Sissejuhatus (Vedade Õpetused)

[Tema Jumaliku Kõrguse, A. C. Bhaktivedanta Swami Prabhupāda loeng 6. okt. 1969 a. Conway saalis, Londonis, Inglismaal.]

Mu daamid ja härrad, tänase loengu teemaks on Vedade õpetused. Mis on Vedad? Veda sanskritikeelset verbitüve võib tõlkida mitmeti, kuid põhitähendus on tal üks: veda tähendab teadmist. Igasugune teadmine, mille te omandate, on veda, kuid Vedade õpetus on algtarkus. Tingitud olekus on meie teadmistel palju puudusi. Vahe tingimustest sõltuva ja mitte sõltuva hinge vahel seisneb selles, et esimesele on omased nelja liiki puudused. Esiteks on sõltuv hing määratud vigu tegema. Näiteks peetakse Mahatma Gandhit meie maal väljapaistvaks isikuks, kuid ka tema tegi vigu. Tema elu viimasel päeval hoiatas tema abi teda New Delhi kohtumisel varitseva ohu eest. Ta ei võtnud seda hoiatust kuulda ja ta tapeti. Niisiis teevad ka suured isiksused nagu Gandhi, Kennedy ja paljud teised, vigu. Eksimine on inimlik. See on tingimustest sõltuva hinge üks puudus.

Teiseks puuduseks on illusioonid. Illusioon on millegi tõeks pidamine, mida tegelikult ei ole olemas: māyā. Māyā tähendab seda, mida ei ole olemas. Igaüks peab oma keha iseendaks. Kui ma küsin, kes te olete, vastate teie: "Ma olen hr. John, ma olen rikas mees, ma olen see ja teine". Kõik need on kehalised liigitused. Kuid te ei ole keha. See on illusioon.

Kolmandaks puuduseks on kalduvus petta. Kalduvus teisi petta on meis kõigis olemas. Ehkki isik võib olla esmaklassiline "loll", pakub ta end välja väga intelligentsena. Ning ehkki on talle ta vigu näidatud, arutleb ta edasi: "Ma arvan, et see on see ja too on too". Kuid ta ei saa asjast aru. Ta kirjutab raamatuid filosoofiast, kuigi on ise kaugel täiusest. See on haigus. See on petmine.

Neljandaks, meie meeled on ebatäiuslikud. Me oleme uhked oma nägemise üle. Tihti küsitakse väljakutsuvalt: "Kas te võite mulle näidata Jumalat?" Kuid kas teie silmad suudavad näha Jumalat? Kui ruum läheb äkki pimedaks, siis ei näe te isegi oma käsi. Mida siis niisugune nägemisvõime teil väärt on? Selliste ebatäiuslike meelte juures ei saa me omada teadmisi (vedad). Kõigi nende puuduste juures ei saa me anda kellelegi täiuslikke teadmisi. Ka oleme me ise kaugel täiusest. Seetõttu võtame me Vedad omaks sellistena, nagu nad on.

Te võite Vedasid nimetada hindude pühakirjaks, kuid "hindu" on võõras nimi. Me ei ole hindud. Meie tegelikuks määratluseks on varṇāśrama — Vedade järgijad. Me võtame inimeste ühiskonda varṇa ja āśrama järgi kaheksaks jaotatuna. Selles on neli jaotust inimühiskonna jaoks ja neli, mis kehtivad vaimses elus. "Bhagavad-gītās" (4.13) on kirjas: "Need jaotused kehtivad kõikjal, sest nad on loodud Jumala poolt". Ühiskond jaotatakse: brāhmaṇa, kṣatriya, vaiśya, śūdra. Brāhmaṇid on tõeliselt intelligentsed inimesed, need, kes teavad mis on Brahman. Kṣatriya — administraatorite grupp, on intelligentsilt järgmiste inimeste klass. Vaiśya on kaupmeeste klass. Niisugused loomulikud klassijaotused on olemas kõikjal. See on Vedalik põhimõte, mida me võtame omaks, aktsepteerime. Vedalikud põhimõtted võetakse omaks absoluutse tõena, kuna vedades ei saa olla vigu. See on tingimusteta vastuvõtmine. Näiteks Indias on lehma sõnnik tunnistatud puhtaks, ehkki lehma väljaheited on looma väljaheited. Ühes kohas leiate te vedaliku käsu — puutudes kokku looma väljaheidetega, peate end koheselt pesema. Teises kohas aga on öeldud, et lehma sõnnik on puhas ja kui te määrite sellega ebapuhast kohta, saab see puhtaks. Argimõtlemise seisukohalt võime väita, et siin on vastuolu. Tegelikult on see vastuokslik tavaarusaamade järgi, kuid see ei ole vale. See on fakt. Calcuttas uuris keegi silmapaistev teadlane, arst, lehma sõnnikut ja leidis, et sellel on antiseptilised omadused.

