Bg. 2.39

Vedaliku sõnaraamatu, „Nirukti", kohaselt tähendab sõna saṅkhyā millegi üksikasjalikku kirjeldamist, sõna sāṅkhya tähistab aga filosoofiat, mis kirjeldab hinge tegelikku olemust. Ning mõiste yoga hõlmab meelte kontrollimist. Arjuna otsus võitlemisest loobuda põhines meelte rahuldamisel. Unustades oma esmase kohustuse, tahtis ta loobuda võitlemast, arvates, et oma sugulasi mitte tappes oleks ta õnnelikum kui pärast oma vendade ja onupoegade, Dhṛtarāṣṭra poegade, alistamist, kuningriiki nautides. Mõlemal juhul lähtus ta enese meelelisest rahuldamisest. Õnn oma sugulasi elavatena nägemisest ning õnn vastaste alistamisest lähtuvad mõlemad isikliku meelelise rahuldamise tasandilt, isegi teadmiste ja kohustuste ohvriks toomise korral. Seepärast tahtiski Kṛṣṇa Arjunale selgitada, et oma vanaisa keha tappes ei tapa ta selles asuvat hinge, ning Ta selgitas, et kõik individuaalsed isiksused, kaasa arvatud Jumal Ise, on igavesed indiviidid. Nad olid indiviidid minevikus, on seda olevikus ning jäävad nendeks ka tulevikus, sest kõik me oleme individuaalsed hinged igavesti. Me lihtsalt vahetame oma kehalist kesta erinevatel viisidel, kuid meie individuaalsus säilib ka pärast materiaalsest kestast vabanemist. Jumal Kṛṣṇa selgitas hinge ja keha analüütilist uurimist väga kujundlikult. Sellist hinge ja keha erinevatest vaatenurkadest kirjeldamise teadust nimetatakse „Nirukti" sõnaraamatu kohaselt sāṅkhyaks. Sõna sāṅkhya sellel tähendusel pole midagi ühist ateist Kapila sāṅkhya filosoofiaga. Ammu enne petisest Kapila sāṅkhyat esitas sāṅkhya filosoofiat üksikasjalikult tõeline Jumal Kapila, Jumal Kṛṣṇa inkarnatsioon, kes selgitas seda filosoofiat Oma emale, Devahūtile, nagu seda on kirjeldatud „Śrīmad-Bhāgavatamis". Ta toob selgelt välja, et puruṣa ehk Kõigekõrgem Jumal on aktiivne ning et Ta loob prakṛtile pilku heites. Seda aktsepteeritakse nii „Vedades" kui ka „Gītās". „Vedade" kirjeldus kinnitab, et Jumal heitis pilgu prakṛti ehk looduse peale ning viljastas selle aatomisuuruste individuaalsete hingedega. Kõik need indiviidid töötavad materiaalses maailmas enese meelelise rahuldamise nimel ja peavad end materiaalse energia lummuses nautijaiks. Selline mentaliteet säilib isegi siis, kui elusolend soovib saavutada vabanemise Jumalaga üheks sulades. See on māyā ehk meelenaudingute illusiooni viimane püünis, ning alles pärast mitmeid sünde selliste meeleliste naudingute jaoks töötades, suudab kõrgelt arenenud hing alistuda Vāsudevale, Jumal Kṛṣṇale, lõpetades sellega oma otsingu lõpliku tõe järele.

Arjuna tunnistas juba Kṛṣṇat kui oma vaimset õpetajat Temale alistudes: śiṣyas te 'haṁ śādhi māṁ tvāṁ prapannam. Nüüd räägib Kṛṣṇa talle töötamisest buddhi-jooga ehk karma-jooga kohaselt, ehk teisisõnu sellest, kuidas praktiseerida pühendunud teenimist Jumala meelte rahuldamiseks. Buddhi-joogat kirjeldatakse kümnenda peatüki kümnendas värsis selgelt kui otsest suhtlemist Jumalaga, kes asetseb Paramātmāna igaühe südames. Kuid selline suhtlemine pole võimalik väljaspool pühendunud teenimist. See, kes on hõivatud Jumala pühendumusliku ehk transtsendentaalse armastusliku teenimisega, s.t. kes viibib Kṛṣṇa teadvuses, saavutab Jumala erilise armu läbi buddhi-jooga tasandi. Jumal ütleb seepärast, et neile, kes on alati hõivatud transtsendentaalse armastusliku pühendunud teenimisega, annab Ta puhtad teadmised armastuses pühendumisest. Sel viisil saab pühendunu kergelt jõuda Jumalani Tema igavesti õndsusest tulvil kuningriigis.

Niisiis tähendab selles värsis mainitud buddhi-jooga Jumala pühendunud teenimist. Sõnal sāṅkhya ei ole aga midagi ühist petis Kapila poolt algatatud ateistliku sāṅkhya-joogaga. Keegi ei tohiks eksklikult arvata, et siin mainitud sāṅkhya-jooga on kuidagi seotud ateistliku sāṅkhya filosoofiaga. See filosoofia ei omanud juba tol ajal mingit tähtsust ning kindlasti ei hakkaks Jumal Kṛṣṇa rääkima sellistest ateistlikest filosoofilistest spekulatsioonidest. Tegelikku sāṅkhya filosoofiat kirjeldab Jumal Kapila „Śrīmad-Bhāgavatamis", kuid ka sel sāṅkhya filosoofial pole käesoleva värsi temaatikaga midagi pistmist. Antud värsis tähendab sõna sāṅkhya keha ja hinge analüütilist kirjeldamist. Jumal Kṛṣṇa andis Arjunale hinge analüütilise kirjelduse, et tuua Arjuna buddhi-jooga ehk bhakti-jooga küsimusteni. Seega sāṅkhya, millest räägib Jumal Kṛṣṇa, ja sāṅkhya, millest räägib Jumal Kapila „Śrīmad-Bhāgavatamis", on üks ja seesama – bhakti- jooga. Seepärast ütleski Kṛṣṇa, et vaid väheste teadmistega inimesed eristavad sāṅkhya-joogat bhakti-joogast (sāṅkhya-yogau pṛthag bālāḥ pravadanti na paṇḍitāḥ).

Loomulikult pole ateistlikul sāṅkhya-joogal mitte midagi ühist bhakti- joogaga. Ometigi väidavad mõned puudulike teadmistega inimesed, et „Bhagavad-gītās" räägitakse just nimelt ateistlikust sāṅkhya-joogast.

Me peame mõistma, et buddhi-jooga tähendab tööd Kṛṣṇa teadvuses, täies õndsuses ja teadmistes pühendunud teenimisest. See, kes töötab vaid Jumala rahuldamiseks, ükskõik kui raske see töö ka poleks, töötab buddhi- jooga põhimõtete kohaselt ja viibib alati transtsendentaalses õndsuses. Sellise transtsendentaalse tegevuse abil omandab inimene Jumala armu läbi automaatselt kogu transtsendentaalse mõistmise ning saavutab ühtlasi täiusliku vabanemise, tegemata eraldi jõupingutusi teadmiste hankimiseks. Kṛṣṇa teadvuses töötamise ja töö viljade (eriti meelte rahuldamise ja perekondliku või materiaalse õnne) nimel töötamise vahel on suur erinevus. Buddhi-jooga tähendab seega sooritatavate tegude transtsendentaalset kvaliteeti.