TEINE PEATÜKK: Sanātana Gosvāmī

vande 'nantādbhutaiśvaryaṁ
śrī-caitanya-mahāprabhum
nīco 'pi yat-prasādāt syād
bhakti-śāstra-pravartakaḥ

„Ma avaldan sügavat lugupidamist Jumal Caitanya Mahāprabhule, kelle armu läbi on isegi madalaima sünniga inimesel võimalik anda juhendusi Jumala transtsendentaalseks pühendunud teenimiseks."

Pärast seda, kui Jumal Caitanya võttis vastu loobumusliku elukorralduse (sannyāsa), reisis Ta üle kogu India. Sellel perioodil külastas Ta ka Maldahi linna Bengalimaal. Selles piirkonnas asus küla nimega Rāmakeli, kus elasid kaks Nawab Hussain Shahi valitsuses tema rez̆iimi heaks töötanud ministrit. Nende nimed olid tol ajal Dabir Khās ja Sākara Mallik, kuid hiljem said nad tuntuks kui Sanātana Gosvāmī ja Rūpa Gosvāmī. Innustatuna Jumal Caitanyast otsustasid nad valitsusest tagasi astuda ja ühineda Caitanya saṅkīrtana liikumisega.

Sellise otsuse järel võtsid mõlemad vennad otsekohe ette ka samme kõikidest materiaalsetest kohustest loobumiseks ning nad valisid välja kaks õpetatud brāhmaṇat, kes sooritaksid teatud vedalikke religioosseid rituaale, mis võimaldaks neil saavutada täieliku vabaduse Kṛṣṇa pühendunud teenimise sooritamiseks. Need pühendunud teenimiseks ettevalmistavad rituaalid kannavad nimetust puraścaryā ning seisnevad oma esivanemate kummardamises kolm korda päevas, tuleohverduse sooritamises ja õpetatud brāhmaṇa aupaklikus toitmises. Puraścarya koosneb kokku viiest elemendist — ajast, ülistusest, austuse avaldamisest, tuleohverdusest ja brāhmaṇa toitmisest. Nii selle kui ka paljude teiste rituaalide kirjeldused on võimalik leida teosest nimega „Hari-bhakti-vilāsa", autoriteetsest õpikust vaimseks eluks.

Pärast nende rituaalide sooritamist pöördus noorem vend, Sākara Mallik (Rūpa Gosvāmī) tagasi koju tohutute rahasummadega, mille ta oli teeninud valitsuses töötades. Tema kuld- ja hõbemüntide vedamiseks oli vaja koguni suurt paati. Koju jõudes jagas ta omandatud varanduse esmalt kaheks ning annetas ühe poole brāhmaṇatele ja vaiṣṇavatele. Seega andis ta Jumala Kõrgeima Isiksuse rahulduseks viiskümmend protsenti omandatud varast isiksustele, kes tegelesid Kõigekõrgema Jumala transtsendentaalse armastusliku teenimisega. Brāhmaṇate ülesandeks on mõista Absoluutset Tõde ning kui nad on selle eesmärgi saavutanud ja rakendanud end Jumala armastuslikku teenimisse, võib neid nimetada vaiṣṇavateks. Nii brāhmaṇate kui vaiṣṇavate kohuseks on rakendada end transtsendentaalsetesse tegevustesse ning arvestades nende olulist transtsendentaalset positsiooni andis Rūpa Gosvāmī neile viiskümmend protsenti oma varast. Allesjäänud viiskümmend protsenti jagas ta veel kord kaheks. Ühe osa andis ta oma sugulastele ja tema hoole all olnud pere liikmetele, teise osa säilitas ta ettenägematuteks hädaolukordadeks.

Isikliku vara taoline jaotamine on väga õpetlik kõikidele, kes soovivad vaimsetes teadmistes areneda. Tavaliselt pärandavad inimesed kogu vara oma pere liikmetele ning eemalduvad seejärel pereelust, et tegeleda enese arendamisega vaimsetes teadmistes. Antud juhul näitab aga Rūpa Gosvāmī meile teistsugust eeskuju: viiskümmend protsenti oma varast annetas ta vaimsetel eesmärkidel. Selline teguviis on eeskujuks kõigile. Kakskümmend viis protsenti varast, mille ta jättis alles isiklikeks hädaolukordadeks, andis ta hoiule usaldusväärsesse äriettevõttesse, sest tol ajal ei eksisteerinud veel pankasid. Kümme tuhat münti sellest rahast võimaldas ta oma vanema venna, Sanātana Gosvāmī kulutusteks.