Kui Indias üks isik ütleb teisele: "Sa pead seda tegema", võib too vastata: "Mida sa silmas pead? Kas see on Vedalik käsk, et ma pean sulle vastuvaidlematult alluma?" Vedalikke käske ei saa tõlgendada. Kuid, kui te tähelepanelikult uurite, miks need käsud on olemas, siis leiate, et nad on õiged.

Vedad ei ole inimteadmiste kogum. Vedade tarkus tuleb vaimsest maailmast, Jumal Kṛṣṇalt. Vedadel on ka teine nimetus — śruti. Śruti viitab teadmistele, mis on omandatud kuulmise teel. Need on teadmised, mida ei saa katseliselt kontrollida. Śrutit tuleb võtta kui ema. Me saame nii palju teadmisi oma emalt. Näiteks, kui te tahate teada, kes on teie isa, siis kes võiks teile vastata? Teie ema. Kui ema ütleb: "Siin on su isa!" — peate te seda tunnistama. Ei ole võimalik läbi proovida, kas ta on teie isa. Niisamuti, kui te tahate teada saada midagi, mida te pole läbi elanud, mis on väljaspool teie läbiproovitud teadmisi, väljaspool teie meelte tegevust, peate te usaldama Vedasid. Läbiproovimine ei tule kõne allagi. See on juba läbiproovitud, kindlaks määratud. Ema väidet tuleb võtta tõena. Teist teed ei ole. Vedasid peetakse emaks ja Brahmāt nimetatakse vanaisaks, esiisaks, sest tema oli esimene, kes sai kuulda Vedade õpetust. Kõige esimene elusolend oli Brahmā. Ta omandas Vedade tarkuse ja andis selle edasi Nāradale ning oma teistele õpilastele ja poegadele, kes andsid selle omakorda edasi oma õpilastele. Selliselt päritakse Vedade õpetust. Ka "Bhagavad- gītā" (4.2), kinnitab, et Vedade tarkusest tuleb aru saada nii nagu on eespool kirjeldatud. Kui te püüate seda katseliselt kindlaks teha, jõuate samale järeldusele, kuid aja kokkuhoiu mõttes võiksite seda tunnistada. Kui te tahate teada kes on teie isa ja te peate oma ema autoriteediks, tuleb ema väiteid uskuda, mida ta ka ei ütleks. Tõendusi on kolme liiki: pratyaksa, anumāna, ja śabda. Pratyakṣa tähendab otsest. Otsene tõendus ei ole kõige parem, kuna meie meeled on ebatäiuslikud. Me näeme iga päev Päikest, mis näib meile väikese kettana. Tegelikult on ta aga palju suurem, suurem paljudest planeetidest. Mida on väärt niisugune nägemine? Järelikult tuleb meil lugeda raamatuid, alles siis võime mõista Päikest. Niisiis otsene kogemus ei ole täiuslik. On olemas veel induktiivne teadmine, hüpotees — "see võib nii olla... ". Näiteks ütleb Darwini teooria, et see võib olla nii ja too võib olla naa, aga see ei ole teadus. See on oletus, mis samuti ei ole täiuslik. Kui te omandate aga teadmise autoriteetsest allikast, on see täiuslik. Kui te kuulate raadiost saatekavateadet, siis võtate selle omaks, püüdmata katseliselt kindlaks teha, sest antud teadmine tuleb teie jaoks autoriteetsest allikast.

