Bg 2.31

sva-dharmam api cāvekṣya
na vikampitum arhasi
dharmyād dhi yuddhāc chreyo 'nyat
kṣatriyasya na vidyate
Synonyms: 
sva-dharmam — oma religioosseid printsiipe; api — samuti; ca — tõepoolest; avekṣya — arvestades; na — mitte kunagi; vikampitum — kõhklema; arhasi — sa väärid; dharmyāt — religioossete printsiipide nimel; hi — tõepoolest; yuddhāt — kui võitlemine; śreyaḥ — parem tegevus; anyat — mõni teine; kśatriyasya — kṣatriyale kuuluv; na — ei; vidyate — eksisteerib.
Tõlge: 
Arvestades sinu kohustusi kṣatriyana, peaksid sa teadma, et sinu jaoks pole paremat tegevust kui religioossete printsiipide nimel võitlemine ning seega pole sul vähimatki põhjust kõhkluseks.
Selgitus: 

TÕLGE

SELGITUS

Neljast sotsiaalsest staatusest ühiskonnas nimetatakse teist, kelle ülesandeks on õiglane juhtimine, kṣatriyateks. Kṣat tähendab „valu". Kṣatriya tähenduseks on „ülekohtu eest kaitsja" (trāyate tähendab „millegi eest kaitsma"). Kṣatriya läbib sõjalise ettevalmistuse tavaliselt järgmisel moel: ta läheb metsa, et võidelda mõõka kasutades tiigriga üks ühe vastu. Kui kṣatriya tiigri tapab, antakse kuninglik korraldus tiigri keha põletamise läbi ohverdada. Kṣatriyatest kuningad Jaipuri osariigis järgivad seda traditsiooni seniajani. Kṣatriyatele antakse spetsiaalne väljaõpe võitlemises ja tapmises, sest mõnikord on vägivalla rakendamine religioossete printsiipide nimel vajalik. Seepärast ei eeldata kṣatriyalt kunagi sannyāsa ehk loobumusliku elu ettekirjutuste omaksvõttu. Vägivallast hoidumine poliitikas võib olla kasulik diplomaatilistel kaalutlustel, kuid see ei saa kunagi olla põhimõte. Religioossetes seaduseraamatutes kirjutatakse:

āhaveṣu mitho 'nyonyaṁ
jighāṁsanto mahī-kṣitaḥ
yuddhamānāḥ paraṁ śaktyā
svargaṁ yānty aparāṅ-mukhāḥ

yajñeṣu paśavo brahman
hanyante satataṁ dvijaiḥ
saṁskṛtāḥ kila mantraiś ca
te 'pi svargam avāpnuvan

„Kuningas või kṣatriya, kes võitleb lahinguväljal teise, teda kadestava kuninga vastu, võib pärast surma jõuda taevalikele planeetidele täpselt samamoodi nagu sinna jõuavad ohverdustules loomi ohverdavad brāhmaṇad." Religioossete printsiipide nimel lahinguväljal teise inimese tapmist või ohverdustules loomade ohverdamist ei saa sugugi vägivallaaktideks pidada, sest neid tegevusi sooritatakse religioossete printsiipide nimel ning seega toovad need kasu kõikidele asjaosalistele. Ohverdustules ohverdatud loom omandab järgmises elus koheselt inimkeha, jättes läbimata pika evolutsiooniprotsessi, mis muidu oleks paratamatu, ning kṣatriyad, kes hukkuvad lahinguväljal, jõuavad samadele taevalikele planeetidele, kuhu ohverduste läbi jõuavad brāhmaṇad.

Eksisteerib kaht laadi sva-dharmasid ehk eriomaseid kohustusi. Seni, kuni inimene ei ole veel jõudnud vabanemiseni, tuleb tal vabanemise saavutamiseks täita oma kehast tulenevaid kohustusi ning teha seda vastavuses religioossete printsiipidega. Kui inimene saavutab vabanemise, muutub tema sva-dharma – eriomane kohustus – vaimseks, materiaalse kehaga seotud kontseptsioonidest kõrgemalseisvaks. Elu kehaliste arusaamade tasandil eksisteerivad nii brāhmaṇate kui kṣatriyate jaoks erinevad kohustused ning need kohustused on vältimatud. Sva-dharma on Jumala poolt antud ettekirjutus, mida selgitatakse täpsemalt neljandas peatükis. Kehalisel tasandil nimetatakse sva-dharmat varṇāśrama-dharmaks ehk inimese vahendiks vaimse mõistmise saavutamisel. Inimtsivilisatsioon algab tegelikult alles varṇāśrama-dharma tasandil, kus täidetakse omandatud keha guṇade poolt seatud kohustusi. Oma eriomaste kohustuste täitmine, ükskõik, millisel tegevusalal, vastavuses kõrgemate autoriteetide korraldustega, tõstab inimese elu kõrgemale tasandile.