Rūpa Gosvāmīni jõudis tol ajal sõnum, et Jumal Caitanya Mahāprabhu kavatseb rännata Jagannātha Purīst Vṛndāvanasse. Rūpa Gosvāmī lähetas kaks kullerit uurima, milline on Jumal tegelik reisiplaan ning alustas samas ise ettevalmistusi, et suunduda Mathurāsse ja seal Jumalaga kohtuda. Nagu ilmneb järgnenud sündmustest, sai Rūpa Gosvāmī kuningalt loa Jumal Caitanya liikumisega ühinemiseks, kuid Sanātana Gosvāmīle sellist luba ei antud. Seepärast usaldas Sanātana Gosvāmī oma ametialased kohustused oma vahetutele abilistele ning jäi ise koju „Śrīmad-Bhāgavatami" uurima. Õigupoolest kutsus ta enda juurde kümme või kaksteist õpetatud brāhmaṇat ning asus koos nendega intensiivselt „Śrīmad-Bhāgavatami" uurima. Nawabile, valitsejale, kelle heaks ta töötas, saatis ta aga teateid haigestumisest. Nawab tundis ometigi valitsusasjades niivõrd tungivat vajadust Sanātana Gosvāmī nõuannete järele, et ilmus ühel päeval ise viimase koju. Kui Nawab majja sisenes, tõusid Sanātana Gosvāmī ja kõik kogunenud brāhmaṇad austusest püsti ning pakkusid talle istet.

„Sa teatasid, et oled haige," lausus Nawab Sanātana Gosvāmīle, „ent kui ma saatsin oma ihuarsti sind üle vaatama, teatas ta, et sinu tervis on täiesti korras. Kuna ma ei teadnud, miks sa saatsid teateid, milles väitsid end olevat haige ega ilmunud oma ametikohustusi täitma, tulin ma isiklikult sinuga kohtuma. Kui aus olla, siis olen ma hämmingus sinu käitumise üle. Nagu sa tead, sõltun ma valitsuses täielikult sinust ja sinu kohusetundlikust tööst. Ma võisin tegutseda vabalt teistes küsimustes, kuid valitsusasjades lootsin ma alati sinu peale. Ent kui sa minu juurde tagasi ei tule, kaotab sinu varasem pühendumus igasuguse väärtuse. Ütle nüüd mulle, millised on sinu plaanid?"

Sanātana Gosvāmī vastas, et ta ei ole suuteline oma tööd jätkama ning palus Nawabil olla vastutulelik ja määrata kedagi teist tegema tööd, mis oli varasemalt usaldatud Sanātanale. Sellist vastust kuuldes muutus Nawab väga vihaseks ja lausus: „Sinu vanem vend elab kui kütt ning kui ka sina astud valitsusest tagasi, saabub kõigele lõpp." Nawabil oli nimelt kombeks kohelda Sanātana Gosvāmīt kui oma nooremat venda. Kuna Nawab ise oli peamiselt hõivatud erinevate piirkondade vallutamisega ja samuti küttimisega, sõltus ta valitsuse juhtimises suures osas Sanātana Gosvāmīst. Seepärast püüdis ta teda oma palvetega veenda taas valitsusasjadega tegelema: „Kui ka sina astud valitsusest tagasi, kuidas on siis võimalik üldse riiki edasi juhtida?"

„Sa oled Gauḍa valitseja," vastas Sanātana Gosvāmī väga tõsisel toonil, „ning sa karistad mitmesuguseid kurjategijaid mitmetel erinevatel viisidel. Sul on seega vabadus karistada igaüht vastavalt tema poolt sooritatud tegudele." Sellise vastusega andis Sanātana Gosvāmī mõista, et kuna valitseja tegeles loomade küttimisega ja inimeste tapmisega oma kuningriigi laiendamiseks, ootasid neid mõlemaid ees kannatused vastavalt sooritatud tegudele.

