New beta version of the Online Vedabase: vedabase.io

Sissejuhatus

Algselt esitatud viie loenguna „Caitanya-caritāmṛtast" — Kṛṣṇadāsa Kavirāja Gosvāmī poolt kirjutatud autoriteetsest Jumal Caitanya Mahāprabhu biograafiast — Rahvusvahelises Kṛṣṇa Teadvuse Ühingus New York Citys 10. – 14. aprillil 1967. aastal.

Sõna caitanya tähendab „elujõud". Elusolenditena on meil võime liikuda, samas kui laual selline võime puudub, kuna see ei oma elujõudu. Liikumist ja tegevusi võib pidada elujõu tunnusteks, kohalolu märkideks. Tõepoolest, me võime väita, et elujõu kohaloluta oleks igasuguse tegevuse sooritamine võimatu. Ehkki elujõud viibib materiaalsetes tingimustes, ei ole need tingimused amṛtāḥ ehk surematud. Sõnadepaari caitanya-caritāmṛta võib seega tõlkida kui „surematule elujõule iseloomulik tunnus".

Ent kuidas elujõu surematus ikkagi avaldub? See ei avaldu mitte tänu mõnele inimesele või mõnele teisele selle materiaalse universumi olendile, sest mitte keegi meist ei ole surematu oma praeguses kehas. Me omame elujõudu, me sooritame tegevusi ning me oleme olemuselt ja algse positsiooni poolest surematud, kuid materiaalsed tingimused, millesse meid on seatud, ei võimalda meil avaldada oma surematust. „Kaṭha Upaniṣadis" öeldakse, et nii igavikulisus kui ka elujõud on iseloomulikud nii meile kui ka Jumalale. Ehkki see on tõsi, et nii Jumal kui meie oleme surematud, on meie ja Jumala vahel erinevus. Elusolenditena sooritame me palju tegevusi, kuid meie omame kalduvust langeda materiaalsesse loodusesse, samas kui Jumalal selline kalduvus puudub. Oma kõikvõimsuse tõttu ei satu Ta kunagi materiaalse looduse kontrolli alla. Materiaalne loodus on õigupoolest ühe Tema käsitlematu energia avaldumine.

Maapinnalt vaadates võime me näha taevas ainult pilvi, ent kui me lendame pilvedest kõrgemale, võime me näha säravat päikest. Niisamuti nagu taevast vaadatuna näivad pilvelõhkujad ja linnad väga väikestena, on Jumala positsioonilt vaadatuna kogu see materiaalne loome tähtsusetu. Tingimustest sõltuval elusolendil on kalduvus laskuda kõrgustest, kust kõike on võimalik näha õiges perspektiivis. Jumalas selline kalduvus aga puudub. Kõigekõrgema Jumala langemine sellisesse illusiooni (ehk māyāsse) on sama võimatu kui Päikese langemine allapoole pilvi. Kuna Kõigekõrgem Jumal on kõrgemal illusioonist, ei sõltu Ta ka tingimustest, samas kui meie, fragmentaarsed elusolendid, oleme altid langema illusiooni ja oleme seetõttu tingimustest sõltuvad. Impersonalistlikud filosoofid (māyāvādīd) väidavad, et nii elusolend kui ka Jumal Ise langevad sellesse materiaalsesse maailma sattudes māyā kontrolli alla. Selline väide võib olla paikapidav elusolendi, kuid mitte Jumala suhtes, sest materiaalne maailm toimib alati Tema korralduste kohaselt. Neid, kes arvavad, et Kõigekõrgem Jumal allub materiaalsetele tingimustele, nimetab Kṛṣṇa Ise „Bhagavad-gītās" rumalpeadeks:

avajānanti māṁ mūḍhā
mānuṣīṁ tanum āśritam
paraṁ bhāvam ajānanto
mama bhūta-maheśvaram

„Rumalad inimesed pilkavad Mind, kui Ma laskun inimese kujul siia maailma. Nad ei tunne Minu transtsendentaalset loodust kõige olemasoleva Kõrgeima Valitsejana." (Bg. 9.11)

Jumal Caitanya Mahāprabhud ei tohi pidada üheks meie hulgast. Ta on Kṛṣṇa Ise, kõrgeim elusolend, ning seetõttu ei lange Ta kunagi māyā pilve alla. Kṛṣṇa, Tema ekspansioonid ning isegi Tema kõrgemad pühendunud ei lange kunagi illusiooni küüniste vahele. Jumal Caitanya laskus Maale lihtsalt selleks, et jutlustada kṛṣṇa-bhaktit, armastust Kṛṣṇa vastu. Teisisõnu öeldes on Ta Jumal Kṛṣṇa Ise, kes õpetab elusolendeile, milline on õige meetod Kṛṣṇa poole pöördumiseks. Ta on nagu õpetaja, kes nähes, et tema õpilane ei jõua hästi edasi, võtab ise pliiatsi kätte ja kirjutab, selgitades: „Tee niimoodi: A, B, C." Sellise käitumise põhjal ei tohiks keegi rumalalt järeldada, et õpetaja õpib ise tähestikku. Ehkki Jumal Caitanya ilmub pühendununa, peaksime me alati meeles pidama, et Ta on Kṛṣṇa (ehk Jumal) Ise, kes õpetab meile, kuidas jõuda Kṛṣṇa teadvuseni, ning me peame vaatlema Tema õpetusi sellises valguses.

„Bhagavad-gītās" sõnastab Jumal Kṛṣṇa kõrgeima religioosse printsiibi järgmiselt:

sarva-dharmān parityajya
mām ekaṁ śaraṇaṁ vraja
ahaṁ tvāṁ sarva-pāpebhyo
mokṣayiṣyāmi mā śucaḥ

„Hülga kõik religioonid ning lihtsalt alistu Minule. Mina vabastan sind kõikidest patuste tegude järelmõjudest. Ära karda midagi." (Bg. 18.66)

Võib näida, et see on lihtsalt järgitav juhendus, kuid meie reaktsioon on eranditult: „Mida, alistuda? Loobuda? Kuid mul on nii palju kohustusi." Ning māyā, illusioon, ütleb meile: „Ära tee seda, sest siis pääsed sa minu küüniste vahelt. Jää minu küüniste vahele ning ma peksan sind." See on fakt, et māyā peksab meid pidevalt, niisamuti nagu emane eesel peksab isast eeslit näkku, kui viimane tuleb tema juurde seksuaalseks rahulduseks. Ka kassid ja koerad kaklevad ja kiunuvad alati, kui asuvad seksi juurde. Sellised on looduse riukad. Isegi elevandi püüdmine dz̆unglis toimub väljaõpetatud emaselevandi abil, kes juhib isaselevandi püünisesse. Māyā tegutseb paljudel eri viisidel ning tema tugevaimaks ahelaks materiaalses maailmas on naissugu. Loomulikult ei ole me tegelikult ei nais- ega meessoost, sest sellised määratlused kehtivad ainult meie välise kesta, keha suhtes. Tegelikult oleme me kõik Kṛṣṇa teenrid. Tingimustest sõltuvas elus aheldavad meid aga rauad, mis on võtnud ilusate naiste kuju. Sedasi aheldab igat meest seksuaalelu ning seepärast, kui ta tahab vabaneda mateeria küüniste vahelt, peab ta kõigepealt õppima ohjeldama seksuaaltungi. Piiramatu seks paiskab inimese täielikult illusiooni küüniste vahele. Jumal Caitanya Mahāprabhu loobus ametlikult sellest illusioonist kahekümne nelja aasta vanuses, ehkki Tema naine oli tol hetkel kuueteistkümne ja ema seitsmekümne aasta vanuses ning ehkki Ta oli selleks hetkeks Oma pere ainus meessoost liige. Ehkki Ta oli brāhmaṇa ja mitte sugugi rikas, võttis Ta vastu sannyāsa, loobumusliku elukorralduse, ning vabastas End sedasi perekondlikest köidikuist.

