendi tõelisest olemusest.

Inimese soov surematusest täitub alles vaimses maailmas. Nagu raamatu alguses öeldud, soov surematusest on vaimse elu varjatud märk. Inimtsivilisatsioon peaks võtma selle oma lõplikuks eesmärgiks. Bhakti-jooga abil võib igaüks end kanda vaimsesse kuningriiki, kus see soov ka täitub. See on suur teadus, ja India on andnud maailmale hulganisti teaduslikke teoseid, mille abil saab oma elu täiuslikumaks muuta.

Bhakti-jooga on inimese igavene religioon. Ajal, mil materialistlik teadus domineerib kõikjal, sealhulgas ka religioossetes valdkondades, on küllalt virgutav näha selle inimese igavese religiooni põhimõtteid kaasaegsete teadlaste vaatepunktist. Isegi dr. S. Radhakrishnan tunnistas maailma religioonide konverentsil, et kaasaegne tsivilisatsioon ei aksepteeri religiooni enne, kui seda aksepteeritakse teadlaste poolt. Sellegipoolest on meil rõõm teatada kõigile tõe armastajaile, et bhakti-jooga on maailma igavene religioon, mis on antud kõigile elusolendeile, kes on kõik igaveses seoses Ülima Jumalaga.

Śrīpāda Rāmānujācārya selgitab sõna sanātana (igavene) kui seda, mil pole ei algust ega lõppu, ning kui me räägime sanātana-dharmast ehk igavest religioonist, on selline definitsioon täiesti kohane. See, millel pole ei algust ega lõppu, on täiesti erinev kõigist sektantlikest arusaamadest. Kaasaegse teaduse valguses võime näha, et sanātana-dharma on kogu inimkonna, või õigupoolest kogu universumi kõigi elusolendite põhitegevus. Mitte-sanātana religioonide kohta võime inimkonna ajalooürikutest leida ehk teatud kindla algusaja, kuid sanātana- dharmal ei ole mingit ajaloolist algust, sest ta on alati ja igavesti elusolendite südameis olemas olnud.

Kui inimene kuulutab oma kuulumist mingisse kindlasse uskkonda, olgu see siis hinduism, islam, budism, kristlus või ükskõik milline muu ususekt, ja kui ta viitab teatud kindlale sünniajale ja -tingimustele, siis selliseid määratlusi võib pidada mitte-sanātana-dharmaks. Hinduistist võib saada muhameedlane ja muhameedlasest hinduist või kristlane, kuid kõigi nende muutumiste juures on üks püsiv ja muutumatu suurus. Ükskõik kus ja millistes tingimustes see inimene ka ei viibiks, teenib ta teisi. Olgu inimene hinduist, muhameedlane, budist või kristlane, alati teenib ta kedagi. Sedalaadi usutunnistus ei ole sanātana-dharma. Sanātana-dharma on elusolendi pidev kaaslane, kõikide religioonide ühendosa. Sanātana-dharma on Jumala teenimine.

"Bhagavad-gītā" käsitleb sanātana-dharmat mitmel korral. Vaadakem siis, mida räägib meile sanātana-dharmast see autoriteetne teos.

Seitsmenda peatüki kümnendas värsis räägib Jumal, et Tema on kõige igavene algallikas, järelikult sanātanam. "Upaniṣadides" kirjeldatakse igavest algallikat kui lahutamatut tervikut. Ka kõik igavest algallikast lähtuv on oma olemuselt terviklik, kuid olgugi et terviklikust igavest algallikast lähtub palju terviklikke üksikosi, ei mõjuta see tema enda kvalitatiivseid ega kvantitatiivseid omadusi (võrdle "Śrī Īśopaniṣad", Pöördumine). See on võimalik seetõttu, et sanātana on oma olemuselt muutumatu. Sanātana ei saa olla see, mis aja ja tingimuste mõjul muutub. Järelikult ei saa sanātanaks pidada midagi, mis muudab kas oma vormi või omadusi. Võime võtta näite materiaalsest maailmast Päikese näol — kuigi ta on levitanud oma kiiri tuhandeid ja miljoneid aastaid, ja kuigi ta on materiaalne objekt, on ta kiired jäänud endiselt muutumatuks. Oma vormi ja omadusi ei saa muuta vaid see, mida pole eales loodud, kuigi ta ise võib olla kõige eksisteeriva lähtealuseks.

