Bg 11.37

kasmāc ca te na nameran mahātman
garīyase brahmaṇo 'py ādi-kartre
ananta deveśa jagan-nivāsa
tvam akṣaraṁ sad-asat tat paraṁ yat
Synonyms: 
kasmāt — miks; ca — samuti; te — Sulle; na — ei; nameran — nad peaksid avaldama väärilist lugupidamist; mahā-ātman — oo, võimsaim; garīyase — kes Sa oled parem; brahmaṇaḥ — kui Brahmā; api — ehkki; ādi-kartre — kõrgeimale loojale; ananta — oo, piiramatu; deva-īśa — oo, jumalate Jumal; jagat-nivāsa — oo, universumi pelgupaik; tvam — Sina oled; akṣaram — hävimatu; sat-asat — põhjuse ja tulemuse suhtes; tat param — transtsendentaalne; yat — sest.
Tõlge: 
Oo, võimsaim, võimsam isegi kui Brahmā, Sina oled algne looja. Miks ei peaks nad siis avaldama Sulle oma sügavat lugupidamist? Oo, piiritu, jumalate Jumal, universumi pelgupaik! Sa oled võidetamatu allikas, kõikide põhjuste põhjus, transtsendentaalne selle materiaalse avaldumise suhtes.
Selgitus: 

TÕLGE

SELGITUS

Oma austusavaldusega Kṛṣṇale näitab Arjuna, et Kṛṣṇat peaksid kummardama kõik inimesed. Kṛṣṇa on kõikeläbiv ning Ta on iga hinge Hing. Käesolevas värsis pöördub Arjuna Kṛṣṇa poole nimega Mahātmā, mis näitab, et Kṛṣṇa on kõige suuremeelsem ja piiritum. Sõna ananta viitab sellele, et pole midagi, mis ei oleks kaetud Kõigekõrgema Jumala mõju ja energiaga, ning deveśa tähendab, et Kṛṣṇa on kõikide pooljumalate valitseja ja neist kõigist kõrgemal seisev. Tema on terve universumi varjupaik. Arjuna arvas, et kõikidele täiuslikele elusolenditele ja võimsatele pooljumalatele oleks kohane avaldada Kṛṣṇale oma sügavat lugupidamist, sest pole kedagi, kes oleks võimsam kui Kõigekõrgem Jumal. Arjuna rõhutab eriti, et Kṛṣṇa on võimsam kui Brahmā, sest Brahmā loojaks oli Kṛṣṇa. Brahmā on sündinud lootoselille varrest, mis kasvas Garbhodakaśāyī Viṣṇu nabast. Garbhodakaśāyī Viṣṇu on aga Kṛṣṇa täielik ekspansioon ning seepärast peavad Brahmā ja Śiva, kes sündis Brahmāst, ning kõik teised pooljumalad, avaldama Kṛṣṇale oma sügavat lugupidamist. „Śrīmad-Bhāgavatamis" öeldakse, et Śiva, Brahmā ja teised samalaadsed pooljumalad kummardavad Jumalat. Sõna akṣaram on väga oluline, sest see materiaalne loome allub hävingule, kuid Jumal seisab sellest materiaalsest loomest kõrgemal. Ta on kõikide põhjuste põhjus ning sellisena seisab Ta kõrgemal nii kõikidest selles materiaalses looduses viibivatest, tingimustest sõltuvatest hingedest kui ka materiaalsest kosmilisest avaldumisest endast. Seega on Ta kõikvõimas ja kõrgeim.