Nawab ei olnud rumal inimene ning mõistis, mida Sanātana Gosvāmī tahtis öelda. Ta lahkus vihaselt Sanātana majast ning suundus peatselt Orissat vallutama. Ta andis korralduse Sanātana Gosvāmī arreteerimiseks ning käskis teda hoida vangistuses kuni vallutusretkelt tagasipöördumiseni. Kui Rūpa Gosvāmī kuulis, et Nawab on arreteerinud tema vanema venna, saatis ta teate, et ühe Gauḍa (Bengalimaa) kaupmehe juures on hoiul tema kümme tuhat münti ning andis loa kasutada seda raha oma venna vanglast välja ostmiseks. Sanātana pakkus vangivalvurile viis tuhat münti ning soovitas tal see raha rõõmuga vastu võtta ning Sanātanat vabaks päästa, sest sedasi saaks valvur mitte ainult materiaalset kasu, vaid käituks Sānatanat vaimsetel eesmärkidel vabastades ka väga õiglaselt.

„Loomulikult võin ma lasta sul minna," vastas vangivalvur, „sest sa oled mulle minevikus palju teeneid osutanud ning sa teenid valitsust. Ometigi kardan ma Nawabi. Mida ta küll võib ette võtta, kui ta kuuleb, et sa oled vabadusse pääsenud? Ma pean talle siis kogu loo ära rääkima. Kuidas saan ma siis sellist ettepanekut vastu võtta?" Sanātana mõtles seepeale välja loo, millega vangivalvur saaks end tema põgenemise selgitamiseks Nawabi ees välja vabandada, ning suurendas ühtlasi pakutavat altkäemaksu kümnele tuhandele mündile. Ahnena raha järele nõustus vangivalvur ettepanekuga ning lasi Sanātana vabaks. Rūpa Gosvāmī oli vahepeal aga alustanud koos oma noorema venna, Śrī Vallabhaga teekonda Vṛndāvanasse, et kohtuda seal Caitanya Mahāprabhuga.

Sanātana otsustas suunduda otsekohe Jumalaga kohtuma. Ta ei rännanud mitte mööda avalikke teid — tema teekond kulges läbi dz̆unglite, kuni Ta saabus paika nimega Bihar, mis asub Pātaḍās. Ta otsustas jääda öömajale sealsesse võõrastemajja, ent viimase omanik oli tema palgal töötanud astroloogilt teada saanud, et Sanātana Gosvāmīl olid mõned kuldmündid. Ihaldades seda raha endale saada, kõneles ta Sanātanaga näiliselt väga aupaklikult.

„Heitke lihtsalt puhkama," lausus ta Sanātanale, „ning hommikuks teen ma kõik vajaliku, et te võiksite sellest dz̆unglipüünisest välja pääseda." Ometigi tekitas tema käitumine Sanātanas kahtlust ning ta päris oma teenrilt Īśānalt, ega viimasel raha ei ole. Īśāna vastas, et tal on seitse kuldmünti. Sanātanale ei meeldinud see sugugi, et tema teener oli raha kaasa võtnud. Ta muutus vihaseks ning sõnas: „Miks kannad sa sellist surmatoovat koormat teekonnal kaasas?"

Sanātana nõudis need kuldmündid koheselt endale ja viis need võõrastemaja pidajale. Seejärel palus ta, et võõrastemaja pidaja aitaks tal leida tee läbi dz̆ungli. Ta teatas, et teda on lähetatud erilise korraldusega valitsuselt ning kuna ta ei tohtinud seetõttu reisida mööda avalikke teid, oleks ta võõrastemaja pidajale äärmiselt tänulik, kui viimane aitaks teda läbi dz̆unglite ja üle mägede.

„Ma mõistsin, et teil on kaheksa münti ning ma kavatsesin teid tappa, et need endale saada," tunnistas võõrastemaja pidaja üles. „Kuid ma mõistan nüüd, et te tõepoolest hea inimene ning seetõttu ei ole teil enam vaja mulle seda raha pakkuda."

