Bg. 6.5
Tekst
nātmānam avasādayet
ātmaiva hy ātmano bandhur
ātmaiva ripur ātmanaḥ
Synonyms
uddharet — inimene peab vabastama; ātmanā — mõistuse abil; ātmānam — tingimustest sõltuvat hinge; na — mitte kunagi; ātmānam — tingimustest sõltuvat hinge; avasādayet — madalamale viima; ātmā — mõistus; eva — kindlasti; hi — tõepoolest; ātmanaḥ — tingimustest sõltuva hinge; bandhuḥ — sõber; ātmā — mõistus; eva — kindlasti; ripuḥ — vaenlane; ātmanaḥ — tingumustest sõltuva hinge.
Translation
Inimene peab kasutama oma mõistust enda vabastamiseks, mitte aga mandumiseks. Mõistus on tingimustest sõltuvale hingele nii sõber kui ka vaenlane.
Purport
Sõna ātmā tähistab erinevates olukordades kas keha, mõistust või hinge. Joogasüsteemis on eriti tähtsad mõistus ja tingimustest sõltuv hing. Kuna mõistus omab jooga praktiseerimises keskset kohta, tähistab ātmā siin mõistust. Jooga praktiseerimise eesmärk on saavutada kontroll mõistuse üle ning tõkestada mõistuse kiindumist meelte ihaldusobjektidesse. Selles värsis rõhutatakse, et mõistust tuleb treenida nii, et see saaks päästa tingimustest sõltuva hinge teadmatuse soomülkast. Materiaalses elus on elusolend mõistuse ja meelte mõjuvallas. Õigupoolest on puhas hing sattunud materiaalse maailma köidikuisse, kuna mõistus on omaks võtnud vale ego, mis soovib materiaalse looduse üle valitseda. Seepärast tuleb mõistust treenida nii, et seda ei ahvatleks materiaalse looduse sära, ning sel moel võib tingimustest sõltuv hing materiaalsest maailmast pääseda. Inimene ei tohiks lasta end manduda meelte ihaldusobjektidesse kiindumiseni. Mida enam on ta kiindunud meelte ihaldusobjektidesse, seda enam takerdub ta materiaalse eksistentsi köidikuisse. Parim viis neist vabanemiseks on hõivata oma mõistus alati Kṛṣṇa teadvusega. Sõna hi kasutatakse selle mõtte rõhutamiseks, s.t. et seda peab tegema. Samuti öeldakse:
kāraṇaṁ bandha-mokṣayoḥ
bandhāya viṣayāsaṅgo
muktyai nirviṣayaṁ manaḥ
„Mõistus on nii inimese vangistuse kui ka vabanemise põhjuseks. Mõistus, mis on süvenenud meelte ihaldusobjektidesse, põhjustab vangistust, mõistus, mis on eemaldunud meelte ihaldusobjektidest, põhjustab aga vabanemist." („Amṛta-bindu Upaniṣad" 2)
Seega toob mõistus, mis on alati süvenenud Kṛṣṇa teadvusse, elusolendile ülima vabanemise.