Kui me tahame saavutada täielikku Kṛṣṇa teadvust, siis me peame loobuma māyā ahelatest, või juhul, kui me jääme koos māyāga, siis peame me oma elu seadma nii, et me ei langeks illusiooni mõju alla. Inimesel pole vaja hüljata oma perekonda, sest Jumal Caitanya lähedaste kaaslaste hulgas oli samuti rohkelt pereinimesi. See, millest tuleb loobuda, on kalduvus materiaalseteks naudinguteks. Ehkki Jumal Caitanya kiitis heaks reguleeritud seksuaalelu abielus kaasade vahel, oli Ta väga karm nende suhtes, kes elasid loobumusliku elukorralduse kohaselt, isegi sedavõrd, et pagendas Enda juurest noorema Haridāsa, kuna viimane oli heitnud himura pilgu noorele naisterahvale. Inimene peab valima ühe kindla tee ja siis sellele kindlaks jääma, järgides kõiki vaimses elus edu saavutamiseks vajalikke reegleid. Jumal Caitanya missiooniks oli õpetada Kṛṣṇa teadvuse teed kõikidele inimestele, et seeläbi võimaldada neil osa saada vaimse elu igavikulisusest.

„Caitanya-caritāmṛtast" saame me teada, kuidas Caitanya õpetas inimestele surematust ning seetõttu oleks selle teose pealkirja täpne tõlge „elujõu loomupärane surematus". Kõrgeim elujõud on Jumala Kõrgeim Isiksus. Ta on ka kõrgeim elusolend. Eksisteerib lugematu hulk elusolendeid ning kõik nad on indiviidid. Seda on väga kerge mõista: me kõik omame individuaalseid mõtteid ja soove ning Kõigekõrgem Jumal on samuti indiviid. Ta erineb meist aga selle poolest, et Tema on teiste indiviidide juht, keda mitte keegi ei suuda ületada. Loodud elusolendite keskel võib üks isiksus olla ühe või teise võime poolest kellestki üle. Jumal on indiviid nagu kõik elusolendid, kuid Ta erineb neist selle poolest, et Tema on kõrgeim indiviid. Jumal on ka eksimatu — „Bhagavad-gītās" nimetatakse Teda Acyutaks, mis tähendab „see, kes kunagi ei lange". Seda rõhutatakse asjaolul, et Arjuna oli „Bhagavad-gītās" langenud illusiooni, samas kui Kṛṣṇa oli illusioonist vaba. Me võime sageli kuulda ütlust, et Jumal on eksimatu, ning „Bhagavad-gītās" kinnitab Kṛṣṇa:

nānyaṁ guṇebhyaḥ kartāraṁ
yadā draṣṭānupaśyati
guṇebhyaś ca paraṁ vetti
mad-bhāvaṁ so 'dhigacchati

„Kui inimene tõesti mõistab, et ühelgi teol pole teisi sooritajaid peale looduse guṇade, ning teab Kõigekõrgemat Jumalat, kes on kõikide guṇade suhtes transtsendentaalne, siis saavutab ta Minu vaimse looduse." (Bg. 14.19)

Seepärast ei tohiks me mõelda, et Kṛṣṇa langeb materiaalses maailmas viibides materiaalse energia mõju alla. Kṛṣṇa ja Tema kehastused ei allu materiaalse looduse kontrollile. Nad on täiesti vabad. „Śrīmad-Bhāgavatamis" määratletaksegi isiksust, kel on jumalik loodus, õigupoolest kui seda, keda ei mõjuta materiaalse looduse guṇad, isegi siis, kui ta viibib materiaalses looduses. Kui isegi pühendunu võib saavutada sellise vabaduse, mida rääkida siis veel Kõigekõrgemast?!

Küsimus seisneb tegelikult selles, kuidas meil oleks võimalik materiaalses maailmas viibides jääda puhtaks selle saastast. Vastates sellele küsimusele, selgitas Rūpa Gosvāmī, et materiaalses maailmas on puhtaks jäämine võimalik juhul, kui me lihtsalt teeme oma ambitsiooniks Kṛṣṇa teenimise. Nüüd võib tekkida õigustatud küsimus: „Kuidas ma saan Kṛṣṇat teenida?" Loomulikult ei seisne Kṛṣṇa teenimine lihtsalt meditatsioonis, mis on vaid üks mõistuse tegevustest, vaid praktilises töös. Armastust Kṛṣṇa teenimise vastu on võimalik saavutada ainult Kṛṣṇa heaks töötades. Sellise töö jaoks peaksime me ära kasutama kõik olemasolevad ressursid. Kõik, mida me saame kasutada, kõik, mida me omame, tuleb rakendada Kṛṣṇa rahuldamiseks. Me võime ära kasutada kõike: kirjutusmasinaid, autosid, lennukeid, relvi — kõike. Kui me lihtsalt räägime inimestele Kṛṣṇa teadvusest, siis me teenime samuti Kṛṣṇat. Kui me oleme rakendanud oma mõistuse, meeled, kõne, raha ja energia Kṛṣṇa teenimisse, ei saa enam väita, nagu viibiksime me materiaalses looduses. Tänu vaimsele teadvusele — ehk Kṛṣṇa teadvusele — tõuseme me sel juhul materiaalsest loodusest kõrgemale. On tõsiasi, et Kṛṣṇa, Tema ekspansioonid ja Tema pühendunud — see tähendab need, kes tegutsevad Tema heaks — ei viibi materiaalses looduses, ehkki vähese teadmiste pagasiga inimesed võivad arvata vastupidist.

„Caitanya-caritāmṛtas" õpetatakse, et vaimne hing on igavene ning et meie tegevused vaimses maailmas on samuti igavesed. Māyāvādīd, kes on seisukohal, et Absoluut on impersonaalne ja kujutu, väidavad, et eneseteadvustamiseni jõudnud hingel pole vajadust kõneleda. Vaiṣṇavad, kes on Kṛṣṇa pühendunud, väidavad aga, et alles eneseteadvustamiseni jõudnult hakkab inimene tõeliselt kõnelema. „Varasemalt rääkisime me ainult sisutut juttu," ütleb vaiṣṇava. „Asugem nüüd tõeliste vestluste juurde — nende vestluste juurde, mis räägivad Kṛṣṇast." Māyāvādīd kasutavad sageli näidet veepotist, väites, et kui pott on tühi, siis tekitab see heli, ent mitte enam siis, kui see täita veega. Kuid oleme meie siis veepotid? Kuidas saab meid võrrelda millegi sellisega? Hea analoogia on see, mis toob välja võimalikult palju sarnasusi kahe objekti vahel. Veepott ei kujuta endast aktiivset elujõudu, samas kui meie kujutame. Lakkamatu hääletu meditatsioon võib sobida veepotile, kuid mitte meile. Sellele, kes on teadvustanud, kui palju Kṛṣṇast on võimalik kõneleda, jääb õigupoolest isegi kahekümne neljast tunnist ööpäevas väheks. Vaid rumalat inimest ülistatakse nii kaua kui ta vaikib, sest niipea, kui ta kõnelema hakkab, ilmneb tema teadmiste vähesus. „Caitanya-caritāmṛtas" selgitatakse, et Kõigekõrgema ülistamine on vahend paljude imede avastamiseks.

Kṛṣṇadāsa Kavirāja Gosvāmī kirjutab „Caitanya-caritāmṛta" alguses: „Ma avaldan oma lugupidamist minu vaimsetele õpetajatele." Ta kasutab siinkohal mitmust, et viidata õpilasjärgnevusahelale. Ta avaldab lugupidamist mitte ainult oma vaimsele õpetajale, vaid kogu paramparāle, õpilasjärgnevusahelale, mis saab alguse Jumal Kṛṣṇast Endast. Sõna guru kasutatakse siinkohal mitmuses seega eesmärgiga väljendada autori sügavaimat austust kõikide vaiṣṇavate vastu. Pärast seda, kui ta on avaldanud lugupidamist õpilasjärgnevusahelale, avaldab ta lugupidamist ka kõikidele teistele pühendunutele, vaimsetele vendadele, Jumala ekspansioonidele ja Kṛṣṇa energia esmasele avaldumisele. Jumal Caitanya Mahāprabhu (keda vahel nimetatakse ka Kṛṣṇa Caitanyaks) on kõikide nende kehastus — Ta on Jumal, guru, pühendunu ja Jumala ekspansioon. Oma kaaslase, Nityānandana, on Ta energia esmane avaldumine, Advaitana on Ta inkarnatsioon, Gadādharana on Ta sisemine energia ning Śrīvāsana on Ta marginaalsesse energiasse kuuluv elusolend. Me ei tohiks vaadelda Kṛṣṇa eksistentsi eraldiseisvana teiste elusolendite eksistentsist, vaid, nagu seda kirjeldab Rāmānujācārya, igaveses seoses koos kõikide Tema avaldumistega. Viśiṣṭādvaita filosoofia kohaselt on Jumala energiad, ekspansioonid ja inkarnatsioonid üheaegselt Jumalaga samased ja Temast erinevad. Teisisõnu öeldes ei ole Jumal neist kõigist lahusseisev — Ta hõlmab kõike.