„Kui teie neid münte minult vastu ei võta, leidub keegi teine, kes tahab mult neid röövida," vastas Sanātana. „Sel juhul tapab mind keegi teine, seepärast oleks parem, kui teie need juba vastu võtaksite. Ma pakun neid teile." Võõrastemaja pidaja osutas seepeale Sanatānale kõikvõimalikku abi, tänu millele viimane pääses juba samal õhtul üle mägede.

Kui Sanātana mägedelt alla jõudis, otsustas ta jätkata oma teekonda üksinda ning ta palus oma teenril koju tagasi pöörduda ühe mündiga, mis talle siiski alles oli jäänud. Pärast teenri lahkumist tundis Sanātana end täiesti vabana. Räbaldunud rõivastes ja veepotiga käe otsas jätkas ta teekonda Jumal Caitanya Mahāprabhu poole. Tee peal kohtus ta oma rikka õemehega, kes töötas samuti valitsuse heaks ning kes pakkus talle suurepärast suurrätikut, mille ta oma sugulase tungival nõudmisel vastu võttis. Seejärel jätsid nad taas hüvasti ning Sanātana jätkas üksinda teekonda Caitanya Mahāprabhu juurde Benaresesse.

Benaresesse pärale jõudes mõistis ta, et Jumal viibis tõepoolest selles paigas ning teda valdas suur rõõm. Kui inimesed teavitasid talle, et Jumal peatub Candraśekhara Ācārya majas, suundus Sanātana otseteed sinna. Ehkki Caitanya Mahāprabhu oli sel hetkel majas sees, mõistis Ta, et Sanātana oli saabunud Tema uksele ning seetõttu palus Candraśekharal kutsuda ukse taga istuv inimene tuppa. „Ta on vaiṣṇava, Jumala erakordne pühendunu," lausus Caitanya Mahāprabhu. Candraśekhara läks välja, et see inimene majja kutsuda, ent ei näinud ukse taga ühtegi vaiṣṇavat. Ainus, keda ta nägi, oli vaid üks kerjusmunk. Jumal palus seepeale teda, et selle kerjusmunga sisse juhataks ning kui Sanātana Candraśekhara maja hoovi astus, tõttas Jumal Caitanya talle vastu ja kallistas teda. Jumala kallistuse peale haaras Sanātanat vaimne ekstaas ning ta lausus: „Mu kallis Jumal, palun ära puuduta mind." Kuid nad ei lasknud üksteisest lahti ja hakkasid vaid nutma. Candraśekhara oli hämmelduses Sanātana ja Jumal Caitanya sellise käitumise üle. Lõpuks palus Caitanya Mahāprabhu Sanātanal istet võtta. Kui Ta puudutas Sanātana keha Oma käega, palus Sanātana Teda taas: „Mu kallis Jumal, palun ära puuduta mind."

„Mu puudutan sind vaid Iseenda puhastumiseks," vastas Jumal, „sest sa oled suur pühendunu. Oma pühendunud teenimise jõul võid sa vabastada kogu universumi ning võimaldada kõigil minna tagasi Jumala juurde."

Jumal jätkas, tsiteerides värssi „Śrīmad-Bhāgavatamist", milles öeldakse, et inimene, kes on Jumal Kṛṣṇa pühendunu ning kes on sajaprotsendiliselt hõivatud pühendunud teenimisega, on palju kõrgem isiksus kui brāhmaṇa, kes tunneb põhjalikult kogu vedakirjandust, ent ometigi ei rakenda end Jumala pühendunud teenimisse. Kuna ta kannab Kõigekõrgemat Jumalat oma südames, võib pühendunu puhastada kõike kõikjal.

