Bg. 6.20-23

Jooga praktiseerimise abil vabaneb inimene järk-järgult materialistlikest arusaamadest. See on jooga põhimõtete rakendamise esimene tunnusmärk. Seejärel saavutab joogi transi seisundi, mida nimetatakse ka samādhiks, mis tähendab, et ta teadvustab Ülihinge transtsendentaalse mõistuse ja meelte läbi, vältides enese ekslikku samastamist Ülihingega. Jooga praktiseerimine tugineb valdavalt Patañjali süsteemi põhimõtetele. Mõned ebaautoriteetsed vedaliku kirjanduse kommenteerijad on püüdnud samastada individuaalset hinge Ülihingega ning monistid peavad seda vabanemiseks, kuid ometigi ei mõista nad Patañjali joogasüsteemi tegelikku tähendust. Patañjali süsteem tunnistab küll transtsendentaalset naudingut, kuid monistid seda transtsendentaalset naudingut ei tunnista, hirmust seada seeläbi ohtu ühekssaamise teooria. Monistid ei tunnista teadmiste ja teadja erinevust, kuid selles värsis tunnistatakse, et transtsendentaalsete meelte läbi saab tunda transtsendentaalset naudingut. Seda kinnitab ka selle joogasüsteemi väljapaistev esindaja Patañjali Muni. See suur tark kinnitab oma „Yoga-sūtrates" (3.34): puruṣārtha-śūnyānāṁ guṇānāṁ pratiprasavaḥ kaivalyaṁ svarūpa-pratiṣṭhā vā citi-śaktir iti.

Citi-śakti ehk sisemine potents on transtsendentaalne. Puruṣārtha tähendab materiaalset religioossust, majanduslikku arengut, meelte rahuldamist ning lõpuks püüet Kõigekõrgemaga üheks saada. Monistid tähistavad „Kõigekõrgemaga üheks saamist" sõnaga kaivalyam. Kuid Patañjali kinnituste kohaselt tähistab sõna kaivalyam sisemist ehk transtsendentaalset potentsi, mille kaudu elusolend saab teada oma algolemuslikust positsioonist. Jumal Caitanya kirjeldas seda seisundit sõnadega ceto-darpaṇa- mārjanam, mis tähendab mõistuse ebapuhta peegli puhastamist. See „puhastamine" on tegelik vabanemine ehk bhava-mahā-dāvāgni-nirvāpaṇam. Nirvāṇa teooria, mis räägib samuti vaid täiuslikustumise algusest, on sellise vabanemise teooria põhimõtetega kooskõlas. „Bhāgavatamis" (2.10.6) räägitakse sellest tasandist sõnadega svarūpeṇa vyavasthitiḥ. Ka „Bhagavad- gītās" leiab see kinnitust käesolevas värsis.

Nirvāṇa ehk materiaalse eksistentsi lõppemise järel avalduvad aga vaimsed tegevused ehk Jumala pühendunud teenimine, mida tuntakse Kṛṣṇa teadvuse nime all. „Śrīmad-Bhāgavatamis" öeldakse selle kohta: svarūpeṇa vyavasthitiḥ – see on „elusolendi tõeline elu". Māyā ehk illusioon on mateeria poolt saastatud vaimse elu vorm. Vabanemine sellest materiaalsuse haigusest ei tähenda aga elusolendi algse ja igavese positsiooni hävimist. Ka Patañjali kinnitab seda, öeldes: kaivalyaṁ svarūpa-pratiṣṭhā vā citi-śaktir iti. Citi-śakti ehk transtsendentaalne nauding on tõeline elu. Seda kinnitatakse „Vedānta-sūtras" (1.1.12) sõnadega ānanda-mayo 'bhyāsāt. See loomupärane transtsendentaalne nauding on jooga lõppeesmärgiks ning bhakti-joogat ehk pühendunud teenimist praktiseerides pole selle saavutamine raske. Bhakti-joogat kirjeldatakse värvikalt „Bhagavad-gītā" seitsmendas peatükis.

Joogasüsteemis, nagu kirjeldatakse käesolevas peatükis, eksisteerib kaks erinevat samādhi seisundit – samprajñāta-samādhi ja asamprajñāta- samādhi. Kui inimene jõuab transtsendentaalsele tasandile erinevate filosoofiliste uurimuste läbi, siis öeldakse, et ta on saavutanud samprajñāta- samādhi seisundi. Asamprajñāta-samādhi seisundis ei ole aga joogi enam mingil moel kokkupuutes ilmalike naudingutega, sest ta on transtsendentaalne kõikide meeleliste naudingute suhtes. Sellele transtsendentaalsele tasandile jõudes ei lange ta enam. Nimetatud tasandini jõudmata võib aga joogi pidada oma üritusi edututeks. Tänapäeva niinimetatud joogapraktika, mis hõlmab erinevaid meelelisi naudinguid, on sellele filosoofiale vastukäiv. Joogi, kes lubab endale seksuaalnaudinguid ning tarbib uimastavaid aineid, on naeruväärne. Isegi need joogid, kes püüdlevad jooga praktiseerimise läbi siddhide (täiuslikkuste) saavutamise poole, ei asetse täiuse tasandil. Kui joogid on huvitatud jooga praktiseerimise kõrvalnähtudest, ei saa nad jõuda täiuslikkuse tasandile, nagu seda kinnitatakse käesolevas värsis. Inimesed, kes on erinevaid võimlemisharjutusi ja siddhisid esitades, joogast näitemängu teinud, võiksid teada, et sel viisil on jooga mõte kaduma läinud.

Parim jooga praktiseerimise viis käesoleval ajastul on Kṛṣṇa teadvuse arendamine, mis on väga lihtne. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene kogeb oma töö täitmisest sellist õnne, et ta ei tunne enam vajadust millegi muu järele. Haṭha-, dhyāna- ja jñāna-jooga praktiseerimine on, eriti käesoleval silmakirjalikkuse ajastul, väga raske, kuid karma-jooga või bhakti-jooga praktiseerimisel sarnaseid takistusi ei esine.

Nii kaua kui elusolend viibib materiaalses kehas, on ta sunnitud rahuldama ka kehalisi vajadusi nagu söömine, magamine, kaitsmine ja paaritumine. Kuid puhas Kṛṣṇa teadvuses viibiv bhakti-joogi ei anna kehalisi vajadusi rahuldades meeltele vaba voli. Ta rahuldub sellega, mida vajab enese alalhoidmiseks, nii-öelda lõigates kasu ka halvast tehingust ning nautides Kṛṣṇa teadvust arendades transtsendentaalset õnne. Ootamatud sündmused nagu õnnetusjuhtumid, haigused, vaesus ja isegi kõige lähedasema inimese surm ei riku tema tasakaalu. Ta on alati nõus täitma oma kohustusi Kṛṣṇa teadvuses ehk bhakti-joogas. Õnnetused ei sega tal oma kohustuste täitmist. Nagu öeldakse „Bhagavad-gītās" (2.14): āgamāpāyino 'nityās tāṁs titikṣasva bhārata – ta suhtub kõikidesse sellistesse ootamatutesse sündmustesse sallivalt, sest ta teab, et need tulevad ja lähevad, mõjutamata tema kohustuste täitmist. Sel viisil saavutab ta jooga praktiseerimise kõrgeima täiuslikkuse.