„Caitanya-caritāmṛta" on tegelikult teos, mis ei ole mõeldud algajatele, vaid vaimsetes teadmistes n.-ö. ülikooli lõpetanud isiksustele. Ideaalsel juhul alustab inimene pühakirjade uurimist „Bhagavad-gītāga", jätkab seejärel „Śrīmad-Bhāgavatamiga" ning jõuab siis „Caitanya-caritāmṛtani". Ehkki kõik need erakordsed pühakirjad asuvad samal absoluutsel tasandil, asetatakse järk-järgulise uurimise jaoks nende kõigi hulgast kõrgeimale astmele „Caitanya-caritāmṛta". Selle teose iga värss on täiuslik. Jumal Caitanyat ja Nityānandat võrreldakse vastavalt päikese ja kuuga, sest Nad hajutavad materiaalse maailma pimeduse. Jumal Caitanya ja Jumal Nityānanda ilmumine on kui päikese ja kuu samaaegne tõus ning meile on kohane avaldada oma lugupidamist vahetult Jumal Caitanyale ja Nityānandale.

Läänemaailmas, kus Jumal Caitanya hiilgus on suhteliselt vähetuntud, võib esile kerkida küsimus: „Kes on Kṛṣṇa Caitanya?" Pühakirjade põhjal jõuame me vastusena sellele küsimusele järeldusele, et Kṛṣṇa Caitanya on Jumala Kõrgeim Isiksus. Tavaliselt kirjeldatakse „Upaniṣadides" Kõrgeimat Absoluutset Tõde impersonaalsena, kuid Absoluutse Tõe personaalset aspekti mainitakse „Īśopaniṣadis", kus pärast Absoluutse Tõe kõikeläbivuse kirjeldust leiame me järgmise värsi:

hiraṇmayena pātreṇa
satyasyāpihitaṁ mukham
tat tvaṁ pūṣann apāvṛnu
satya-dharmāya dṛṣtaye

„Oo, mu Jumal, kõige elava alalhoidja, Sinu tõeline pale on kaetud minu eest Sinu silmipimestava hiilgusega. Palun Sind, eemalda see kate ja ilmu Ise Oma puhta pühendunu ette." („Śrī Īśopaniṣad", 15. mantra)

Impersonalistidel pole võimu mõista seda, mis jääb kõrgemale Jumala särast ja jõuda isikuni, kellest see sära lähtub. „Īśopaniṣadi" lõpus leiame me ometigi hümni Jumala Isiksusele. Sellega ei eirata impersonaalse Brahmani olemasolu, sest sedagi kirjeldatakse, ent vaid kui Caitanya keha silmipimestavat sära. Teisisõnu öeldes on Kṛṣṇa Caitanya impersonaalse Brahmani alus. Kṛṣṇa kinnitab ka „Bhagavad-gītās", et Tema on impersonaalne Brahmani aluseks — brahmaṇo hi pratiṣṭhāham. (Bg. 14.27) Paramātmā ehk Ülihing, kes viibib iga elusolendi südames ja isegi igas aatomis kogu universumis on vaid Caitanya osaline esindaja. Kṛṣṇa Caitanya on seega nii Brahmani alus kui ka Jumala Kõrgeim Isiksus. Talle kui Kõigekõrgemale kuulub täiuses kuus küllust: rikkus, kuulsus, jõud, ilu, teadmised ja loobumus. Lühidalt öeldes, me peame teadma, et Ta on Kṛṣṇa, Jumal, ning et mitte keegi ei ole Temaga võrdne või Temast võimsam. Pole kedagi, kellele Ta peaks alluma. Tema on Kõrgeim Isik.

Rūpa Gosvāmīlt — Jumal Caitanya lähedaselt pühendunult, keda Jumal Ise juhendas järgemööda enam kui kümme päeva — pärinevad järgmised read:

namo mahā-vadānyāya kṛṣṇa-prema-pradāya te
kṛṣṇāya kṛṣṇa-caitanya-nāmne gaura-tviṣe namaḥ

„Ma avaldan oma sügavat lugupidamist Kõigekõrgemale Jumalale Śrī Kṛṣṇa Caitanyale, kes on armulikum kui ükski teine avatāra — isegi veelgi armulikum kui Kṛṣṇa Ise — sest Ta jagab heldelt, mida keegi teine pole eales varem andnud — puhast armastust Kṛṣṇa vastu."

Pole tõsi, nagu õpetaks Caitanya pikka ja keerulist teed Jumala teadvustamiseni. Ta on läbinisti vaimne ning Ta alustab Kṛṣṇale alistumisest. Ta ei järgi karma-jooga, jñāna-jooga või haṭha-jooga teed, vaid alustab materiaalse eksistentsi lõpuga — loobumisega kõikidest materiaalsetest kiindumustest. „Bhagavad-gītās" alustas Kṛṣṇa Oma õpetusi hinge ja mateeria eristamisest ning jõudis kaheksateistkümnendas peatükis järelduseni, et hing peaks alistuma pühendumusega Temale. Māyāvādīd lõpetaksid sealkohal igasuguse vestluse, ent tegelikult just seejärel algabki tõeline arutelu. „Vedānta-sūtra" algab sõnadega: athāto brahma-jijñāsa. „Hakkakem esitama küsimusi Kõrgeima Absoluutse Tõe kohta!" Rūpa Gosvāmī ülistab Caitanyat kui kõige armulikumat kehastust Jumala kõikidest kehastustest, sest Ta annab meile suurima kingituse, näidates pühendunud teenimist kõrgeimal kujul. Teisisõnu öeldes, Ta annab vastuse kõige olulisematele küsimustele, mida keegi eales saab küsida.

Pühendunud teenimises ja Jumala teadvustamises eksisteerivad erinevad astmed. Põhimõtteliselt tegeleb igaüks, kes tunnistab Jumala olemasolu, pühendunud teenimisega. Ent ehkki Jumala võimsuse tunnustamine on tähelepanuväärne, ei ole üksnes see veel eriti kõrge tasand. Jutlustades kui ācārya, suur õpetaja, õpetas Caitanya, et meil on võimalik jõuda Jumalaga suhtlemiseni ning saada tegelikult Tema sõbraks. Kṛṣṇa ilmutas „Bhagavad-gītās" Arjunale Oma kõiksuse kuju, sest Arjuna oli Tema „väga kallis sõber". Nähes Kṛṣṇat kui universumite valitsejat palus Arjuna aga Kṛṣṇal andestada temapoolne sõprusest tulenev familiaarsus. Caitanya õpetused küünivad aga veelgi kõrgemale tasandile. Läbi Jumal Caitanya võime me saada Kṛṣṇaga sõpradeks ning sellel sõprusel pole mingeid piire. Me võime saada Kṛṣṇa sõpradeks mitte aukartuse või imetluse alusel, vaid täiesti vabades suhetes. Me võime suhelda Jumalaga isegi Tema isana. Sellise filosoofia võime me leida mitte ainult „Caitanya-caritāmṛtast", vaid ka „Śrīmad-Bhāgavatamist". Rohkem ei ole maailmas kirjandusteoseid, milles Jumalat vaadeldaks Tema pühendunu pojana. Tavapärane lähenemine on kirjeldada Jumalat kui kõikvõimast Isa, kes rahuldab Oma poegade nõudeid. Erakordsed pühendunud võivad vahel aga pühendunud teenimise käigus kohelda Jumalat kui oma poega. Poeg nõuab ja isa rahuldab ta palve, ning rahuldades Kṛṣṇa vajadusi astub pühendunu Tema isa rolli. Selle asemel, et Jumalalt võtta, me anname Jumalale. Just sellisest suhtest lähtuvalt käskis Kṛṣṇa ema Yāśodā Jumalat: „Söö seda toitu, sest muidu Sa sured. Palun söö Oma kõht korralikult täis!" Sel moel seab Kṛṣṇa, ehkki Ta on kõige omanik, End sõltuvusse Oma pühendunu armulikkusest. See on sõprussuhte äärmiselt kõrge tasand, millel pühendunu peab end Kṛṣṇa isaks.