Vedakirjanduses öeldakse sedagi, et Jumala Kõrgeim Isiksus ei tunnusta inimest, kes tunneb põhjalikult kõiki vedakirjanduse teoseid. Jumalale meeldib rohkem isiksus, kes on pühendunu, isegi kuigi ta on sündinud madalas perekonnas. Kui keegi annetab brāhmaṇale, kes ei ole pühendunu, ei võta Jumal seda annetust vastu, ent kui midagi annetatakse pühendunule, võtab Jumal selle vastu. Teisisõnu öeldes võib kõik, mida inimene tahab anda Jumalale, anda Tema pühendunutele. Caitanya Mahāprabhu tsiteeris „Śrīmad-Bhāgavatamist" ka värssi, milles kinnitatakse, et juhul, kui brāhmaṇa ei ole Kõigekõrgema Jumala pühendunu, on ta tegelikult madalam kõige madalamast inimesest, isegi kui ta on sündinud kõrges perekonnas ja kaheteistkümne brāhmaṇale iseloomuliku omadusega. Pühendunu, isegi kui ta on sündinud caṇḍāla (koerasööja) perekonnas, võib pühendunud teenimise jõul puhastada oma suguvõsa sada eelnenud ja sada järgnevat põlvkonda, samas kui uhke brāhmaṇa ei suuda puhastada iseennastki. „Hari-bhakti-sudhodayas" (13.2) öeldakse:

akṣnoḥ phalaṁ tvādṛśa-darśanaṁ hi
tanoḥ phalaṁ tvādṛśa-gātrasaṅgaḥ
jihvā-phalaṁ tvādṛśa-kīrtanaṁ hi
sudurlabhā bhāgavatā hi loke

„Oo, Jumala pühendunu, sinu nägemine on täiuslikkus silmadele, sinu keha puudutamine on täiuslikkus kehalistes tegevustes ning sinu omaduste ülistamine on täiuslikkus keelele, sest sellist puhast pühendunut nagu sina on väga raske leida."

Jumal lausus seejärel Sanātanale, et Kṛṣṇa on väga armulik langenud hingede päästja. „Ta päästis sind Mahārauravast," ütles Jumal. Mahārauravat ehk põrgut kirjeldatakse „Śrīmad-Bhāgavatamis" kui paika, mis on mõeldud inimestele, kes tegelevad loomade tapmisega — ehk teisisõnu neile, kes on lihunikud või kes söövad liha.

„Ma ei tea Kṛṣṇa armulikkusest midagi," vastas Sanātana, „kuid ma mõistan, et Sinu armulikkus minu vastu on põhjusetu. Sa oled päästnud mind materialistliku elu köidikuist."

Seejärel päris Jumal: „Kuidas sa pääsesid vangistusest vabaks? Nagu Ma mõistan, vahistati sind." Sanātana jutustas Talle kogu oma loo vabaks pääsemist. „Ma kohtusin sinu kahe vennaga," teatas Jumal seejärel, „ning Ma soovitasin neil Vṛndāvanasse suunduda."

Siis tutvustas Jumal Caitanya Sanātanale Candraśekharat ja Tapanamiśrat ning Tapanamiśra kutsus sõbralikult Sanātana enda poole lõunatama. Jumal palus Candraśekharat viia Sanātana juuksuri juurde ning muuta tema välimus „härrasmehelikuks", sest Sanātanale oli kasvanud pikk habe, mis Śrī Caitanya Mahāprabhule ei meeldinud. Õigupoolest palus Ta Candraśekharat mitte ainult võimaldada Sanātanal end pesta ja juuksed maha ajada, vaid ka tema riided ära vahetada.

Pärast pesemist pakkus Candraśekhara Sanātanale korralikke rõivaid, ent Sanātana ei võtnud neid vastu ning nõustus vaid mõningate kasutatud rõivastega Tapanamiśralt. Kui Jumal Caitanya sellest kuulis, tundis Ta suurt rõõmu. Jumal läks Tapanamiśra juurde lõunatama ning palus tal säilitada toitu ka Sanātana jaoks. Tapanamiśra ei pakkunud Sanātanale toitu kohe — pärast seda, kui Jumal oli söömise lõpetanud ja puhkama heitnud, pakkus ta Sanātanale Caitanya Mahāprabhu poolt jäetud toidu jäänuseid.

Pärast puhkamist tutvustas Jumal Caitanya Sanātanale üht Oma pühendunut, Mahārāṣṭrīyast pärit brāhmaṇat, kes tegi Sanātanale ettepaneku lõunatada iga päev tema kodus, kuni Benaresest lahkumiseni.

