Īśo 10
Tekst
nyad āhur avidyayā
iti śuśruma dhīrāṇāṁ
ye nas tad vicacakṣire
Synonyms
anyat — erinev; eva — kindlasti; āhuḥ — öeldud; vidyayā — teadmiste viljelemisega; anyat — erinev; āhuḥ — räägitakse; avidyayā — mitteteadmised; iti — nii; śuśruma — ma kuulsin; dhīrāṇām — tasakaalukalt isikult; ye — kes; naḥ — meile; tat — seda; vicacakṣire — selgitanud.
Translation
Targad on seletanud, et teadmiste viljelemisega saavutatakse üks resultaat aga mitteteadmiste viljelemisega hoopis teine.
Purport
"Bhagavad-gītās" (13. 8-12) on öeldud, et teadmise kultuuri kohaselt peaks praktilises elus käituma järgmiselt:
1. Inimene peab ise saama täiuslikuks ning õppima teisi inimesi tõeliselt austama.
2. Vaid nime ja kuulsuse pärast ei peaks inimene end usklikuna välja näitama.
3. Inimene ei peaks põhjustama teistele rahutust oma keha või mõtete tegevuse või sõnade kaudu.
4. Inimene peaks õppima olema kannatlik, isegi kui teda provotseeritakse.
5. Läbikäimisel teistega ei tohiks inimene olla kahekeelne.
6. Inimesel peab olema tõeline vaimne õpetaja, kes võib teda juhtida vaimse tunnetuseni jõudmisel ning tollele ācāryale ehk vaimsele õpetajale tuleb end allutada teenimise ja asjakohaste küsimustega.
7. Et jõuda enesetunnetuseni peab inimene käituma vastavalt pühakirja reeglitele.
8. Inimene peab jääma kindlaks pühakirja õpetusele.
9. Inimene peaks hoiduma igasugustest tegevustest, mis võivad teda takistada eneseteostuseni jõudmisel.
10. Inimene ei peaks vastu võtma rohkem, kui ta vajab oma keha elus hoidmiseks.
11. Inimene ei peaks end valel kombel identifitseerima labase keha materiaalse kattega ega pidama omaks neid, kes selle kehaga ühenduses on.
12. Inimene peaks alati meeles pidama, et senikaua kuni tal on materiaalne keha, peab ta olema valmis korduvateks sündideks, surmaks, vanaduseks, haigusteks.
13. Inimene peaks pühenduma vaid neile elu vajadustele, mis võimaldavad vaimset edasiminekut.
14. Inimene ei peaks oma naisele, lastele, kodule pühenduma rohkem, kui on pühakirjas öeldud.
15. Inimene ei peaks olema õnnelik ega õnnetu mõtte poolt loodud soovide pärast.
16. Inimene peaks end häirimatult pühenduma Jumala Isikule, Śrī Kṛṣṇale ning teenima Teda süvenenud tähelepanuga.
17. Inimene peaks eneses arendama soovi elada eraldatud paigas, kus on rahulik ja vaikne atmosfäär ning hoiduma rahvarikastest kohtadest, kus kogunevad mittepühendunud.
18. Inimesest peaks saama teadlane või filosoof ning ta peaks tegelema vaimse teadmise uurimisega aga mitte materiaalsete teadmistega, saades aru, et vaimne teadmine on alaline, samal ajal, kui materiaalne teadmine lõppeb keha surmaga.
Neist kaheksateistkümnest punktist koosneb tõelise teadmise järkjärgulise saavutamise protsess. Kõikvõimalikud teised juhised peale nende kuuluvad mitteteadmiste kategooriasse. Śrīla Bhaktivinoda Ṭhākura, suur ācārya, ütles, et kõik materiaalse teadmise vormid on vaid illusoorse energia väline avaldus ning see, kes neid arendab pole parem eeslist, "Śrī Īśopaniṣadis" on korratud sama mõtet. Teadmiste materiaalne areng tähendab praktiliselt inimolendile eesli staatuse andmist. Mõned kaasaegsed poliitikud nimetavad küll, end vaimsusega kaunistades, tsivilisatsiooni kaasaegset süsteemi saatanlikuks, kuid kahjuks ei hooli nad "Bhagavad-gītās" kirjeldatud tõelisest tarkusest ning ei saa seega saatanlikku situatsiooni muuta.
Tänapäeval peab iga poiss ennast küllalt tähtsaks ega austa enam vanemaid mehi. Seetõttu on tänu meie ülikoolide valele haridusele hakanud poisid kogu maailmas põhjustama vanematele inimestele peavalu. Seetõttu hoiatab "Śrī Īśopaniṣad" tõsiselt, et mitteteadmiste kultuur on teadmiste omast erinev. Ülikoolid on mitteteadmise keskused ja seetõttu on teadlased ametis surmarelvade loomisega, mis hävitaksid igasuguse eksistentsi teistes maades.
