Bg 18.47

śreyān sva-dharmo viguṇaḥ
para-dharmāt sv-anuṣṭhitāt
svabhāva-niyataṁ karma
kurvan nāpnoti kilbiṣam
Synonyms: 
śreyān — parem; sva-dharmaḥ — oma töö; viguṇaḥ — ebatäiuslikult sooritatud; para-dharmāt — kui kellegi teise töö; su-anuṣṭhitāt — täiuslikult tehtud; svabhāva-niyatam — ette kirjutatud vastavalt igaühe isiklikule loodusele; karma — töö; kurvan — sooritades; na — mitte kunagi; āpnoti — saavutab; kilbiṣam — patuste tegude järelmõjud.
Tõlge: 
Parem on teha oma tööd ebatäiuslikult, kui võtta omaks kellegi teise tegevused ning sooritada neid täiuslikult. Oma loomusele vastavate kohustuste täitmine ei too kunagi endaga kaasa patuste tegude järelmõjusid.
Selgitus: 

TÕLGE

SELGITUS

„Bhagavad-gītās" selgitatakse, millised on iga inimese ametialased kohustused. Nagu selgitatud juba eelmistes värssides, on brāhmaṇa, kṣatriya, vaiśya ja śūdra kohustused määratud vastavalt looduse guṇadele, mille mõju all nad viibivad. Keegi ei tohi hakata oma kohustuste täitmise asemel kellegi teise kohustusi täitma. Inimene, kes on oma loomuse kohaselt kiindunud śūdrate poolt tehtavasse töösse, ei tohiks end kunstlikult brāhmaṇana esitleda, isegi kui ta on sündinud brāhmaṇa perekonnas. Igaüks peab töötama vastavalt oma loomusele, sest ükski töö ei ole häbiväärne, kui seda tehakse Kõigekõrgema Jumala heaks. Brāhmaṇa ametikohustused kuuluvad kahtlemata vooruse guṇasse, ent kui inimene ei viibi vooruse guṇas, ei tohiks ta ka oma tegudes brāhmaṇaid jäljendama hakata. Kṣatriyal ehk valitsejaklassi kuuluval inimesel on palju ebameeldivaid kohustusi: kṣatriya peab tarvitama vägivalda oma vaenlaste tapmiseks ning vahel tuleb tal diplomaatia huvides valetada. Selline vägivaldsus ja ebaausus saadavad poliitikat lahutamatult, kuid kṣatriya ei tohiks seepärast loobuda oma ametikohustustest ning võtta omaks näiteks brāhmaṇa kohustusi.

Inimene peab tegutsema Kõigekõrgema Jumala rahuldamiseks. Arjuna oli näiteks kṣatriya. Ta kahtles, kas astuda vastasleeri vastu võitlusse või mitte. Kui aga selline lahing toimub Jumala Kõrgeima Isiksuse, Kṛṣṇa nimel, siis pole vaja karta, et selles osalemine põhjustaks mandumist. Ka kaubanduses tuleb mõnel ärimehel kasu nimel rääkida suurel hulgal valesid, sest kui ta ei valetaks, ei tooks ta äri kasu. Vahel võib kaubitseja öelda: „Kallis klient, sinu nimel loobun ma kasu saamisest." Kuid tegelikult ei saa ärimees ilma kasumita ju ära elada. Seepärast tuleb sellist ütlemist võtta lihtsalt kui väikest valet. Kuid kaupmees ei tohiks mõelda, et kuna ta oma ameti tõttu on pidevalt sunnitud rääkima valesid, peaks ta sellest loobuma ning võtma omaks brāhmaṇa ametikohustused. Sellist soovitust pühakirjades ei anta. See, kas inimene on kṣatriya, vaiśya või śūdra, ei oma mingit tähtsust, kui inimene teenib oma tööga Jumala Kõrgeimat Isiksust. Isegi brāhmaṇad, kes viivad läbi erinevaid ohverdusi, on sunnitud vahel tapma loomi, sest sedasi näeb ette ohverduste läbiviimise kord. Kui kṣatriya tapab aga lahingus vaenlase, ei peeta seda samuti mitte patuks. Seda kõike selgitati väga selgelt ja üksikasjalikult kolmandas peatükis. Seal öeldakse, et igaüks peaks töötama Yajña ehk Viṣṇu, Jumala Kõrgeima Isiksuse heaks. Kõik, mida tehakse omaenese meeleliseks rahuldamiseks, aheldab inimest. Järeldus sellest kõigest on see, et igaüks peaks töötama vastavalt sellele looduse guṇale, mille mõju all ta viibib, ning otsustama töötada üksnes Kõigekõrgema Jumala kõrgeimate eesmärkide täitmiseks.