Bg. 2.8

Ehkki Arjuna tõi esile mitmeid argumente, mis lähtusid religiooni ja mooralikoodeksi põhimõtetest, ilmneb, et ta polnud võimeline lahendama oma tegelikku probleemi vaimse õpetaja, Jumal Śrī Kṛṣṇa abita. Ta mõistis vaid, et tema niinimetatud teadmistest pole tal mingit kasu nende probleemide lahendamisel, mille käes närbus kogu tema eksistents ning et nende lahendamiseks ning segadustest välja jõudmiseks vajab ta Śrī Kṛṣṇa taolise vaimse õpetaja abi. Akadeemilised teadmised, õpetatus, kõrge ühiskondlik positsioon jne on elu probleemide lahendamisel kasutud, sest selles on meile abi suuteline osutama vaid selline vaimne õpetaja nagu Kṛṣṇa. Siit saame järeldada, et tõeline vaimne õpetaja viibib sajaprotsendiliselt Kṛṣṇa teadvuses, sest tema on see, kes suudab lahendada kõik elu probleemid. Jumal Caitanya ütles, et see, kes valdab Kṛṣṇa teadvuse teadust, on sõltumata ühiskondlikust positsioonist tõeline vaimne õpetaja.

„Pole oluline, kas inimene on vipra (vedatarkusi põhjalikult tundev õpetlane) või madalamas peres sündinu või kas ta järgib loobumusliku elu ettekirjutusi. Kui ta valdab teadust Kṛṣṇast, on ta täiuslikkuseni jõudnud tõeline vaimne õpetaja." („Caitanya-caritāmṛta", Madhya 8.128) Seega, valdamata Kṛṣṇa teadvuse teadust, ei saa keegi olla tõeline vaimne õpetaja. Seda kinnitatakse ka vedakirjanduses:

„Õpetatud brāhmaṇal, kes omab rikkalike teadmisi vedatarkuse kõikidest aspektidest, ei ole võimalik saada vaimseks õpetajaks olemata vaiṣṇava ehk Kṛṣṇa teadvuse teaduse asjatundja. Ent kui inimene on vaiṣṇava, s.t. kui ta viibib Kṛṣṇa teadvuses, võib ta saada vaimseks õpetajaks isegi juhul, kui ta on sündinud madalamas perekonnas." („Padma Purāṇa")

Materiaalse eksistentsi probleeme sündimise, vananemise, haiguste ja surma näol ei saa hajutada materiaalse vara kokkukuhjamise ja majandusliku arengu läbi. Maailma erinevais paigus on riike, kus võimaldatakse elu kõiki mugavusi, kus on palju rikkusi ning mille majandus on kõrgelt arenenud, ometigi eksisteerivad materiaalse eksistentsi probleemid sealgi. Nende elanikud püüavad mitmel moel rahu saavutada, kuid tõelise õnneni võib jõuda vaid Kṛṣṇalt nõu küsides või uurides „Bhagavad-gītāt" ja „Śrīmad- Bhāgavatami" (milles sisaldub teadus Kṛṣṇast) tõelise vaimse õpetaja, Kṛṣṇa teadvuses viibiva inimese kaasabil.

Kui majanduslik areng ja materiaalsed mugavused aitaksid vabaneda sugukondlikest, ühiskondlikest, rahvuslikest või rahvusvahelistest segadust tekitavatest muredest, ei oleks Arjuna öelnud, et isegi pooljumalatega sarnast võimu omav vaenlasteta kuningriik ei aitaks tal oma muredest ja ängistusest vabaneda. Seepärast otsis ta varjupaika Kṛṣṇa teadvuses, mis on rahu ja harmooniani jõudmiseks just õige tee. Materiaalse looduse katastroofid võivad ühe hetkega teha lõpu kogu majanduslikule arengule või ülemaailmsele ülemvõimule. Ka tõus mõnda kõrgemasse planetaarsüsteemi, näiteks Kuule, kuhu inimesed praegu pürgivad, võib lõppeda üheainsa hetkega. Seda kinnitatakse „Bhagavad-gītās": kṣīṇe puṇye martya- lokaṁ viśanti. „Kui elusolendi jumalakartlike tegude soodsad järelmõjud on ammendunud, langeb ta õnne tipult taas eksistentsi madalaimasse staatusesse." Paljud maailma poliitikud on sel viisil langenud. Sellised langused on aga uute murede põhjustajateks.

Seepärast, soovides ohjeldada oma meelekurbust, tuleb meil leida varjupaik Kṛṣṇa juures, nagu seda tegi Arjuna. Niiviisi palus Arjuna Kṛṣṇat anda oma probleemile lõplik ja ühene lahendus. Selline ongi Kṛṣṇa teadvuse tee.