Tänapäeva üliõpilastele ei õpetata brahmacarya juhtivaid põhimõtteid, elu vaimset arengut ja samuti puudub neil igasugune usk pühakirja käskudesse. Religioosseid põhimõtteid õpetatakse vaid nime ja au pärast, aga mitte praktiliseks kasutamiseks. Seetõttu ei valitse vaenulikkus mitte ainult sotsiaalsel ja poliitilisel tasapinnal, vaid ka religioonis.
Ka on tänu mitteteadmisele maailma erinevates osades suurenenud natsionalism. Puuduvad igasugused teadmised sellest, et too väike inimeste maa on vaid mateeria kämp, mis ujub mõõtmatus materiaalses avaruses koos paljude teiste kämpudega. Kosmose suurusega võrreldes on need materiaalsed kämbud vaid nagu tolmu osakesed õhus. Kuna Jumal tegi need kämbud oma lahkuses täiuslikuks, siis on nad varustatud kõige vajalikuga kosmoses hõljumiseks. Meie sputnike juhid on oma saavutuste üle väga uhked, kuid nad ei näe Kõrgemat Juhti, kes juhib määratult suuremaid sputnike, mida nimetatakse planeetideks.
Kosmoses on lõputu arv päikesi koos lõputute planeetide süsteemiga. Meie, väikesed olendid, Jumala väikesed osakesed, püüame valitseda neid piiratud arvuga planeete korduva sünni ja surmaga, kuid see nurjub vanaduse ja haiguste tõttu. Inimene on määratud elama sada aastat, kuid see aeg on lühenenud 20-30 aastani. Tänu mittepiisavale haridusele, loovad lollitatud inimesed neil planeetidel oma natsionalisme, et saavutada meelte naudinguid neiks vähesteks aastateks. Need rumalad inimesed teevad igasuguseid plaane, kuidas muuta märgitud maa-alasid Maal nii täiuslikuks kui võimalik. See on äärmiselt naeruväärne. Seetõttu on ühed rahvad hakanud teistele rahvastele rahutusi põhjustama. Rohkem kui 50% nende energiast on kaitsevahendite tõttu rikutud, kusjuures tõelise teadmise kultuurist ei hoolita, ollakse ainult täiesti valesti uhked selle üle, et on edasi arenetud nii materiaalse, kui vaimse tarkuse osas.
"Śrī Īśopaniṣad" hoiatab meid tolle vale hariduse eest ning "Bhagavad-gītā" annab juhiseid, kuis arendada tõelist teadmist. Antud mantras on viidatud, et vidyā (tarkuse), kohta, võib saada informatsiooni dhīralt. Dhīra tähendab häirimatut, materiaalse illusiooni poolt mitte häiritut. Mitte keegi ei saa olla häirimatu, kuni ta pole jõudnud täiusliku vaimse tunnetuseni. Kui inimene on jõudnud täieliku vaimsuse tunnetuseni, siis ei ihalda ta enam midagi, ka ei kurda ta taga millegi kaotust. Taoline dhīra on jõudnud arusaamiseni, et too materiaalne keha ja mõistus, mis on tekkinud materiaalse ühinemise teel, on võõrad elemendid ja seetõttu püüab ta halva tehingu juures saavutada parimat.
Materiaalne keha ja mõistus on vaimsele olendile halb tehing. Elusolendil on elavas maailmas teised ülesanded, sest see materiaalne maailm on surnud. Seni kuni elavad vaimsed osakesed valitsevad surnud mateeria kämbukeste üle, tundub surnud maailm olevat elav. Kuid tegelikult on need elavad hinged, Kõrgema Elusolendi osakesed, kes liigutavad maailma. Dhīrad on need, kes on saanud neist asjaoludest teadlikuks, kuna on kuulnud seda kõrgemalt autoriteedilt ja jõudnud reguleerivate põhimõtete järgimise kaudu nende tunnetamiseni.
Selleks, et järgida reguleerivaid põhimõtteid, peab inimene minema tõelise uskliku katuse alla. Transtsendentaalne teade jõuab vaimselt õpetajalt õpilaseni reguleerivate põhimõtete kaudu, aga mitte mitteteadmise hariduse riskantsel teel. Dhīraks võib saada vaid Jumala Isiku alandliku kuulamise läbi. Hea õpilane peab olema nagu Arjuna ning vaimne õpetaja peab olema nagu Jumal Ise. Selline on vidyā, teadmise õppimise protsess dhīralt, häirimatult.
Adhīra, see, kes pole teinud läbi dhīra õppust, ei saa olla juht. Kaasaegsed poliitikud, kes pakuvad end välja nagu dhīrad, on ise tegelikult adhīrad. Neilt on mõttetu oodata täiuslikku tarkust. Nad on ametis oma palga, dollarite ja naelte pärast. Kuidas saavad nad juhtida rahvast eneseteostuse teel? Inimene peab tegeliku hariduse saamiseks kuulama dhīrat.