TEINE PEATÜKK: Gītā sisu kokkuvõte

Bg 2.1 Sañjaya ütles: Nähes Arjunat sügavast kaastundest vallatuna, masendatuna ja pisarad silmis, lausus Madhusūdana, Kṛṣṇa, järgmised sõnad.
Bg 2.2 Jumala Kõrgeim Isiksus ütles: Mu kallis Arjuna, kuidas on need ebapuhtad mõtted küll sinu üle võimust saanud? Säärane käitumine pole kohane inimesele, kes teab elu väärtust. Sellised mõtted ei juhi sind mitte kõrgematele planeetidele, vaid halba kuulsusse.
Bg 2.3 Oo, Pṛthā poeg, ära anna järele sellele mandumiseni viivale jõuetusele. Selline käitumine pole sulle kohane. Unusta need tähtsusetud südamevaevad ning tõuse üles, oo, vaenlaste nuhtleja.
Bg 2.4 Arjuna ütles: Oo, vaenlaste hävitaja, oo, Madhu tapja, kuidas saan ma lasta oma nooli selliste inimeste nagu Bhīṣma ja Droṇa pihta, kes väärivad minu sügavat austust ja lugupidamist?
Bg 2.5 Parem elada siin maailmas kerjates, kui elada nende suurte hingede elude arvel, kes on olnud minu õpetajaiks. Ehkki nad ihaldavad maiseid rikkusi, on nad siiski minust kõrgemal seisvad. Kui nad tappa, määrdub verega kõik, mida me naudime.
Bg 2.6 Samuti ei tea me, mis oleks parem – kas see, kui meie alistame neid või nemad meid. Kui me tapame Dhṛtarāṣṭra pojad, peaks meil pärast seda olema ükskõik, kas elada või surra. Ja ometigi seisavad nad praegu meie ees lahinguväljal.
Bg 2.7 Ma ei tea enam, mis on minu kohus, ning ihnurlike nõrkuste tagajärjel olen ma kaotanud igasuguse enesevalitsemise. Olles sellises olukorras, palun ma, et Sa ütleksid, milline toimimisviis oleks minu jaoks parim. Nüüd olen ma Sinu õpilane, Sinule alistunud hing. Palun juhenda mind.
Bg 2.8 Ma ei suuda enam leida mingeid vahendeid ajamaks minema seda ängistust, mis mu meelte üle võimust on võtnud. Ma pole võimeline hajutama seda ka siis, kui ma võidaksin endale vaenlasteta ja õitsva kuningriigi ning omandaksin pooljumalatega võrdväärse võimu.
Bg 2.9 Sañjaya ütles: Olles lausunud need sõnad, ütles Arjuna, vaenlaste nuhtleja, Kṛṣṇale: „Govinda, ma ei hakka võitlema," ning vaikis seejärel.
Bg 2.10 Ning siis, oo, Bharata järglane, lausus Kṛṣṇa naeratades kahe armee vahel seistes murest murtud Arjunale järgmised sõnad.
Bg 2.11 Jumala Kõrgeim Isiksus ütles: Rääkides tarku sõnu, leinad sa taga seda, mis pole väärt kurvastamist. Need, kes on targad, ei kurvasta ei elavate ega surnute üle.
Bg 2.12 Pole kunagi olnud aega, mil poleks eksisteerinud Mind, sind või kõiki neid kuningaid, ning ka tulevikus ei saabu kunagi aega, mil keegi meist lakkaks olemast.
Bg 2.13 Nii nagu kehas viibiv hing kandub üle lapsest noorukisse, noorukist täiskasvanusse ja täiskasvanust vanurisse, kannab ta end peale surma üle teise kehasse. Oma vaimset olemust teadvustanud inimene end sellisest muutusest segadusse viia ei lase.
Bg 2.14 Oo, Kuntī poeg! Õnne ja ebaõnne ajutised ilmingud ning nende möödumine aja jooksul sarnanevad talve ja suve vaheldumisele. Need tulenevad meelelisest tajumusest, oo, Bharata järglane, ning inimene peab õppima neid taluma oma meelerahu häirimata.
Bg 2.15 Oo, parim inimeste seas [Arjuna]! See, kes ei lase end häirida ei õnnest ega ebaõnnest ning kes ei kaota kunagi oma meelerahu, on kahtlemata väärt vabanemist.
Bg 2.16 Need, kes näevad tõde, on jõudnud järeldusele, et mitteeksisteeriv [materiaalne keha] pole püsiv ning et igavene [hing] ei muutu. Sellisele järeldusele on nad jõudnud mõlema olemust uurides.
