Bg 12.13-14

adveṣṭā sarva-bhūtānāṁ
maitraḥ karuṇa eva ca
nirmamo nirahaṅkāraḥ
sama-duḥkha-sukhaḥ kṣamī
santuṣṭaḥ satataṁ yogī
yatātmā dṛḍha-niścayaḥ
mayy arpita-mano-buddhir
yo mad-bhaktaḥ sa me priyaḥ
Synonyms: 
adveṣṭā — kadedusest vaba; sarva-bhūtānām — kõikide elusolendite suhtes; maitraḥ — sõbralik; karuṇaḥ — lahkelt; eva — kindlasti; ca — samuti; nirmamaḥ — ilma omanditundeta; nirahaṅkāraḥ — ilma vale egota; sama — võrdne; duḥkha — kannatustes; sukhaḥ — ja õnnes; kṣamī — andestav; santuṣṭaḥ — rahuldatud; satatam — alati; yogī — see, kes tegutseb pühendumusega; yata-ātmā — end kontrolliv; dṛḍha-niścayaḥ — otsustavusega; mayi — Minule; arpita — hõivatud; manaḥ — mõistus; buddhiḥ — ja arukus; yaḥ — see, kes; mat-bhaktaḥ — Minu pühendunu; saḥ — tema; me — Mulle; priyaḥ — kallis.
Tõlge: 
See, kes ei kadesta ühtegi elusolendit, vaid suhtub neisse kõigisse sõbralikult, kes ei pea ennast millegi omanikuks ning on vaba valest egost, kes säilitab tasakaalu nii õnnes kui kannatustes, kes on salliv, alati rahuldatud, ennast kontrolliv ning kes on rakendanud end otsustavusega pühendunud teenimisse, olles keskendanud Oma mõistuse ja arukuse Minule – selline pühendunu on Mulle väga kallis.
Selgitus: 

TÕLGE

SELGITUS

Pöördudes taas puhta pühendunud teenimise teema juurde, kirjeldab Jumal nendes kahes värsis puhta pühendunu transtsendentaalseid omadusi. Puhas pühendunu ei lase end häirida üheski olukorras. Samuti ei kadesta ta kedagi. Samuti ei saa pühendunu oma vaenlase vaenlaseks, vaid ta mõtleb: „See inimene käitub kui minu vaenlane minu varasemate väärtegude tõttu. Seega on parem tema vaenulikkus välja kannatada kui sellele vastu astuda." „Śrīmad-Bhāgavatamis" (10.14.8) öeldakse: tat te 'nukampāṁ susamīkṣamāṇo bhuñjāna evātma-kṛtaṁ vipākam. Alati, kui pühendunu on sattunud raskustesse või kannatab, mõtleb ta, et see kõik on vaid Jumala arm tema suhtes. Tema mõtteviisiks on: „Oma varasemate väärtegude eest peaksin ma kannatama palju, palju rohkem, kui ma tegelikult praegu kannatan. Seega, üksnes Jumala armust ei saa ma nii suurt karistust nagu ma tegelikult olen ära teeninud. Jumala Kõrgeima Isiksuse armust langeb mulle vaid väike osa kannatustest, mille ma olen ära teeninud." Seetõttu on ta alati rahulik, tasane ning kannatlik, ükskõik kui rasketes tingimustes ta ka viibiks. Pühendunu on alati kõigi suhtes lahke, isegi kui tegemist on vaenlasega. Sõna nirmama annab mõista, et pühendunu ei pööra suurt tähelepanu kehast tulenevatele vaevadele ja kannatustele, sest ta teab, et ta ei ole see keha. Ta ei samasta end kehaga ning seetõttu on ta vaba vale ego kontseptsioonist ega kaota tasakaalu ei õnnes ega kannatustes. Ta on salliv ning rahul kõigega, mis talle Kõigekõrgema Jumala armust osaks saab. Ta ei püüdle selle poole, mille saavutamine on seotud suurte raskustega, mistõttu ta on alati rõõmus. Ta on täiuslik müstik, sest ta järgib kindlalt oma vaimse õpetaja juhendusi. Ta on täis otsustavust, sest ta kontrollib oma meeli. Ekslike argumentidega pole võimalik teda tasakaalust välja viia, sest keegi ei suuda teda eksitada tema kindlast otsusest teenida pühendunult Jumalat. Ta on täielikult teadvustanud, et Kṛṣṇa on igavene Jumal, ning seetõttu ei saa miski teda Kṛṣṇa juurest eemale eksitada. Kõik need omadused võimaldavad tal keskendada oma mõistuse ja arukuse täielikult Kõigekõrgemale Jumalale. Sellist pühendunud teenimise taset esineb küll väga harva, kuid järgides pühendunud teenimise reguleerivaid printsiipe, jõuab pühendunu aja jooksul selleni. Jumal ütleb, et selline pühendunu on Talle väga kallis, sest Ta on alati rahul kõigi pühendunu poolt täies Kṛṣṇa teadvuses sooritatud tegudega.