Jumal Caitanya suurim kingitus oli aga õpetus, et Kṛṣṇaga on võimalik suhelda ka kui oma armastatuga. Sellistes suhetes tunneb Jumal pühendunusse nii suurt kiindumust, et väljendab Oma võimetust pühendunule vääriliselt vastata. Kṛṣṇa tundis nii suurt tänuvõlga gopīde, Vṛndāvana karjustüdrukute ees, et pidas End võimetuks nende armastusele vääriliselt vastama. „Ma ei suuda teile teie armastuse eest tasuda," ütles Ta neile. „Mul ei ole teile midagi rohkemat vastu anda." Selline on pühendunud teenimine sel imelisel tasandil. Caitanya Mahāprabhu andis meile teadmised pühendunu suhetest Kṛṣṇa kui oma armastatuga. Mitte ükski varasem Jumala inkarnatsioon või ācārya ei olnud neid teadmisi kunagi jaganud. Seepärast kirjutaski Rūpa Gosvāmī Caitanyast: „Pühendunud teenimine ongi kõrgeim tasand — see imeline tasand, mille Sina oled meile heldelt andnud. Sa oled Kṛṣṇa, ehkki kuldse jumega. Sa oled Śacīnandana, ema Śacī poeg. Need, kes kuulevad „Caitanya-caritāmṛtat", hoiavad Sind oma südames. Sinu läbi on Kṛṣṇat kerge mõista." Seega tuli Caitanya Mahāprabhu siia maailma selleks, et jagada meile pääsu Kṛṣṇa juurde. Tema poolt antud vabanemise meetod ei olnud ei meditatsioon, karmalised tegevused ega pühakirjade uurimine, vaid armastus.

Me oleme sageli kuulnud fraasi „armastus Jumala vastu". Kui kaugele on seda armastust Jumala vastu võimalik arendada, sellest saame me teadmised vaiṣṇava filosoofiast. Teoreetilisi teadmisi armastusest Jumala vastu võib leida maailma paljudest paikadest ja pühakirjadest, kuid seda, mis armastus Jumala vastu tegelikult on ja kuidas seda arendada, selgitatakse vais̆navismi pühakirjades. Kõrgeim ja harukordseim areng armastuses Jumala vastu ongi just see, mida Caitanya Mahāprabhu meile õpetab.

Ka materiaalses maailmas me võime kogeda teatud armastust. Kuidas see on võimalik? Selle põhjus on armastus, mis seob meid Jumalaga. Kõik, millest meil on kogemus selles tingimustest sõltuvas elus, asub Kõigekõrgemas Jumalas, kes on kõige algne allikas. Oma algsetes suhetes Kõigekõrgema Jumalaga kogeme me tõelist armastust ning materiaalsetes tingimustes kogeme me selle armastuse moondunud peegeldust. Meie tõeline armastus on pidev ja lõputu, ent kuna see armastus peegeldub materiaalses maailmas moondunud kujul, puudub sel pidevus ning see röövib meilt kainuse. Kui me soovime kogeda tõelist transtsendentaalset armastust, siis peame me kandma oma armastuse üle kõrgeimale armastusväärsele objektile — Jumala Kõrgeimale Isiksusele. See on Kṛṣṇa teadvuse peamine põhimõte.

Materialistliku teadvusega püüame me armastada seda, mis meie armastust tegelikult üldsegi ei vääri. Me anname oma armastuse koertele ja kassidele, seades end sellega ohtu, et me mõtleme neist ka surmahetkel ning oleme seetõttu sunnitud järgmises elus sündima koerte ja kasside peredes. Armastus, mille objektiks ei ole Kṛṣṇa, tirib meid madalamale. Kṛṣṇa ehk Jumal ei ole midagi hägust või midagi, milleni jõudmine on võimalik ainult üksikute väljavalitute jaoks. Caitanya Mahāprabhu annab meile teada, et igal maal ja igas pühakirjas on olemas viited armastusele Jumala vastu. Kahjuks ei tea aga keegi, mis armastus Jumala vastu tegelikult on. Vedalikud pühakirjad erinevad teistest pühakirjadest just selle poolest, et nad suunavad inimest armastama Jumalat kohasel moel. Teistes pühakirjades ei anta meile teadmisi, kuidas Jumalat armastada, õigupoolest nendes ei määratletagi ega kirjeldata kes ja milline Jumal tegelikkuses on. Ehkki nendes väliselt kiidetakse heaks armastus Jumala vastu, ei anta neis mingeid teadmisi, kuidas seda armastust väljendada. Caitanya Mahāprabhu näitab aga praktiliselt, kuidas armastada Jumalat vastastikustes armusuhetes. Võttes Rādhārāṇī rolli püüab Caitanya armastada Kṛṣṇat nii nagu Rādhārāṇī Teda armastab. Kṛṣṇa oli alati hämmingus Rādhārāṇī armastuse üle. „Kuidas küll Rādhārāṇī valmistab Mulle sellist rõõmu?" küsis Ta sageli. Selleks, et Rādhārāṇīt lähemalt uurida, asetas Kṛṣṇa End Tema rolli ning püüdis seeläbi mõista Iseennast. Selline on Jumal Caitanya ilmumise saladus. Caitanya on Kṛṣṇa, kuid Ta on omandanud Rādhārāṇī meeleolu või rolli, et näidata meile, kuidas Kṛṣṇat armastada. Seepärast pöördutaksegi Tema poole sõnadega: „Ma avaldan oma lugupidamist Kõigekõrgemale Jumalale, kes on süüvinud Rādhārāṇī mõtetesse."

See toob meid küsimuseni, kes on Rādhārāṇī ja kes on Rādhā-Kṛṣṇa. Rādhā-Kṛṣṇa tähendab tegelikult vastastikust armastust, kusjuures see ei ole tavaline armastus. Kṛṣṇal on tohutult energiaid, millest peamisi on kolm: sisemine, väline ja marginaalne energia. Sisemine energia jaguneb omakorda kolmeks: saṁvit, hlādinī ja sandhinī. Hlādinī energia on naudinguenergia. Kõik elusolendid omavad sellist naudingut otsivat energiat — kõik olendid püüavad leida naudinguid. Praegusel hetkel püüame me nautida oma naudinguenergiat keha vahendusel nendes materiaalsetes tingimustes — me püüame saada naudinguid kehalisest kokkupuutest materiaalsete meelte ihaldusobjektidega. Me ei tohiks aga mõelda, et Kṛṣṇa, kes on alati vaimne, püüab leida naudinguid sellisel materiaalsel tasandil nagu meie. Kṛṣṇa kirjeldab materiaalset universumit kui ajalikku, kannatusi täis paika. Miks peaks Ta siis otsima naudinguid materiaalsetest objektidest? Ta on Ülihing, kõrgeim vaim, ning Tema naudingud jäävad väljapoole materialistlikke arusaamasid.