Bg 2.17 Tea, et see, kes läbib kogu keha, on hävitamatu. Keegi ei suuda hävitada surematut hinge.
Bg 2.18 Hävitamatu, mõõtmatu ja igavese elusolendi materiaalne keha kohtab kord niikuinii oma lõppu, seepärast võitle, oo, Bharata järglane!
Bg 2.19 Ei see, kes arvab, et elusolend suudab tappa, ega ka see, kes peab elusolendit tapetavaks, ei oma teadmisi, sest hing ei saa tappa ega olla tapetud.
Bg 2.20 Hinge jaoks ei eksisteeri sündi ega surma. Ta ei ole kunagi sündinud, ta ei sünni ega saa kunagi sündima. Ta on algne, sündimatu, igavene ja alati eksisteeriv. Keha surres jääb hing ikka elama.
Bg 2.21 Oo, Pārtha, kuidas saab inimene, kes teab, et hing on hävitamatu, igavene, sündimatu ja muutumatu, kedagi tappa või sundida kedagi tapma?
Bg 2.22 Samamoodi nagu inimene paneb selga uued rõivad, loobudes vanadest, võtab hing omaks uued materiaalsed kehad, loobudes vanadest ning kasututest.
Bg 2.23 Hinge ei saa kunagi põletada tules, teha märjaks vees, kuivatada tuules ega tükeldada ühegi relvaga.
Bg 2.24 See individuaalne hing on purustamatu ja sulatamatu ning teda pole võimalik ei põletada ega kuivatada. Ta on igavene, muudetamatu ja liigutamatu, ta viibib kõikjal ja jääb igavesti samaks .
Bg 2.25 Öeldakse, et hing on nähtamatu, käsitlematu ja muudetamatu. Seda teades ei tohiks sa keha pärast kurvastada.
Bg 2.26 Ja isegi siis, oo, tugevakäeline, kui sa arvad, et hing [või elu tunnused] sünnib alati ja sureb igavesti, pole sul ikkagi põhjust muretsemiseks.
Bg 2.27 See, kes on sündinud, peab kindlasti ka surema ning surmale järgneb kahtlemata uus sünd. See on vältimatu ning seepärast ei tohiks sa oma kohustuste täitmise pärast muretseda.
Bg 2.28 Kõik loodud eluvormid on algul mitteavaldunud seisundis, avaldunud oma vahepealses seisundis, ning taas mitteavaldunud pärast nende hävitamist. Milleks siis nende pärast kurvastada?
Bg 2.29 Mõned vaatavad hinge kui imepärast, mõned kirjeldavad teda imepärasena. Mõned kuulevad temast kui imepärasest, samal ajal kui teised, isegi temast kuuldes, ei suuda tema olemust vähimalgi määral mõista.
Bg 2.30 Oo, Bharata järglane, tea, et seda, kes viibib kehas, ei saa iial surmata. Seepärast ära vaeva oma südant ühegi elusolendi pärast.
Bg 2.31 Arvestades sinu kohustusi kṣatriyana, peaksid sa teadma, et sinu jaoks pole paremat tegevust kui religioossete printsiipide nimel võitlemine ning seega pole sul vähimatki põhjust kõhkluseks.
Bg 2.32 Oo, Pārtha, õnnelikud on kṣatriyad, kellele sellised lahinguvõimalused tulevad kätte palumata, avades neile taevalike planeetide uksed.
Bg 2.33 Kui sa aga ei täida oma religioosset kohustust ning ei võitle, sooritad sa oma kohustuste eiramise läbi kahtlemata patuse teo ning kaotad sel moel võitleja maine.
Bg 2.34 Inimesed jäävad igavesti rääkima sinust kui autust inimesest, lugupeetud inimese jaoks aga on halb kuulsus hullem kui surm.
Bg 2.35 Suured väejuhid, kes on seni sinu nime ja kuulsust kõrgelt hinnanud, mõtleksid, et sa lahkusid lahinguväljalt vaid hirmu tõttu, ning hakkaksid sind seetõttu tähtsusetuks pidama.
Bg 2.36 Sinu vaenlased hakkavad sind paljude halvustavate sõnadega kirjeldama ning sinu võimetust põlastama. Mis võiks sulle veel rohkem valu tekitada?
Bg 2.37 Oo, Kuntī poeg, sa kas hukkud lahinguväljal ja jõuad taevalikele planeetidele või alistad vastase ja saad nautida maist kuningriiki. Seepärast, tõuse üles täies otsusekindluses ja võitle!
