Bg 15.7

mamaivāṁśo jīva-loke
jīva-bhūtaḥ sanātanaḥ
manaḥ-ṣaṣṭhānīndriyāṇi
prakṛti-sthāni karṣati
Synonyms: 
mama — Minu; eva — kindlasti; aṁśaḥ — lahusseisev osake; jīva-loke — tingimustest sõltuva eluga maailmas; jīva-bhūtaḥ — tingimustest sõltuv elusolend; sanātanaḥ — igavene; manaḥ — mõistusega; ṣaṣṭhāni — kuus; indriyāṇi — meeled; prakṛti — materiaalses looduses; sthāni — asetsev; karṣati — peab rasket võitlust.
Tõlge: 
Elusolendid selles tingimustest sõltuvas maailmas on Minu igavesed lahusseisvad osakesed. Tingimustest sõltuva elu tõttu peavad nad rasket võitlust kuue meelega, sealhulgas mõistusega.
Selgitus: 

TÕLGE

SELGITUS

Selles värsis öeldakse selgelt, kes elusolend tegelikult on. Elusolend on Kõigekõrgema Jumala lahutamatu osake, ning seda igavesti. Pole tõsi nagu muutuks ta isiksuseks tingimustest sõltuvas elus ning vabanemiseni jõudes saaks ta Kõigekõrgema Jumalaga üheks. Ta on igavesti iseseisev olend, nagu seda sõnaga sanātanaḥ ka rõhutatakse. Vedaliku filosoofia kohaselt ilmutab Kõigekõrgem Jumal End lugematute ekspansioonidena, millest esmaseid ekspansioone nimetatakse viṣṇu-tattvaks ning teisejärgulisi ekspansioone elusolenditeks. Teisisõnu öeldes kuuluvad viṣṇu-tattvasse Kṛṣṇa isiklikud ekspansioonid ning elusolendid on Temast lahus olevad ekspansioonid. Tema isiksuslikud ekspansioonid on kõik kehaliselt erinevad. Siia kuuluvad ekspansioonid nagu Jumal Rāma, Nṛsiṁhadeva, Viṣṇumūrti ning kõik Vaikuṇṭha planeetidel valitsevad jumalused. Kṛṣṇa eraldiseisvad ekspansioonid ehk elusolendid on igavesti Tema teenrid. Jumala Kõrgeima Isiksuse isiklikud ekspansioonid ehk Jumala erinevad isiksuslikud kehastused eksisteerivad igavesti. Ning samamoodi omavad ka eraldiseisvad ekspansioonid – elusolendid oma identiteeti. Kõigekõrgema Jumala lahutamatute osakestena omavad nad väikestes kogustes samu omadusi, mida Kõigekõrgem Jumalgi, ning üheks nendest omadustest on sõltumatus. Iga elusolend kui individuaalne hing omab isiklikku individuaalsust ning vähesel määral sõltumatust. Seda sõltumatust valesti kasutades saab elusolendist tingimustest sõltuv hing, kuid oma sõltumatuse õige kasutuse läbi võib ta alati saavutada vabanemise. Mõlemal juhul on ta oma olemuselt igavene, samuti nagu ka Kõigekõrgem Jumal. Vabanenud tasandil on ta vaba materiaalsetest tingimustest ning teenib transtsendentaalselt Jumalat, tingimustest sõltuvas elus valitsevad teda aga materiaalse looduse guṇad ning seeläbi unustab ta Jumala transtsendentaalse armastusliku teenimise. Selle tagajärjel peab ta materiaalses maailmas oma olemasolu eest kogu jõuga võitlema.

Kõik elusolendid, mitte ainult inimesed, kassid ja koerad, vaid ka materiaalse maailma võimsad valitsejad Brahmā, Śiva ja isegi Viṣṇu on kõik Kõigekõrgema Jumala lahutamatud osakesed. Nad on kõik igavesed, mitte ajalikud avaldumised. Sõna karṣati („võideldes" või „kähmluses") on selles värsis väga oluline. Tingimustest sõltuv hing on kinni seotud, ta on otsekui raudahelatesse pandud. Teda seob vale ego ning mõistus on tema peamiseks juhtijaks materiaalses eksistentsis. Kui mõistus on vooruse guṇa mõju all, on elusolendi tegevused vooruslikud; kui see on kire guṇa mõjuvallas, on tema tegevused tülitekitavad, ning kui seda valitseb teadmatuse guṇa, rändab elusolend elu madalamatesse liikidesse. Selles värsis antakse aga selgelt mõista, et materiaalne keha, mõistuse ja meeltega, katab tingimustest sõltuvat hinge vaid ajutiselt. Kui hing vabaneb, see materiaalne keha hävib, kuid tema individuaalne olemus avaldub tema vaimse keha näol. „Mādhyandināyana-śrutis" antakse meile järgmine informatsioon: sa vā eṣa brahma-niṣṭha idaṁ śarīraṁ martyam atisṛjya brahmābhisampadya brahmaṇā paśyati brahmaṇā śṛṇoti brahmaṇaivedaṁ sarvam anubhavati. Siin öeldakse, et kui elusolend lahkub materiaalsest kehast ning siseneb vaimsesse maailma, omandab ta seal taas oma vaimse keha, milles ta võib näha Jumala Kõrgeimat Isiksust näost näkku. Ta võib Temaga vahetult kõnelda, Teda vahetult kuulata ning mõista Teda sellisena nagu Ta on. Ka smṛtis öeldakse: vasanti yatra puruṣāḥ sarve vaikuṇṭha-mūrtayaḥ. Sellest võib mõista, et vaimsetel planeetidel elavad kõik elusolendid samalaadsetes kehades nagu Jumala Kõrgeim Isiksus. Mis puutub keha ülesehitusse, siis pole Kõigekõrgema Jumala lahutamatute osakeste – elusolendite ning viṣṇu-mūrti ekspansioonide vahel mingit erinevust. Teisisõnu öeldes saab elusolend vabanemise hetkel Jumala Kõrgeima Isiksuse armust endale vaimse keha.

Ka väljend mamaivāṁśaḥ („Kõigekõrgema Jumala väikesed lahutamatud osakesed") on siinkohal väga tähtis. Kõigekõrgema Jumala väikese osakese olemust ei saa võrrelda mõne purunenud materiaalse asja tükiga. Juba teisest peatükist saime me teada, et hinge ei saa tükkideks lõigata. Materiaalsete vahenditega pole Jumala osakest võimalik mõista. Seda ei saa võrrelda millegi materiaalsega, mida on võimalik teha tükkideks ning siis taas kokku seada. Sellist materialistlikku kontseptsiooni ei saa antud värsi mõistmiseks kohaldada, sest siin on kasutatud ka sõna sanātana („igavene"). See väike osake on igavene. Teise peatüki alguses öeldakse, et Kõigekõrgema Jumala väikene lahutamatu osake viibib igas individuaalses kehas (dehino 'smin yathā dehe). Kui see väike osake on vabanenud kehalistest köidikutest, taastab ta oma algse vaimse keha vaimses taevas, vaimsel planeedil, ning naudib seal suhtlemist Kõigekõrgema Jumalaga. Selle värsi põhjal võime me mõista, et olles Kõigekõrgema Jumala väike lahutamatu osake, omab iga elusolend samu omadusi mida Jumalgi, täpselt samamoodi nagu väikseimadki kullatükikesed on ikkagi kuld.