Bg. 4.5

„Brahma-saṁhitāst" (5.33) saame me teada paljudest Jumala kehastustest. Seal öeldakse:

„Ma kummardan Jumala Kõrgeima Isiksuse Govinda [Kṛṣṇa] ees, kes on algne isiksus – absoluutne, eksimatu, alguseta. Ehkki Ta on laiendanud End lõpmatutesse vormidesse, on Ta endiselt seesama algne, vanim ja ometi alati noorusliku välimusega. Selliseid igavesi, õndsust täis ja kõiketeadvaid Jumala kehastusi mõistavad tavaliselt vaid parimad vedalikud õpetlased, kuid puhtad pühendunud näevad neid alati."

Samuti öeldakse „Brahma-saṁhitās" (5.39):

„Ma kummardan Jumala Kõrgeima Isiksuse Govinda [Kṛṣṇa] ees, kes ilmub alati erinevate kehastustena, nagu Rāma, Nṛsiṁha, ja paljude teistena, kuid kes jääb ikkagi alati algseks Jumala Isiksuseks Kṛṣṇaks ning kes kehastub ka Oma isiklikul kujul."

„Vedades" öeldakse, et ehkki Jumal on üks ja ainus, avaldab Ta End paljudes erinevates vormides. Ta on nagu vaidūrya kivi, mis muudab värvi, jäädes samal ajal ikkagi endiseks. Puhtad pühendunud mõistavad kõiki neid erinevaid avaldumisi, kuid ainult „Vedade" uurimise läbi ei ole võimalik neid mõista (vedeṣu durlabham adurlabham ātma-bhaktau). Pühendunud, nagu Arjuna, saadavad Jumalat alati, ning iga kord, kui Jumal kehastub, kehastuvad nad koos Temaga kui Tema alalised kaaslased, et teenida Jumalat erinevatel viisidel. Üks Jumala alalistest kaaslastest on Arjuna ning selles värsis antakse mõista, et kui Jumal Kṛṣṇa jutustas miljoneid aastaid tagasi „Bhagavad-gītāt" päikesejumal Vivasvānile, oli ka Arjuna teatud moel kohal. Kuid erinevus Jumala ja Arjuna vahel on selles, et Jumal mäletab seda, Arjuna aga mitte. Selles seisneb erinevus Kõigekõrgema Jumala ja Tema lahutamatu osakese, elusolendi vahel. Ehkki Arjuna poole pöördutakse siin kui võimsa kangelase poole, kes suudab alistada vaenlasi, ei suuda ta meenutada, mida ta tegi oma paljude eelnevate sündide jooksul. Seetõttu ei ole ükski elusolend, ükskõik kui võimas ta materiaalses mõttes ka oleks, Kõigekõrgema Jumalaga võrdväärne. Kõik Jumala alatised kaaslased on kahtlemata vabanenud isiksused, kuid ka nemad pole Jumalaga võrdsed. „Brahma-saṁhitās" nimetatakse Jumalat eksimatuks (acyuta), mis tähendab, et Jumal ei unusta kunagi Enda olemust, ka mitte mateeriaga kokku puutudes. Jumal ja elusolend ei saa seega kunagi olla igas mõttes võrdväärsed, isegi mitte siis, kui elusolend on jõudnud vabanemiseni, nagu seda on Arjuna. Ehkki Arjuna on Jumala pühendunu, unustab ta vahel Tema olemuse, kuid jumaliku armulikkuse läbi suudab pühendunu kohe mõista Jumala kui eksimatu positsiooni, samas kui mittepühendunu ehk deemon ei suuda aru saada, milles seisneb Jumala transtsendentaalne olemus. Seepärast pole neid „Bhagavad-gītā" kirjeldusi võimalik mõista deemonlikult meelestatud ajude abil. Kṛṣṇa mäletab tegusid, mida Ta on sooritanud miljoneid aastaid tagasi, kuid Arjuna ei mäleta oma varasemaid tegusid, ehkki nii Kṛṣṇa kui Arjuna on mõlemad oma looduse poolest igavesed. Elusolend unustab kehavahetusega kõik eelnevalt sooritatu, samas kui Jumal mäletab kõike, mida Ta on teinud, sest Tema sac-cid-ānanda keha ei muutu kunagi. Jumal on advaita, s.t. Jumala ja Tema keha vahel pole mingit erinevust. Kõik Temaga seotu on vaimne, samas kui tingimustest sõltuv hing on oma materiaalsest kehast erinev. Ning kuna Jumala keha ja Jumal Ise on samased, on Tema positsioon tavalise elusolendi positsioonist alati erinev, seda isegi siis, kui Ta laskub materiaalsele tasandile. Deemonid ei suuda tunnistada endale Jumala transtsendentaalset loodust, mida Jumal Ise meile järgmises värsis selgitab.