Jumal kinnitab end olevat kõigi elusolendite isa. Ta kinnitab, et kõik elusolendid, olenemata nende kujust või vormist jms. on Tema lahutamatud osad. Järelikult on "Bhagavad-gītā" mõeldud neile kõigile. "Gītāst" võime leida teavet Ülima Jumala olemusest kui sanātana. Sealt saame teavet ka Tema asupaiga kohta, mis paikneb kaugel eemal meie materiaalsest taevast, ning samuti sellest, et kõik elusolendid on oma algolemuselt muutumatud ja igavesed, sanātanad.

"Bhagavad-gītās" kõneleb Jumal Kṛṣṇa meile, et see materiaalne maailm on täis kannatusi ja viletsust sünni, vananemise, haiguste ja surma näol. Need kannatused ja viletsused eksisteerivad ka materiaalse universumi kõrgeimal planeedil Brahmalokal. Ainult Tema enda elupaik on kõigist nendest hädadest vaba. Tema elupaigas pole mingit vajadust Päikese, Kuu või tule järele. Planeedid on seal isevalgustuvad. Sealne igavene elu on täis teadmisi ja õndsust. See ongi sanātana-dharma. Seetõttu on üsna loomulik järeldada, et elusolevused peavad tagasi pöörduma koju, tagasi Jumala juurde, et nautida elu sanātana-dhāmas koos sanātana-puruṣaga või puruṣottamaga, Jumal Kṛṣṇaga. Nad ei pea siia materiaalsesse maailma kõdunema jääma. Materiaalsetel planeetidel pole õnne — isegi mitte Brahmalokal. Seega on kõrgematele materiaalsetele planeetidele tõusmist püüdlemas ainult vähem arenenud teadvusega inimesed. Need inimesed otsivad tuge ka pooljumalates, ja naudivad neilt saadud vaid piiratud aja kestvaid hüvesid. Nende religioossed põhimõtted ja nendest saadud hüved on seega vaid ajalised. Lõpuni arukas inimene seevastu hülgab usu nimel kõik teised kohustused ja leiab tuge Jumala Kõrgeimast Isiksusest, omandades seeläbi Kõikvõimsa Isa täieliku kaitse. Sanātana-dharma on seega bhakti-jooga protsess, mille abil inimene võib tundma õppida sanātana Jumalat ja Tema sanātana elupaika. Ainult selle praktika läbi on võimalik tõusta tagasi vaimsesse universumi, sanātana-dhāmasse, et osa saada seal valdavast sanātana naudingust.

Need, kes on sanātana-dharma järgijad, võivad nüüdsest omaks võtta "Bhagavad-gītā" põhimõtted. Mitte miski ei takista inimest elamast nende põhimõtete järgi, isegi vähemvalgustatud inimesed võivad seeläbi pöörduda tagasi Jumala juurde. Seda kõike õpetatakse "Śrīmad-Bhāgavatamis" ja Ülima Jumala Enda suu läbi "Bhagavad-gītās". Inimkonnale tuleb anda võimalus seda ära kasutada. Kuna "Bhagavad-gītā" kõneldi Bhārata-varṣa maal, peaks iga indialane võtma oma kohustuseks levitada sõnumit tõelisest sanātana-dharmast ka üle kogu ülejäänud maailma. Tänapäeval kannatavad eksitatud inimesed materialismipimeduse läbi eriti tugevalt, kui nii-nimetatud õpetatus on aidanud neil ehitada aatomrelva. Nad kõiguvad pidevalt hävingu piiril, samas kui sanātana-dharma õpetaks neid elu tegelikust eesmärgist ja nende teadmiste levitamine aitaks paljus kaasa nende vaimsele arengule.