Vedalikku tarkust nimetatakse śabda-pramāṇaks. Tema teine nimetus on śruti. Śruti tähendab teadmist, mis on saadud otseselt kuulmise teel. Veda õpetab, et transtsendentaalsete tarkuste mõistmiseks peame kuulama autoriteeti. Transtsendentaalne tarkus on tarkus, mis pärineb väljastpoolt seda universumit. Siin maailmas on materiaalne tarkus ning väljaspool seda — transtsendentaalne. Me ei suuda jõuda isegi selle universumi piirini, kuidas võiksime minna siis vaimsesse maailma? Seetõttu on täiusliku tarkuse omandamine võimatu.

Eksisteerib vaimne taevas. Eksisteerib teine loodus, mis asetseb väljaspool avaldumist ja mitteavaldumist. Kuidas võiksite aga teada saada taevast, kus planeedid ja nende elanikud on igavesed? Kogu see tarkus on seal. Kuidas võiksite seda katseliselt kindlaks teha? See ei ole võimalik. Järelikult peate te appi võtma Vedad. Seda nimetatakse vedalikuks teadmiseks. Kṛṣṇa teadvuse liikumises võtame me teadmised omaks kõrgeimalt autoriteedilt, Kṛṣṇalt. Kṛṣṇa on tunnistatud kõrgeimaks autoriteediks kõikidesse klassidesse kuuluvate inimeste poolt. Ma räägin eelkõige transtsendentalistide kahest klassist, ühte neist nimetatakse ebaisikuliseks, māyāvādī. Neid tuntakse vedantistidena, keda juhib Śaṅkarācārya. Peale selle on olemas teine transtsendentalistide klass, kelle üldnimetus on vaiṣṇavad, mille alla kuuluvad Rāmānujācārya, Madhvācārya, Viṣṇusvāmī. Nii Śaṅkara-sampradāyas, kui ka Vaiṣṇava-sampradāyas on tunnistanud Kṛṣṇa Jumala Kõrgeimaks Isiksuseks. Śaṅkarācāryat peetakse impersonalistiks, kes kuulutab ebaisikulisust, impersonaalset Brahmani, kuid tegelikult on ta varjatud personalist. Oma kommentaaris "Bhagavad-gītāle" kirjutas ta: "Nārāyaṇa, Jumala Kõrgeim Isiksus, eksisteerib väljaspool seda kosmilist avaldumist". Ja samas kinnitab: "See Jumala Kõrgeim Isiksus, Nārāyaṇa, ongi Kṛṣṇa. Ta on tulnud Devakī ja Vasudeva pojana".

Śaṅkarācārya on märkinud ära Tema ema ja isa nimed. Seega on Kṛṣṇa tunnistatud Kõrgemaks Jumal Isikuks kõigi transtsendentalistide poolt. Kṛṣṇa Teadvuse teadmise allikaks on otseselt Kṛṣṇa ja "Bhagavad-gītā". Me oleme kirjastanud "Bhagavad-gītā nagu ta on", sest me võtame kõik, mida Kṛṣṇa räägib omaks ilma moonutusteta. See on Vedalik tarkus. Kuna vedalik tarkus on puhas, võtame me ta omaks. Ükskõik, mida Kṛṣṇa ütleb, me tunnistame seda. See on Kṛṣṇa teadvus. Kui te tunnistate õiget autoriteeti või õiget teadmiste allikat, säästate palju aega. Näiteks materiaalses maailmas on olemas kaks teadmiste süsteemi: induktiivne ja deduktiivne. Deduktiivse meetodi põhjal tunnistate te, et inimene on surelik; teie isa ütleb, et inimene on surelik, teie õde ütleb, et inimene on surelik, igaüks ütleb, et inimene on surelik, aga te ei proovi seda tõestada, te võtate seda kui fakti. Kui te tahaksite uurimise teel kindlaks teha, kas inimene on surelik või mitte, peaksite uurima igat inimest ning kõigest hoolimata võiksite mõelda, et kusagil on inimene, kes ei sure, ainult te pole teda veel kohanud. Nii ei lõpeks selline otsimine iial. Sanskritis nimetatakse taolist protsessi ārohaks, tõusvaks protsessiks. Kui te tahate saavutada teadmisi isiklike kogemuste omandamise abil, kasutades oma ebatäiuslikke meeli, ei jõua te iialgi õigete järeldusteni. See ei ole võimalik.

