Bg. 7.1

„Bhagavad-gītā" seitsmendas peatükis kirjeldatakse üksikasjalikult Kṛṣṇa teadvuse olemust. Kṛṣṇa omab täielikult kõiki küllusi ning siin kirjeldatakse, kuidas Ta Oma küllusi avaldab. Samuti kirjeldatakse selles peatükis nelja kategooriat õnnelikke inimesi, kes kiinduvad Kṛṣṇasse, ning nelja kategooriat õnnetuid inimesi, kes ei pöördu kunagi Kṛṣṇa poole.

„Bhagavad-gītā" kuues esimeses peatükis kirjeldati elusolendit kui mittemateriaalset vaimset hinge, kes on võimeline tõusma eneseteadvustamise tasandini erinevate joogasüsteemide järgimise abil. Kuuenda peatüki lõpus öeldakse selgelt, et mõistuse pidev keskendamine Kṛṣṇale ehk, teisisõnu öeldes, Kṛṣṇa teadvus on kõrgeim joogasüsteem. Keskendades mõistuse Kṛṣṇale, võib inimene täielikult mõista Absoluutset Tõde. Mõnel muul viisil pole see võimalik. Impersonaalse brahmajyoti või iga elusolendi südames viibiva Paramātmā teadvustamine pole täiuslik, sest see on vaid osaline Absoluutse Tõe teadvustamine. Täielikud ja teaduslikud teadmised on need, mis võimaldavad meil mõista Kṛṣṇat ning seetõttu ei jää Kṛṣṇa teadvuses viibivale inimesele midagi mõistmatuks. Täielikus Kṛṣṇa teadvuses viibides teab inimene, et teadmised Kṛṣṇast on lõplikud teadmised, mis jäävad väljapoole igasuguseid kahtlusi. Erinevad joogasüsteemid on vaid erinevad astmed Kṛṣṇa teadvuseni viival teel. See, kes teeb algust otseselt Kṛṣṇa teadvuse arendamisega, omandab täielikud teadmised ka nii brahmajyotist kui Paramātmāst. Kṛṣṇa teadvuse jooga praktiseerimise läbi võib inimene omandada täielikud teadmised kõigest – Absoluutsest Tõest, elusolenditest, materiaalsest loodusest ja selle erinevatest avaldumisvormidest ning kõigest sellega liituvast.

Seepärast peaks inimene praktiseerima joogat nii nagu juhendatakse kuuenda peatüki viimases värsis. Mõistuse keskendamine Kṛṣṇale, Kõrgeimale, on võimalik, kui inimene sooritab pühakirjades ettekirjutatud üheksat pühendunud teenimise protsessi. Esimene ning olulisim neist üheksast on śravaṇam. Seepärast ütleb Jumal Arjunale: tac chṛṇu. „Kuula Mind." Pole suuremat autoriteeti kui Kṛṣṇa, ning seepärast on Teda kuulates inimesel suurim võimalus jõuda täieliku Kṛṣṇa teadvuseni. Teadmisi tuleb omandada otseselt Kṛṣṇalt või Kṛṣṇa puhtalt pühendunult, mitte aga üheltki mittepühendunust kelkijalt, kes uhkustab oma akadeemiliste teadmistega.

„Śrīmad-Bhāgavatamis" kirjeldatakse seda Kṛṣṇa, Jumala Kõrgeima Isiksuse, Absoluutse Tõe mõistmise protsessi esimese laulu teises peatükis järgmiselt:

„Kuulata Śrī Kṛṣṇast vedakirjanduse teostest või kuulata Teda otseselt „Bhagavad-gītāst" on õige tegevus. Jumal Kṛṣṇa, kes elab igaühe südames, käitub selle suhtes, kes kuulab Temast, kui parimat sooviv sõber. Jumal aitab sellisel pühendunul pideva Jumalast kuulamise läbi puhastuda. Sel viisil arendab pühendunu endas loomulikul teel välja uinunud transtsendentaalsed teadmised. Mida enam ta kuulab Kṛṣṇa kohta „Bhāgavatamist" ja pühendunutelt, seda enam kinnistub ta Jumala pühendunud teenimises. Pühendunud teenimist arendades vabaneb inimene kire ja teadmatuse guṇa mõju alt ning sedasi kaovad ka materiaalsed ihad ja kadedus. Kui need ebapuhtused on minema pühitud, püsib jooga praktiseerija puhta vooruse mõju all ning innustub pühendunud teenimise läbi, mõistes Jumala teadust täielikult. Sedasi sõlmib bhakti-jooga lahti materiaalsete kiindumuste tugeva sõlme ning võimaldab inimesel jõuda koheselt asaṁśayaṁ samagram tasandile ehk Kõrgeima Absoluutse Tõe ja Jumala Isiksuse mõistmiseni." (Bhāg.1.2.17 – 21)

Seega on teadust Kṛṣṇast võimalik mõista üksnes siis, kui kuulata seda Kṛṣṇalt või Tema Kṛṣṇa teadvuses viibivalt pühendunult.