Bg 2.38 Sa võitle vaid võitlemise pärast, mõtlemata õnnele või kannatustele, kasule või kahjule, võidule või kaotusele – sedasi ei lange sa kunagi pattu.
Bg 2.39 Seni andsin Ma sulle teadmisi keha ja hinge analüüsides. Nüüd aga kuula, kuidas Ma selgitan neid rääkides tööst, mis ei too endaga karmalisi tagajärgi. Oo, Pṛthā poeg, tegutsedes nende teadmiste kohaselt võid sa vabastada end tegevuste järelmõjude köidikuist.
Bg 2.40 Nendes püüdlustes ei kohata ei kaotust ega kahju ning väikseimgi edasiliikumine sellel teel võib kaitsta inimest hirmsaimategi ohtude eest.
Bg 2.41 Need, kes käivad seda teed, on kindlad oma eesmärgis ning neil on ainult üks siht. Oo, Kurude armastatud laps, mitmeharuline on nende arukus, kes kõhklevad.
Bg 2.42-43 Väheste teadmistega inimesed on võlutud „Vedade" ilusatest sõnadest, mis soovitavad mitmesuguseid karmalisi tegevusi taevalikele planeetidele tõusmise nimel, mille tulemuseks on hea sünd, võim ja muu selline. Ihaldades meelelisi naudinguid ja külluslikku elu, väidavad nad, et midagi kõrgemat ei eksisteeri.
Bg 2.44 Need inimesed, kes on liialt tugevalt meelelistesse naudingutesse ja materiaalsesse küllusesse kiindunud ning keda need segadusse ajavad, pole suutelised oma mõistusega vastu võtma resoluutset otsust Kõigekõrgema Jumala pühendunud teenimise kasuks.
Bg 2.45 „Vedades" käsitletakse peamiselt materiaalse looduse kolme guṇat. Oo, Arjuna, saa kõigi nende kolme guṇa suhtes transtsendentaalseks ja vabane kõikidest kahesustest ja muredest saavutuste ja kindlustunde pärast. Keskendu oma tõelisele „minale".
Bg 2.46 Väikesel kaevul ei saa olla otstarvet, mida ei rahuldaks suur veekogu. Samamoodi saavutab kõik „Vedade" eesmärgid see, kes teab nende lõppeesmärki.
Bg 2.47 Sul on õigus täita oma ettekirjutatud kohustusi, kuid nende tegevuste viljad ei kuulu sulle. Ära kunagi pea ennast oma tegevuste resultaatide põhjustajaks ja ära kaldu kunagi kõrvale oma kohustuste täitmisest.
Bg 2.48 Oo, Arjuna, täida oma kohuseid täie meelekindlusega, loobudes kiindumusest edusse või kaotusesse. Sellist meelerahu nimetatakse joogaks.
Bg 2.49 Oo, Dhanañjaya, hoia kõik häbiväärsed tegevused endast pühendunud teenimise abil kaugel eemal ning alistu sellise teadvusega Jumalale. Vaid ihnurid soovivad nautida oma tegevuse vilju.
Bg 2.50 Jumala pühendunud teenimisega hõivatud inimene vabastab end juba selles elus oma varasemate halbade ning heade tegude järelmõjudest. Seepärast püüdle jooga poole, mis on kõikidest tegevustest kõrgeim kunst.
Bg 2.51 Hõivates end sedasi Jumala pühendunud teenimisse, vabastavad suured targad või pühendunud end oma materiaalses maailmas sooritatud tegude tagajärgedest. Sel viisil vabanevad nad sünni ja surma ringkäigust ning jõuavad kõikidest kannatustest kõrgemal asuvale tasandile [tagasi Jumala juurde].
Bg 2.52 Kui su arukus on pääsenud välja pettekujutelmade paksust metsast, muutud sa ükskõikseks kõige selle suhtes, mida sa oled varem kuulnud ja kõige selle suhtes, mida sa tulevikus kuuled.
Bg 2.53 Kui su mõistus ei ole enam häiritud „Vedade" ilukõnest ning kui see on kinnistunud sinu tegeliku vaimse olemuse teadvustamise tasandil, siis saavutad sa jumaliku teadvuse.
Bg 2.54 Arjuna küsis: Oo, Kṛṣṇa, mis on märgiks sellest, et inimese teadvus on keskendunud transtsendentsusele? Kuidas ta räägib ja millist keelt ta kasutab? Kuidas ta istub ning kuidas kõnnib?