"Brahma-saṁhitās" on järgmine ütlemine: "Lenda lennukiga, mille kiirus võrdub mõtlemise kiirusega". Meie materiaalsed lennukid võivad lennata 3000 kilomeetri tunnis. Kuid kui suur on mõtte kiirus? Te istute kodus ja mõtlete Indiast, mis on ütleme umbes 16 000 kilomeetri kaugusel ning otsekohe on ta teil kodus. Teie vaim on käinud seal. Mõtte kiirus on ülisuur. Seetõttu on öeldud: Kui te reisite selle kiirusega miljon aastat, siis leiate, et vaimne taevas on piiritu. Selleni polegi võimalik jõuda. Seetõttu on olemas Vedalik käsk (on kasutatud sõna "kohustuslik"), et peab leidma tõelise vaimse õpetaja, guru. Mis määrab vaimse õpetaja kvalifikatsiooni? Ta on kuulnud Vedalikku teadet õigest allikast. Teisiti ei ole ta täiuslik. Ta peab olema kohale määratud Brahmanis. Need on kaks vajalikku tingimust. Kṛṣṇa teadvuse liikumine on täielikus kooskõlas vedalike põhimõtetega. "Bhagavad-gītās" ütleb Kṛṣṇa: "Vedalike uuringute tõeline siht on leida Kṛṣṇa". "Brahma-saṁhitās" on samuti öeldud: "Kṛṣṇa, Govinda, omab lõputu arvu kujusid, kuid need on kõik üks". Need ei ole nagu meie ekslikud kujud. Tema kuju on eksimatu. Minu kujul on olemas algus, kuid tema kujul algust ei ole. See on ananta. Ning tema kujul, mis sisaldab endas loendamatu hulga eri vorme, ei ole lõppu. Minu kuju istub siin ja mitte mujal. Kuid Kṛṣṇa võib olla kõikjal samaaegselt. Ta võib istuda Goloka Vṛndāvanas ja samal ajal on Ta kõikjal, kõikeläbiv. Ta on algupärane, Ta on vanim, kuid ükskõik millal te ka ei vaataks Kṛṣṇa pilti, leiate ta ikka noore poisina, kes on 15-20 aastane. Te ei leia kusagil vana meest. "Bhagavad-gītās" olete te näinud pilte Kṛṣṇast, kui vankrijuhist. Sel ajal oli ta vähemalt saja aastane. Tal olid lapselapselapsed, kuid ta nägi välja nagu poiss. Kṛṣṇa, Jumal, ei vanane iial. See on Tema ülim jõud. Ning kui te uurite Vedade kirjutisi, püüdes leida Kṛṣṇat, te hämmeldute. Teda on võimalik leida, kuid see on väga raske. Tema kohta võite aga kergesti teadmisi saada Kṛṣṇale pühendunult. Temale pühendunu võib Ta sulle edasi anda: "Ta on siin, võta Ta!" See on Kṛṣṇale pühendunute võimuses.