Teada saamaks, kuidas Kṛṣṇale naudingut pakkuda, peame me lugema „Śrīmad-Bhāgavatami" kümnendat laulu, milles kirjeldatakse, kuidas Kṛṣṇa avaldab Oma naudinguenergiat mängudes Rādhārāṇī ja Vraja neidudega. Kahjuks pöörduvad vähese arukusega inimesed koheselt nende Kṛṣṇa lõbustuste kirjelduste juurde daśama-skandhas, kümnendas laulus. Tavalised inimesed ei suuda üldjuhul mõista kirjeldusi sellest, kuidas Kṛṣṇa kallistab Rādhārāṇīt või kuidas Ta tantsib karjustüdrukutega rāsa tantsu, sest nad vaatlevad neid mänge maise iha seisukohalt. Nad teevad väära järelduse, et Kṛṣṇa on samasugune kui nemad ning et kui Kṛṣṇa kallistab gopīt, siis ei erine see sellest, kui tavaline mees kallistab noort tüdrukut. Seetõttu tekib mõningatel inimestel huvi Kṛṣṇa vastu arvamusest, et Kṛṣṇa religioon lubab seksuaalseid mõnusid. See ei ole aga mitte kṛṣṇa-bhakti, armastus Kṛṣṇa vastu, vaid prākṛta-sahajiyā — materialistlik iha.

Vältimaks taolisi vigu peame me mõista Rādhā-Kṛṣṇa tegelikku olemust. Rādhā ja Kṛṣṇa ilmutavad Oma mänge läbi Kṛṣṇa sisemise energia. Kṛṣṇa sisemise energia naudingupotents on äärmiselt keeruline teema, mille mõistmine saab võimalikuks alles juhul, kui inimene mõistab, kes on Kṛṣṇa. Kṛṣṇa ei leia sellest materiaalsest maailmas mitte mingit naudingut, kuid Ta omab naudinguenergiat. Kuna meie oleme Kṛṣṇa lahutamatud osakesed, asub naudinguenergia ka meis, kuid me püüame seda väljendada läbi mateeria. Kṛṣṇa ei ürita midagi nii kasutut. Kṛṣṇa naudinguenergia objektiks on Rādhārāṇī — Ta avaldab Oma energiat Rādhārāṇīna ning asub seejärel Temaga armastussuhetesse. Teisisõnu öeldes ei paku väline energia Kṛṣṇale naudingut — Ta avaldab Oma sisemist, naudinguenergiat Rādhārāṇīna. Sedasi ilmutab Kṛṣṇa End Rādhārāṇīna, et avaldada Oma sisemist, naudinguenergiat. Just see, naudinguenergia, on Jumala rohketest laiendustest, ekspansioonidest ja kehastustest peamine ja tähtsaim.

See ei tähenda, nagu oleks Rādhārāṇī Kṛṣṇast lahusseisev. Rādhārāṇī on samuti Kṛṣṇa, sest energia ja energia allikas ei erine teineteisest. Ilma energiata ei saaks rääkida energia allikast ning ilma energia allikata ei saaks eksisteerida energiaid. Samamoodi ei saaks ilma Rādhārāṇīta rääkida Kṛṣṇast, niisamuti kui ilma Kṛṣṇata ei eksisteeriks Rādhārāṇīt. Sel põhjusel on austavad ja kummardavad vaiṣṇavad esmalt Kõigekõrgema Jumala sisemist naudinguenergiat. Seepärast viidatakse Jumalale ja Tema energiale alati kui Rādhā-Kṛṣṇale. Samamoodi lausuvad need, kes ülistavad Nārāyaṇa nime, kõigepealt Lakṣmī nime, öeldes: Lakṣmī-Nārāyaṇa. Ning need, kes ülistavad Jumal Rāmat, lausuvad kõigepealt Sītā nime. Esimesena pöördutakse alati energia poole — Sītā-Rāma, Rādhā-Kṛṣṇa, Lakṣmī-Nārāyaṇa.

Rādhā ja Kṛṣṇa on üks, ning kui Kṛṣṇa soovib kogeda naudinguid, siis ilmutab Ta End Rādhārāṇīna. Rādhā ja Kṛṣṇa vaheline armastusavaldus on Kṛṣṇa sisemise naudinguenergia tõeline väljendus. Ehkki me ütlesime: „Kui Kṛṣṇa soovib kogeda naudinguid...", pole meil võimalik öelda, millal Ta seda soovis. Me kasutame sellist selgitust ainult põhjusel, et tingimustest sõltuvas elus eeldame me, et kõigel on algus — ehkki absoluutses ehk vaimses elus ei eksisteeri algust ega lõppu — ning seetõttu, kui me püüame mõista, et Rādhā ja Kṛṣṇa on üks ning et Nad samas ka jagunevad, tekib mõistuses otsekohe küsimus: „Millal?" Kui Kṛṣṇa soovis nautida Oma sisemist energiat, ilmutas Ta End erineval kujul, Rādhārāṇīna, ning kui Ta soovis mõista Iseennast Rādhā vahendusel, siis ühines Ta Rādhārāṇīga ning seda liitu nimetatakse Jumal Caitanyaks.

Miks Kṛṣṇa omandas Caitanya Mahāprabhu kuju? Vastamaks sellele küsimusele selgitatakse, et Kṛṣṇa soovis tundma õppida Rādhā armastuse imelisust. „Miks Ta Mind niivõrd armastab?" küsis Kṛṣṇa. „Millist erilist omadust Ma oman, mis Teda sedavõrd köidab? Kuidas Ta Mind tegelikult armastab?" See näib ehk kummalisena, et Kṛṣṇat, kes on Kõigekõrgem, köidab kellegi armastus. Me otsime armastust mehelt või naiselt, kuna me oleme ebatäiuslikud või tunneme millestki puudust. Naise armastus — see potents ja nauding — puuduvad mehes ning seetõttu ihaldab mees naist, kuid seda ei saa öelda Kṛṣṇa kohta, kes on Iseeneses täiuslik. Seepärast avaldas Kṛṣṇa imestust: „Miks Ma olen niivõrd tugevalt kiindunud Rādhārāṇīsse? Ning kui Rādhārāṇī kogeb Mu armastust, mida Ta siis täpselt tunneb?" Maitsmaks selle armastussuhte sügavaimat olemust, ilmus Kṛṣṇa nagu kuu ilmub mere horisondil. Niisamuti nagu kuu tekkis mere kloppimisest, ilmus vaimsete armusuhete kloppimisest Caitanya Mahāprabhu kuu. Tõepoolest, Caitanya jume oli kuldne, just nagu kuul. Ehkki selline võrdlus on vaid kujundlik, annab see edasi Caitanya Mahāprabhu ilmumise tähendust. Tema ilmumise täielik tähendus avatakse meile edasistes peatükkides.

„Caitanya-caritāmṛtas" selgitatakse ka Jumala ekspansioone. Pärast seda, kui Kṛṣṇadāsa Kavirāja avaldab lugupidamist Jumal Caitanyale, avaldab Ta lugupidamist Nityānandale. Ta selgitab, et Nityānanda on ekspansioon Saṅkarṣanast, kes on Mahā-Viṣṇu alge. Kṛṣṇa esimene ekspansioon on Balarāma, teine Saṅkarṣana ning seejärel avaldub Ta kui Pradyumna. Sel moel avaldab Kṛṣṇa suurel hulgal ekspansioone. Ehkki neid ekspansioone eksisteerib väga palju, kinnitatakse „Brahma-saṁhitās", et Jumal Śrī Kṛṣṇa on kõigi Nende alge. Ta on nagu algne küünal, millest on süüdatud tuhandeid ja miljoneid teisi küünlaid. Ehkki ühest küünlast on võimalik süüdata lugematul hulgal teisi küünlaid, jääb see ise ikkagi algseks küünlaks ega kaota identiteeti. Analoogsel moel laiendab Kṛṣṇa End väga paljudeks „tuledeks" ning kõik need ekspansioonid kuuluvad kategooriasse, mis kannab nimetust viṣṇu-tattva. Viṣṇu on suur „tuli" ning kõik meie oleme väikesed „tulekesed", ent ometigi eranditult Kṛṣṇa ekspansioonid.

Kui on vaja luua materiaalne universum, laiendab Viṣṇu End Mahā-Viṣṇuks, kes heidab End Põhjuste ookeanile ja hingab välja kõik universumid Oma ninasõõrmetest. Sedasi ilmuvad Mahā-Viṣṇust ja Põhjuste ookeanist kõik universumid, mis jäävad seejärel hõljuma Põhjuste ookeanile. Sellega seoses on teada lugu Vāmanast, kes astudes universumis kolm sammu lõi Oma jala läbi universumi katte. Vesi Põhjuste ookeanist voolas läbi avause, mille Ta Oma jalaga oli tekitanud ning öeldakse, sellest veest tekkis Gangese jõgi. Seepärast peetakse Gangest äärmiselt pühaks veeks Viṣṇult, mida ülistavad kõik hindud Himalaaja mägedest kuni Bengali laheni.