Bg 2.55 Jumala Kõrgeim Isiksus vastas: Oo, Pārtha, kui inimene loobub kõikidest meeleliste naudingute soovidest, mida tekitavad mõttespekulatsioonid, ning kui tema mõistus on puhastunud ning leiab rahuldust üksnes oma vaimse „mina" läbi, siis võib öelda, et ta viibib puhta transtsendentaalse teadvuse tasandil.
Bg 2.56 Häirimatu mõistusega targaks nimetatakse seda, kes ei lase end häirida ei keset kolme liiki kannatusi ega suurt õnne ning kes on vaba kiindumustest, hirmust ja vihast.
Bg 2.57 See, kes ei lase end mõjutada sellest heast ja halvast, mis talle materiaalses maailmas osaks võib langeda, kes ei põlasta ühte ega teist, omab kindlalt täiuslikke teadmisi.
Bg 2.58 See, kes suudab lahutada oma meeled meelte ihaldusobjektidest, samamoodi nagu kilpkonn tõmbab oma jäsemed kilbi sisse, on kindlalt omandanud täiusliku teadvuse.
Bg 2.59 Ehkki kehastunud hing võib hoiduda meelelistest naudingutest, jääb kiindumus naudinguobjektidesse meeltele omaseks. Kogedes aga kõrgemat naudingut, unustab ta varasemad ning omandab vastava teadvuse tasandi.
Bg 2.60 Oo, Arjuna, meeled on nii tugevad ja rahutud, et kannavad vägisi minema ka selge otsustusvõimega inimese mõistuse, kuigi ta püüab meelte üle kontrolli saavutada.
Bg 2.61 See, kes talitseb oma meeli, hoides neid täieliku kontrolli all, ja keskendab oma teadvuse Minule, on häirimatu arukusega inimene.
Bg 2.62 Meelte ihaldusobjekte vaadeldes areneb inimesel nende vastu kiindumus, sellest kiindumusest sünnib iha ning ihast tõuseb raev.
Bg 2.63 Vihast sünnib täielik illusioon ning illusiooni tagajärjel tekib mälus segadus. Kui mälus on tekkinud segadus, kaob arukus ning kui elusolend on kaotanud oma arukuse, langeb ta taas materiaalse maailma ookeani.
Bg 2.64 Sellele inimesele aga, kes ei oma ei kiindumusi ega vastumeelsusi ning kes on võimeline kontrollima oma meeli vabaduse reguleerivate printsiipide abil, saab osaks Jumala täielik armulikkus.
Bg 2.65 Sel viisil [Kṛṣṇa teadvuses] rahuldust leidnud inimese jaoks ei eksisteeri enam materiaalse eksistentsi kolme liiki kannatusi. Sellises rahuldatud teadvuses muutub inimese arukus peagi kõigutamatuks.
Bg 2.66 See, kes ei ole seotud Kõigekõrgemaga [Kṛṣṇa teadvuses], ei saa omada ei transtsendentaalset arukust ega häirimatut mõistust, ilma milleta pole võimalik rahu saavutamine. Ning kuidas saab rääkida õnnest inimese puhul, kes ei ole saavutanud rahu?
Bg 2.67 Nii nagu tugev tuul kannab kaldast eemale paadi, suudab kasvõi üksainus ekslevatest meeltest, millele mõistus keskendub, minema kanda inimese arukuse.
Bg 2.68 Seepärast, oo, tugevakäeline, omab häirimatut arukust kahtlemata see, kes hoiab oma meeled lahus nende naudingu objektidest.
Bg 2.69 See, mis on öö kõigile elusolendeile, on ärkamise aeg end kontrolliva inimese jaoks; ning kõikide elusolendite ärkamise aeg on öö endasse süvenenud targale.
Bg 2.70 Rahu suudab saavutada vaid see inimene, keda ei häiri soovide lakkamatu vool, mis on sarnane igavesti täidetavasse, kuid alati rahulikku ookeani suubuvate jõgedega, mitte aga tema, kes püüab neid soove rahuldada.
Bg 2.71 Vaid see, kes ei ihalda meelelisi naudinguid, kes elab vabana soovidest, kes on loobunud omanditundest ning kes on vaba valest egost, suudab saavutada tõelise rahu.
Bg 2.72 Selline on vaimse ja jumalakartliku elu tee, milleni jõudes ei satu inimene enam segadusse. Kui ta viibib ka surmahetkel sellel teel, siis võib ta siseneda Jumala kuningriiki.