Algselt oli olemas vaid üks Veda ning selle lugemine ei olnud vajalik. Inimestel oli sedavõrd hea mälu, et aitas ühest korrast vaimse õpetaja kuulamisest ning nad mõistsid kõike. Nad taipasid kogu tähendust korrapealt. 5000 aastat tagasi lasi Vyāsadeva Vedad oma aja rahvale, kali-yuga ajastule üles kirjutada. Ta teadis, et inimeste eluiga muutub lõpmatult lühikeseks, nende mälu jääb vaeseks ja nende intelligentsus langeb "Seetõttu lase mul Vedalikke teadmisi õpetada kirjasõnas." Ta jaotas Vedad neljaks: "Ṛg", "Sāma", "Atharva" ja "Yajur". Ta andis need Vedad üle oma jüngritele. Siis mõtles ta väiksema intelligentsiga inimeste klassidele: strī, śūdra ja dvija-bandhu klassile. Strī on naiste klass, śūdra — tööliste ja dvija-bandhu viitab neile, kes on sündinud kõrges klassis, kuid ei oma piisavat ettevalmistust. Meest kes on sündinud brahmani perekonnas, kuid kelle tase ei vasta brahmanile, nimetatakse dvija-bandhuks. Nende inimeste tarbeks koostas ta, India ajalooks nimetatud "Mahābhārata" ja kaheksateist Purāṇat. Need kõik on Vedalik kirjandus: Purāṇad, "Mahābhārata", neli Vedat ja Upaniṣadid. Upaniṣadid on osa Vedadest. Seejärel võttis Vyāsadeva kokku kogu Vedalike tarkuse teadlastele ja filosoofidele teoses, mille nimi on "Vedānta-sūtra". See on Vedade viimane sõna. Vyāsadeva kirjutas "Vedānta-sūtra" Nārada, oma guru-mahārāja, hingelise õpetaja, näpunäidete järgi, kuid ei jäänud siiski rahule. See on pikk lugu, mida on kirjeldatud "Śrīmad-Bhāgavatamis". Vyāsadeva ei jäänud rahule ka mitme Purāṇa, Upaniṣadide ja isegi mitte peale "Vedānta-sūtra" koostamist. Siis õpetas teda tema vaimne õpetaja Nārada: "Sa selgita "Vedāntat". "Vedānta" tähendab äärmist teadmust ja äärmine teadmus on Kṛṣṇa. Kṛṣṇa ütleb, et Kṛṣṇat peab mõistma läbi kogu Vedade. Vedānta-kṛd veda-vid eva cāham. Kṛṣṇa ütleb: "Mina olen "Vedānta" koostaja, Mina olen Vedade tundja" (Bg. 15.15). Seetõttu on Kṛṣṇa Äärmine Objektiivsus. Seda kõike on selgitatud Vaiṣṇava kommentaarides "Vedānta" filosoofiale. Meil, Gauḍīya Vaiṣṇavadel, on olemas kommentaar Vedānta filosoofiale — "Govinda-bhāṣya", kirja pandud Baladeva Vidyābhūṣaṇa poolt. Samuti on olemas Rāmānujācārya kommentaar ja Madhvācārya oma. Śaṅkarācārya versioon ei ole ainus. On olemas palju Vedānta kommentaare, kuid kuna Vaiṣṇavad ei esitanud esimest Vedānta kommentaari, siis on inimestele jäänud vale ettekujutus, et Śaṅkarācārya oma on ainus. Lisaks sellele kirjutas ka Vyāsadeva ise täiusliku "Vedānta" kommentaari, "Śrīmad-Bhāgavatami". "Śrīmad-Bhāgavatam" algab samuti "Vedānta-sūtra" esimeste sõnadega: janmādy asya yataḥ. Neid sõnu on "Śrīmad-Bhāgavatamis" selgitatud. "Vedānta-sūtra" viitab lihtsalt sellele, mis on Brahman, Absoluutne Tõde: "Absoluutne Tõde on see, kellest kõik tuleneb". See on kokkuvõtte, mida "Śrīmad-Bhāgavatamis" täpsemalt selgitatakse. Absoluutne Tõde peab olema teadlik. Ta on isevalgustuv (sva-rāṭ). Meie arendame oma teadvust ja mõtlemist, võttes vastu teadmisi teistelt, kuid Tema kohta on öeldud, et Ta on Isevalgustuv. "Vedānta-sūtra" on kogu Vedaliku teadmise kokkuvõte, mida autor ise on selgitatud "Śrīmad-Bhāgavatamis". Me soovitame neile, kes tahavad saavutada Vedalikku tarkust, proovida aru saada kogu Vedaliku tarkuse selgitusest "Śrīmad-Bhāgavatamis" ja "Bhagavad-gītās".