Mahā-Viṣṇu, kes lebab Põhjuste ookeanil, on tegelikult ekspansioon Balarāmast, kes on Kṛṣṇa vend Vṛndāvana mängudes ja Tema esimene ekspansioon. Mahā-mantras Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/ Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare viitab nimi Rāma Balarāmale, ning kuna Nityānanda on Balarāma ekspansioon, siis tähistab see ka Nityānandat. Seega, kui me kordame Hare Kṛṣṇa, Hare Rāma, siis me pöördume mitte ainult Kṛṣṇa ja Balarāma, vaid ka Jumal Caitanya ja Nityānanda poole.

„Caitanya-caritāmṛtas" käsitletakse peamiselt seda, mis jääb väljapoole seda materiaalset loomet. Jumala kosmilist materiaalset ekspansiooni nimetatakse māyāks, sest selle eksistents ei ole igavene. Kuna see on vahel avaldunud ja vahel mitteavaldunud, peetakse seda illusoorseks. Kuid nagu kinnitatakse „Bhagavad-gītās", jääb sellest ajalikust maailmast väljapoole teine, kõrgem loodus:

paras tasmāt tu bhāvo 'nyo
'vyakto 'vyaktāt sanātanaḥ
yaḥ sa sarveṣu bhūteṣu
naśyatsu na vinaśyati

„Lisaks materiaalsele maailmale eksisteerib aga ka teine, mitteavaldunud loodus, mis on igavene ning avaldunud ja mitteavaldunud mateeria suhtes transtsendentaalne. Kui selles maailmas kõik hävib, püsib see osa muutumatuna." (Bg. 8.20)

See kõrgem loodus asub väljaspool avaldunut (vyaktaḥ) ja mitteavaldunut (avyaktaḥ). See kõrgem loodus, mis ei allu loomisele ja hävimisele, on elujõud, mis avaldub kõikide elusolendite kehades. Keha ise koosneb madalamast loodusest — mateeriast — , kuid see, mis paneb keha liikuma, on kõrgem loodus. Selle kõrgema looduse tunnus on teadvus. Seega omab vaimses maailmas, kus kõik koosneb kõrgemast loodusest, kõik teadvust. Materiaalses maailmas puudub liikumatutel esemetel teadvus, kuid vaimses maailmas on see teisiti. Seal omab teadvust ka laud, maapind, puud — eranditult kõik.

Ei ole võimalik ettegi kujutada, kui kaugele see materiaalne loome ulatub. Materiaalses maailmas arvestatakse kõike kujutluse või mõne muu ebatäiusliku meetodi abil, kuid vedalikus kirjanduses antakse meile teadmised sellest, mis jääb väljapoole seda materiaalset universumit. Need, kes usuvad vaid katseliselt tõestatud teadmisi, võivad kahelda vedakirjanduse järeldustes, sest nad ei suuda välja arvutada sedagi, kui kaugele ulatub universum, milles me praegu viibime, või suunduda väga kaugele selle avarustesse. Katselisel teel ei ole võimalik omandada teadmisi mitte millestki, mis jääb väljapoole seda materiaalset maailma. Selle kohta, mis jääb väljapoole meie tajumusvõimet, kasutatakse terminit acintya. Acintya tähendab „käsitlematu". On kasutu vaielda või spekuleerida selle üle, mis on käsitlematu. Kui midagi on tõepoolest käsitlematu, siis tähendab see seda, et me ei saa selle üle spekuleerida või seda katseliselt uurida. Meie energia on piiratud, niisamuti nagu meie meeleline tajumus, ning seepärast peame me küsimustes, mis puudutavad käsitlematut, toetuma vedalikele järeldustele. Teadmised kõrgemast loodusest tuleb lihtsalt vastu võtta, astumata nende üle vaidlusse. Kuidas me võiksime vaielda millegi üle, millele meil puudub juurdepääs? Seda, milline on meetod transtsendentaalsete teadmiste mõistmiseks, on meile öelnud Jumal Kṛṣṇa Ise, kes teatab „Bhagavad-gītā" neljanda peatüki alguses Arjunale:

imaṁ vivasvate yogaṁ
proktavān aham avyayam
vivasvān manave prāha
manur ikṣvākave 'bravīt

„Mina õpetasin seda hävitamatut joogateadust päikesejumal Vivasvānile. Tema andis need teadmised edasi inimkonna esiisale Manule, kes omakorda õpetas seda teadust Ikṣvākule." (Bg. 4.1)

See meetod kannab nimetust paramparā — õpilasjärgnevusahel. Ka „Śrīmad-Bhāgavatamist" võime me lugeda, et Kṛṣṇa andis teadmised universumi esimese loodud olendi, Brahmā südamesse, Brahmā andis need edasi oma õpilasele Nāradale ja Nārada andis need omakorda edasi oma õpilasele, Vyāsadevale. Vyāsadeva õpetas seejärel Madhvācāryat ning Madhvācāryalt jõudsid need teadmised Mādhavendra Purīni ja Īśvara Purīni, kellest viimane andis need edasi Caitanya Mahāprabhule.

Võib tekkida küsimus, et kui Caitanya Mahāprabhu on Kṛṣṇa Ise, siis miks vajas Ta vaimset õpetajat? Loomulikult ei vajanud Ta vaimset õpetajat, ent kuna Ta täitis ācārya ehk oma eeskujuga õpetava pühaku rolli, võttis Ta vastu vaimse õpetaja. Isegi Kṛṣṇa Ise võttis vastu vaimse õpetaja, sest selline on vaimsete teadmiste omandamise meetod. Sel moel näitab Jumal inimestele eeskuju. Me ei tohiks arvata, et Jumal võtab vastu vaimse õpetaja, kuna Tal ei ole piisavalt teadmisi. Ta lihtsalt rõhutab õpilasjärgnevusahelasse astumise olulisust. Teadmised, mida õpilasjärgnevusahela kaudu edasi antakse, lähtuvad tegelikult Jumalalt Endalt, ning kui ahel ei katke, siis jäävad selles edasi antavad teadmised täiuslikeks. Ehkki meil ei pruugi olla kontakti isiksusega, kes esmalt neid teadmisi jagas, võime me omandada need samad teadmised taolise teadmiste edastamise süsteemi kaudu. „Śrīmad-Bhāgavatamis" öeldakse, et Absoluutne Tõde, Jumala Isiksus Kṛṣṇa edastas transtsendentaalsed teadmised Brahmā südamesse. See on üks meetod teadmiste vastuvõtmiseks — südamega. Teadmiste vastuvõtmiseks eksisteerib kaks protsessi: üks neist sõltub Jumala Kõrgeimast Isiksusest, kes asub Ülihingena kõikide elusolendite südametes, ning teine sõltub gurust ehk vaimsest õpetajast, kes on Kṛṣṇa ekspansioon. Sel moel edastab Kṛṣṇa elusolendile teadmisi nii seest- kui väljastpoolt. Me peame need lihtsalt vastu võtma. Kui me omandame teadmisi sel moel, ei ole oluline, kas need teadmised puudutavad meie jaoks käsitlematut või käsitletavat.

„Śrīmad-Bhāgavatamis" antakse rohkelt teadmisi Vaikuṇṭha planetaarsüsteemidest, mis jäävad väljapoole materiaalset universumit. Ka „Caitanya-caritāmṛtas" antakse palju käsitlematuid teadmisi. Neid teadmisi pole võimalik omandada mitte mingite katsete teel — need tuleb lihtsalt vastu võtta. Vedalike põhimõtete kohaselt peetakse śabdat ehk transtsendentaalset heli tõenduseks. Helil on vedalikes arusaamades väga oluline koht, sest kui heli on puhas, siis peetakse seda autoriteetseks. Isegi materiaalses maailmas tunnistame me mitmesugust informatsiooni, mida meile saadetakse tuhandete kilomeetrite kauguselt telefoni või raadio teel. Sel moel on heli meile tõenduseks ka meie igapäevases elus. Ehkki me ei näe teadmiste edastajat, peame me heli põhjal tema poolt edastatut paikapidavaks. Helivibratsioon on väga olulisel kohal ka vedalike teadmiste edasi andmises.