„Nii kaua kui ma Benareses viibin, kerjan ma ukselt uksele," lausus Sanātana. „Kuid Jumal on nii lahke, et võtab vastu kutse lõunatada iga päev sinu kodus."

Sanātana selline käitumine pakkus Jumal Caitanyale suurt rahuldust, ent ometigi märkas Ta hinnalist suurrätikut, mille Sanātanale oli teekonnal andnud tema õemees. Ehkki Jumal Caitanya ei pööranud Sanātana suurrätikule tähelepanu, mõistis viimane, et Jumal sellise hinnalise rõivaeseme kandmist heaks ei kiitnud. Seepärast otsustas ta sellest lahti saada. Ta läks otseteed Gangese kaldale ja nägi seal kerjust, kes pesi oma kulunud vatitekki. Kui Sanātana palus teda vahetada oma vana vatitekk tema hinnalise suurrätiku vastu, arvas vaene kerjus, et Sanātana heidab tema üle nalja. „Mis see olgu!" hakkas kerjus Sanātanaga tõrelema. „Te näete välja kui väga korralik härrasmees, kuid narrite mind sellisel kohatul viisil."

„Ei, ma ei tee teiega nalja," teatas talle Sanātana. „Ma räägin väga tõsiselt. Kas te oleksite nii lahke, et vahetaksite oma lõhkise vatiteki selle suurrätiku vastu?" Lõpuks jäi kerjus ettepanekuga nõusse ning Sanātana pöördus Jumala juurde tagasi.

„Kus on sinu hinnaline suurrätik?" päris Jumal otsekohe. Sanātana rääkis Talle, kuidas ta oli selle Gangese ääres kerjusega ringi vahetanud. Seda kuuldes täitus Jumala süda armastusest Sanātana vastu ning Ta tänas teda. „Sa osutusid piisavalt arukas, et teha nüüd lõpp oma viimselegi materiaalsele rikkusele." Teisisõnu öeldes võtab Jumal pühendunud teenimise vastu vaid selliselt isiksuselt, kes on vaba igasugusest materiaalsest omandist. Jumal ütles siis Sanātanale: „See ei jätaks head muljet, kui sa oleksid kerjus ja käiksid ukselt uksele, kandes ise sellist hinnalist suurrätikut. See ei sobiks kokku ning tekitaks inimestes põlastust."

„Kõik, mida mul õnnestub teha materiaalsetest kiindumustest vabanemiseks, saab võimalikuks ainult Sinu armu läbi," vastas Sanātana. Jumal jäi temaga väga rahule ning nad hakkasid üheskoos vestlema vaimsest arengust.

Enne kohtumist Sanātana Gosvāmīga oli Jumal Caitanya kohtunud ühe abielus pühendunuga, kelle nimeks oli Rāmānanda Rāya. Sel kohtumisel, mida on kirjeldatud käesoleva raamatu ühes hilisemas peatükis, esitas Jumal Caitanya Rāmānanda Rāyale küsimusi ning viimane vastas, justkui oleks ta Jumala õpetaja. Antud juhul esitas aga Sanātana küsimusi Jumalale Endale ning Jumal vastas neile.

Jumal Caitanya juhendused ja õpetused on väga olulised kõikidele inimestele. Ta õpetab pühendunud teenimise protsessi — elusolendi algolemuslikku tegevust — sest vaimses teaduses arenemine on iga inimese kohustus. Jumal Caitanya ja Sanātana Gosvāmī arutlesid oma vestlustes paljudel teemadel. Jumal Caitanya armu läbi suutis Sanātana esitada Talle olulisi küsimusi ning sai neile ammendavad vastused.

Sanātana ja Jumal Caitanya kohtumisest võime me õppida, et vaimsete teemade mõistmiseks peame me pöörduma sellise vaimse õpetaja nagu Jumal Caitanya Mahāprabhu poole ning esitama talle alandlikult küsimusi. Ka „Bhagavad-gītās" (4.34) kinnitatakse, et inimene peaks pöörduma autoriteedi poole ja õppima temalt vaimse elu teadust.