New version available here: vedabase.io

Bg 2.28

avyaktādīni bhūtāni
vyakta-madhyāni bhārata
avyakta-nidhanāny eva
tatra kā paridevanā
Synonyms: 
avyakta-ādīni — alguses mitteavaldunud; bhūtāni — kõik, mis loodud; vyakta — avaldunud; madhyāni — keskel; bhārata — oo, Bharata järglane; avyakta — mitteavaldunud; nidhanāni — pärast hävitamist; eva — see kõik on nii; tatra — seepärast; — mis; paridevanā — kurtmine.
Tõlge: 
Kõik loodud eluvormid on algul mitteavaldunud seisundis, avaldunud oma vahepealses seisundis, ning taas mitteavaldunud pärast nende hävitamist. Milleks siis nende pärast kurvastada?
Selgitus: 

TÕLGE

SELGITUS

Võttes arvesse, et eksisteerib kahte liiki filosoofe – neid, kes usuvad hinge olemasolusse ning neid, kes hinge olemasolusse ei usu – ei ole kummagi filosoofiat järgides kurvastamiseks mingit põhjust. Vedatarkuste järgijad nimetavad hinge olemasolusse mitteuskujaid ateistideks. Isegi juhul, kui me oletame, et me aktsepteerime seda ateistlikku teooriat, ei ole meil kurvastamiseks ikkagi mingit põhjust. Erinevalt iseseisvalt eksisteerivast hingest, on materiaalsed elemendid enne maailma loomist mitteavaldunud olekus. Sellest peenekoelisest mitteavaldunud seisundist tekib avaldumine, täpselt nii nagu eetrist tekib õhk, õhust tekib tuli, tulest tekib vesi ning veest maa. Maa on allikaks paljudele erinevatele avaldumistele. Näiteks on suured pilvelõhkujad tekkinud maast. Kui see pilvelõhkuja lammutada, muutub avaldunu taas mitteavaldunuks ning saab lõpuks jälle lihtsalt aatomeiks. See ei eita energia jäävuse seadust, kuid aja möödudes vaheldub materiaalsete asjade avaldunud ja mitteavaldunud seisund – selles seisnebki erinevus. Miks peaksime me siis kurvastama millegi pärast, olgu see siis avaldunud või mitteavaldunud seisundis? Ka mitteavaldunud seisundis ei lakka mitte miski eksisteerimast. Alguses ja lõpus on kõik materiaalsed elemendid mitteavaldunud seisundis ning ainult vahepealsel ajal on nad avaldunud seisundis, kuid materiaalsest seisukohast lähtudes ei oma see tähtsust.

Kui me aktsepteerime ka „Bhagavad-gītās" ära toodud vedakirjanduse järeldust, et need materiaalsed kehad on aja jooksul hävivad (antavanta ime dehāḥ), samas kui hing on igavene (nityasyoktāḥ śarīriṇaḥ), siis tuleb meil alati meeles pidada, et keha on kui rõivad, ja miks peaksime me kurvastama rõivaste vahetuse üle? Igavese hingega võrreldes materiaalset keha praktiliselt ei eksisteerigi. See on justkui unenägu. Unes võime me näha, et me lendame taevas või sõidame kuningana kaarikus, kuid üles ärgates, saame aru, et tegelikult ei lenda me mööda taevast ega istu kaarikus. Vedakirjanduses soovitatakse inimesel tegeleda eneseteadvustamise praktikaga just materiaalse keha olematusele tuginedes. Seepärast pole ei hinge eksisteerimisse uskudes ega ka seda eitades põhjust keha kaotuse üle kurvastada.