„Vedades" teatatakse meile, et väljapoole seda kosmilist avaldumist jääb vaimne taevas, milles asub väga palju planeete. Seda materiaalset avaldumist peetakse ainult väikeseks osakeseks kogu loomest. Materiaalse avaldumise all peame me silmas mitte ainult seda universumit, vaid ka lugematul hulgal teisi, kuid kõik materiaalsed universumid on üheskoos vaid murdosa kogu loomest. Valdav osa loomest paikneb vaimses taevas. Vaimses taevas hõljub lugematu arv planeete ning neid planeete nimetatakse Vaikuṇṭhalokadeks. Igat Vaikuṇṭhalokat valitseb Nārāyaṇa ühe Oma neljakäelise ekspansiooni kujul — kui Saṅkarṣana, Pradyumna, Aniruddha või Vāsudeva.

Nagu eelpool öeldud, ilmuvad materiaalsed universumid Mahā-Viṣṇust, kes on üks Jumala kehastusi. Niisamuti nagu mees ja naine astuvad ühtesse, et saada järglasi, astub Mahā-Viṣṇu ühtesse Oma naise, Māyāga, ehk teisisõnu öeldes, materiaalse loodusega. Seda kinnitatakse ka „Bhagavad-gītās", kus Kṛṣṇa ütleb:

sarva-yoniṣu kaunteya
mūrtayaḥ sambhavanti yāḥ
tāsāṁ brahma mahad yonir
ahaṁ bīja-pradaḥ pitā

„Oo, Kuntī poeg, tuleb mõista, et sellesse materiaalsesse loodusesse sündimine on teinud võimalikuks kõikide eluvormide olemasolu, ning et Mina olen nende kõigi isa, kes annab seemne." (Bg. 14.4)

Viṣṇu eostas Māyā ehk materiaalse looduse lihtsalt heites talle pilgu. Selline on vaimne meetod. Materiaalses kehas oleme me piiratud ja eostamine saab aset leida ainult teatud kindla kehaosa kaudu, kuid Kõigekõrgem Jumal, Kṛṣṇa või Mahā-Viṣṇu, võib eostada ükskõik millist kehaosa ükskõik millise kehaosaga. Lihtsalt ühe pilguga võib Jumal materiaalse looduse üsasse eostada lugematul hulgal elusolendeid. Ka „Brahma-saṁhitās" kinnitatakse, et Kõigekõrgema Jumala vaimne keha on sedavõrd võimas, et selle keha iga osa võib täita ükskõik millise teise osa funktsioone. Meie saame kogeda puudutust ainult oma käte või nahaga, kuid Kṛṣṇa võib puudutada ka pilguga. Oma silmadega saame me ainult vaadata — me ei saa nendega puudutada või lõhnu tunda. Kṛṣṇa võib aga Oma silmadega lõhnu tunda või kasvõi süüa. Kui me ohverdame Kṛṣṇale toitu, ei näe me Teda seda söömas, kuid Ta maitseb seda lihtsalt Oma pilguga. Me ei suuda ette kujutada, kuidas kõik toimib vaimses maailmas, kus kõik on vaimne. Pole tõsi, et Kṛṣṇa ei söö Talle pakutud toitu või et meie vaid kujutame seda endale ette. Ta tõepoolest sööb, kuid teeb seda teisel moel kui meie. Me võime hakata Kṛṣṇaga ühtemoodi sööma ainult siis, kui me jõuame täielikult vaimsele tasandile. Sel tasandil võib iga kehaosa täita ükskõik millise teise kehaosa funktsioone.

Viṣṇu ei vaja midagi selleks, et luua. Ta ei vaja jumalanna Lakṣmīd, et sünnitada Brahmād, sest Brahmā sünnib lootoslillest, mis kasvab Viṣṇu nabast. Jumalanna Lakṣmī istub Viṣṇu jalgade juures ja teenib Teda. Selles materiaalses maailmas on laste soetamiseks vajalik astuda seksuaalvahekorda, kuid vaimses maailmas võib elusolend soetada nii palju lapsi kui ta iganes soovib, ilma et ta vajaks selleks kaasat. Kuna meil puudub kogemus vaimsest energiast, arvame me, et Brahmā sünd Viṣṇu nabast on lihtsalt väljamõeldis. Me ei tea, et vaimne energia on sedavõrd võimas, et võib korda saata ükskõik mida. Materiaalne energia sõltub teatud seadustest, samas kui vaimne energia on täielikult sõltumatu.

Brahmā sünnib Mahā-Viṣṇu osalise ekspansiooni Garbhodakaśāyī Viṣṇu nabast. Lugematud universumid lasuvad kui seemned Mahā-Viṣṇu keha poorides ning kui Ta välja hingab, siis need kõik avalduvad. Materiaalses maailmas puudub meil millestki taolisest kogemus, ehkki me võime näha sellisest nähtusest moondunud peegeldust higistamise näol. Ometigi ei suuda me ette kujutada Mahā-Viṣṇu ühe hingetõmbe kestust, sest selle hingetõmbe jooksul luuakse ja hävitatakse kõik universumid. Brahmā elu kestab ainult ühe Mahā-Viṣṇu hingetõmbe ning meie ajaarvestuse kohaselt moodustavad 4 320 000 000 aastat Brahmā elust vaid kaksteist tundi, tema elu kestab aga sada aastat. Ja ometigi jääb kogu Brahmā elu ühte Mahā-Viṣṇu hingetõmbesse. Meil pole seega võimalik ette kujutada Kõigekõrgema Jumala hingamisvõimet. Mahā-Viṣṇu on seejuures vaid Kṛṣṇa osaline ekspansioon.

Kṛṣṇadāsa Kavirāja Gosvāmī selgitab, et Jumal Caitanya Mahāprabhu on Śrī Kṛṣṇa Ise, Jumala Kõrgeim Isiksus, ning Jumal Nityānanda on Balarāma, Kṛṣṇa esimene ekspansioon. Advaitācāryat, veel ühte Jumal Caitanya Mahāprabhu kesksetest kaaslastest, tunnistatakse Mahā-Viṣṇu ekspansioonina. Seega on ka Advaitācārya Jumal, või täpsemalt öeldes, Jumala ekspansioon. Sõna advaita tähendab „kahesustest vaba". Kuna Advaitācārya ei erine Kõigekõrgemast Jumalast, kannab Ta sellist nime. Teda nimetatakse ka ācāryaks ehk õpetajaks, sest Ta levitas Kṛṣṇa teadvust. Selles suhtes ei erine Ta Caitanya Mahāprabhust. Ehkki Caitanya on Śrī Kṛṣṇa Ise, ilmus Ta pühendununa, õpetamaks tavalistele inimestele, kuidas armastada Kṛṣṇat. Niisamuti ilmus Advaitācārya lihtsalt selleks, et levitada teadmisi Kṛṣṇa teadvusest. Ka Tema on Jumala kehastus pühendununa. Kṛṣṇa ilmus viie erineva ekspansioonina. Ta Ise ja kõik Tema kaaslased ilmusid Kõigekõrgema Jumala pühendunutena kui Śrī Kṛṣṇa Caitanya, Nityānanda, Advaitācārya, Gadādhara, Śrīvāsa ja teised. Kõikidel juhtudel oli Caitanya Mahāprabhu kõikide Oma pühendunute energia allikas ning seetõttu juhul, kui palume Caitanya Mahāprabhult varjupaika Kṛṣṇa teadvuse edukaks praktiseerimiseks, siis võime me olla kindlad oma arengus. Narottama dāsa Ṭhākura kirjutas ühes oma pühendumuslikus laulus: „Mu kallis Jumal Caitanya, palun ole mu vastu armulik. Pole kedagi teist, kes oleks samavõrd armulik kui Sina. Minu palve on väga tungiv, sest Sinu missioon on vabastada langenud hingi ja pole kedagi, kes oleks langenum kui mina. Palun osuta mulle armulikkust eelisjärjekorras."

„Caitanya-caritāmṛta" autor, Kṛṣṇadāsa Kavirāja Gosvāmī, oli Vṛndāvana elanik ja väljapaistev pühendunu. Ta oli elanud oma perekonnaga Katwas, väikeses linnas Burdwani piirkonnas Bengalimaal. Ka tema pere teised liikmed kummardasid Rādhāt ja Kṛṣṇat, ent kord, kui pereliikmete vahel tekkis lahkarvamus pühendunu teenimise suhtes, andis Nityānanda Prabhu unes Kṛṣṇadāsa Kavirājale nõu lahkuda kodust ning minna Vṛndāvanasse. Ehkki Kṛṣṇadāsa Kavirāja oli selleks ajaks juba eakas, asus ta teele juba sel samal ööl ning suundus elama Vṛndāvanasse. Sealoleku ajal kohtus ta mõningatega kuuest Gosvāmīst, Jumal Caitanya Mahāprabhu kesksetest õpilastest. Vṛndāvanas elanud pühendunud palusid tal kirjutada „Caitanya-caritāmṛta". Ehkki ta alustas seda tööd väga kõrges vanuses, suutis ta Jumal Caitanya armulikkusest selle lõpule viia. See teos on tänase päevani kõige autoriteetsem raamat Caitanya filosoofiast ja elust.

Ajal, mil Kṛṣṇadāsa Kavirāja Gosvāmī elas Vṛndāvanas, ei olnud seal eriti palju templeid. Tol ajal oli kolmeks peamiseks templiks Madana-mohana, Govindajī ja Gopīnātha. Vṛndāvana elanikuna avaldas ta nende templite jumalustele lugupidamist ning palus Jumalalt soosingut: „Minu areng vaimses elus on väga aeglane, seepärast ma palun Sinu abi." „Caitanya-caritāmṛtas" avaldab Kṛṣṇadāsa kõigepealt lugupidamist Madana-mohana vigrahale — jumalusele, kes võib aidata meil Kṛṣṇa teadvuses areneda. Praktiseerides Kṛṣṇa teadvust on meie esmane ülesanne õppida tundma Kṛṣṇat ja meie suhet Temaga. Tunda Kṛṣṇat tähendab tunda iseend, ning tunda iseend tähendab tunda oma suhet Kṛṣṇaga. Kuna seda suhet on võimalik tundma õppida avaldades lugupidamist Madana-mohana vigrahale, teeb Kṛṣṇadāsa Kavirāja Gosvāmī kõigepealt selgeks oma positsiooni Madana-mohana suhtes.

Pärast seda hakkab Kṛṣṇadāsa ülistama praktilise pühendunud teenimise jumalust, Govindat. Govinda elab igavesti Vṛndāvanas. Vṛndāvana vaimses maailmas on ehitised valmistatud filosoofilisest kivist, lehmad on surabhid, mis tähendab, et nad annavad piiramatuses koguses piima ja puud on soovide puud, rahuldades kõik soovid, millega nende poole pöördutakse. Vṛndāvanas karjatab Kṛṣṇa surabhi lehmi ning Teda teenivad sajad ja tuhanded gopīd, karjustüdrukud, kes on kõik õnnejumalannad. Kui Kṛṣṇa laskub materiaalsesse maailma, laskub koos Temaga kogu Vṛndāvana, niisamuti nagu tähtsat isiksust saadab alati saatjaskond. Kuna siis, kui laskub Kṛṣṇa, laskub ka Vṛndāvana, loetakse, ei vaadelda Vṛndāvanat materiaalse maailma osana. Seepärast otsivad pühendunud varjupaika Vṛndāvanast Indias, mida peetakse algse Vṛndāvana täpseks koopiaks. Ehkki keegi võib vaielda, et seal ei kasva kalpa-vṛkṣasid ehk soovide puid, kasvasid need seal, kui Vṛndāvanas elasid kuus Gosvāmīt. Selleks, et minna soovide puu juurde ja midagi paluda, peab õigupoolest esmalt saama pühendunuks. Gosvāmīd elasid ühe puu all ainult ühe öö ning need puud rahuldasid kõik nende vajadused. Tavalise inimese jaoks võib see näida imena, kuid pühendunud teenimises edasi arenedes on võimalik kõike seda teadvustada.

Isiksused, kes on loobunud püüetest saada õnnelikuks materiaalsete naudingute läbi, suudavad tegelikult näha Vṛndāvanat sellisena nagu see on. Üks pühendunu küsis kord: „Millal küll puhastub mu mõistus kõikidest soovidest materiaalsete naudingute järele, et ma võiksin näha Vṛndāvanat?" Mida enam me Kṛṣṇa teadvuses areneme ja Kṛṣṇat teadvustame, seda enam avaldub meile kõige vaimne olemus. Seepärast pidas Kṛṣṇadāsa Kavirāja Gosvāmī Vṛndāvanat Indias samaväärseks Vṛndāvanaga vaimses taevas ning „Caitanya-caritāmṛtas" kirjeldab Ta, kuidas Rādhārāṇī ja Kṛṣṇa istuvad soovide puu all Vṛndāvanas, troonil, mida kaunistavad kalliskivid. Kṛṣṇa kallid sõbrad, karjuspoisid ja gopīd, teenivad seal Rādhāt ja Kṛṣṇat lauldes ja tantsides, pakkudes neile beetlipähkleid ja kehakinnitust ning kaunistades jumalikku paari lilledega. Isegi tänapäeval kaunistavad inimesed juulikuisel ajal Indias troone ja taaselustavad seda stseeni. Just sel perioodil lähevad inimesed tavaliselt Vṛndāvanasse, et avaldada lugupidamist sealsetele jumalustele.

Kṛṣṇadāsa Kavirāja Gosvāmī kinnitab, et Rādhā ja Kṛṣṇa jumalused näitavad meile, kuidas teenida Rādhāt ja Kṛṣṇat. Madana-mohana jumalustega rajame me teenri ja isanda suhte, kinnitades: „Ma olen Teie igavene teener." Govinda võtab aga teenimise tõepoolest vastu ning seepärast nimetatakse Teda praktilise pühendunud teenimise jumaluseks. Gopīnātha jumalus on Kṛṣṇa gopīde isanda ja valdajana. Ta köitis kõiki gopīsid ehk karjustüdrukuid Oma flöödi helidega ning kui nad saabusid, siis tantsis Ta nendega. Kõiki neid tegevusi kirjeldatakse „Śrīmad-Bhāgavatami" kümnendas laulus. Need gopīd olid Kṛṣṇa lapsepõlvesõbrad ning nad olid kõik abielus, sest Indias abielluvad tüdrukud enne kaheteistkümnenda eluaastani jõudmist. Poisid seevastu ei abiellu aga enne kaheksateistkümne aastaseks saamist. Seepärast ei olnud ka Kṛṣṇa, kes oli tol ajal viieteist- või kuueteistkümne aasta vanune, abielus. Sellegipoolest kutsus Ta aga kõiki neid tüdrukuid kodudest välja, Temaga tantsima. Seda tantsu nimetatakse rāsa-līlā tantsuks ning see on kõige ülevam kõikidest Vṛndāvana mängudest. Kuna Kṛṣṇa on seega gopīde armastatud isand, nimetatakse Teda Gopīnāthaks.

Kṛṣṇadāsa Kavirāja Gosvāmī palub Jumal Gopīnāthalt õnnistust. Ta ütleb: „Las Gopīnātha, gopīde isand, Kṛṣṇa, õnnistab teid! Saagu teile osaks Gopīnātha õnnistus!" Niisamuti nagu Kṛṣṇa köitis gopīsid Oma flöödi imekaunite helidega, palub „Caitanya-caritāmṛta" autor, et Kṛṣṇa köidaks ka selle teose lugejate mõistust Oma transtsendentaalse helivibratsiooniga. Käesoleva raamatu, „Śrī Caitanya õpetused", eesmärk on edasi anda selle vibratsiooni tuuma kergesti loetaval ja kokkuvõtlikul kujul.