4: Taevas selle universumi kohal

Kui isegi selle universumi kõrgeimad planeedid alluvad sünni ja surma tsüklile, miks püüdlevad siis suured joogid nendele tõusmise poole? Põhjuseks on tõsiasi, et ehkki need joogid võivad olla omandanud mitmed müstilised võimed, on neil siiski säilinud kalduvus materiaalse elu võimaluste nautimiseks. Kõrgematel planeetidel on elu kestus meie mõistes aga uskumatult pikk. Śrī Kṛṣṇa räägib nende planeetide ajaarvestusest järgmist:

sahasra-yuga-paryantam
ahar yad brahmaṇo viduḥ
rātriṁ yuga-sahasrāntāṁ
te 'ho-rātra-vido janāḥ

"Brahmā üks päev on võrdne tuhande ajastuga Maal. Ja sama pikk on ka Brahmā öö." (Bg. 8.17)

Üks yuga kestab 4 300 000 aastat. Seda arvu tuhandega korrutades saame me ühe Brahmā päeva pikkuse Brahmaloka planeedil. Ning sama pikk on öö kestus. Kolmkümmend sellist ööpäeva võrdub ühe kuuga, kaksteist kuud ühe aastaga, ning Brahmā elu kestuseks on sada sellist aastat. Elu Brahmalokal on tõepoolest pikk, kuid kõigi nende triljonite aastate järel tuleb sealsetelgi elanikel ikkagi alistuda surmale. Surma käest pääseme me alles vaimsetele planeetidele tõustes.

avyaktād vyaktayaḥ sarvāḥ
prabhavanty ahar-āgame
rātry-āgame pralīyante
tatraivāvyakta-saṁjñake

"Brahmā päeva alates saavad alguse ka suur hulk elusolendeid, ning Brahmā öö saabudes nad hävivad." (Bg. 8.18)

Brahmā päeva lõppedes kattuvad kõik madalamad planetaarsüsteemid veega, ja nendel elunevad olendid hävitatakse. Kui pärast seda hävitustööd Brahmā öö on möödunud, luuakse kõik hävitatu hommikul, kui Brahmā ärkab, uuesti. Allumine loomise ja hävitamise protsessile on seega materiaalse maailma loomuseks.

bhūta-grāmaḥ sa evāyaṁ
bhūtvā bhūtvā pralīyate
rātry-āgame 'vaśaḥ pārtha
prabhavaty ahar-āgame

"Taas ja taas algab päev, ja elusolendid tulevad oma mitmekesisuses ilmavalgele, ja öö saabudes, oo Pārtha, tuleb neil kõigil taaskord abitult alistuda hävitamisele." (Bg. 8.19)

Ehkki elusolendid on hävitamise vastu, häving toimub, planeedid kattuvad veega ja kõik elusolendid jäävad Brahma ööks vee alla. Kuid päeva saabudes vesi järk-järgult hajub.

paras tasmāt tu bhāvo 'nyo
'vyakto 'vyaktāt sanātanaḥ
yaḥ sa sarveṣu bhūteṣu
naśyatsu na vinaśyati

"Ometigi eksisteerib ka teine loodus, mis on igavene, ja mis on transtsendentaalne loodava ja hävitatava mateeria suhtes. Seda kõrgemat loodust ei hävitata kunagi. Siis kui hävitatakse kõik siin materiaalses maailmas, jääb see ikkagi muutumatuks." (Bg. 8.20)

Meie kujutlusvõime ei suuda haarata materiaalse universumi ulatust, kuid Vedakirjanduses saadav informatsioon kinnitab meile, et terves loomes eksisteerib miljoneid universumeid, ja kõigist neist kõrgemal eksisteerib veel teine, vaimne maailm. Sealsed planeedid on kõik igavesed, ja sealsed asustajad elavad igavesti. Sõna bhāvaḥ tähendab selle värsis "loodus", viidates sellega teisele loodusele. Ka selles maailmas võime me täheldada kahte loodust. Elusolend on vaim, ning seni kuni ta viibib kehas, on ta ka selle keha elustajaks, kuid niipea kui elusolend, vaimne säde, kehast lahkub, muutub keha elutuks. Vaimset loodust nimetatakse Kṛṣṇa kõrgemaks looduseks, ja materiaalset loodust madalamaks. Sellest materiaalsest loodusest kõrgemal asuv teine loodus on läbinisti vaimne. Katsetuste läbi me selle olemuse mõistmiseni jõuda ei suuda. Teleskoobi abil võime me vaadelda miljoneid tähti, kuid nendeni jõudmine pole meie võimuses. Me peame mõistma, kuivõrd võimetud me tegelikult oleme. Meie suuda katsetamise läbi isegi mitte seda materiaalset universumit tundma õppida, kuidas võiksime me siis veel loota, et me suudame sel viisil mõista Jumalat ja Tema kuningriiki? Katsetamise läbi pole võimalik selle mõistmiseni jõuda. Et seda mõista, tuleb meil kuulata "Bhagavad-gītās" kirja pandut. Me ei saa katsetamise teel välja uurida, kes on meie isa, me peame küsima seda ema käest, ja uskuma, mida ta meile ütleb. Kui me teda ei usu, ei saagi me oma küsimusele vastust. Ja samamoodi avaneb meile kogu informatsioon Kṛṣṇast ja Tema kuningriigist kui me järgime täpselt Kṛṣṇa teadvuse meetodeid.

Paras tu bhāvaḥ tähendab "kõrgem loodus", ja vyaktaḥ tähistab seda, mida me hetkel avaldununa näeme. Me näeme, et materiaalne universum avaldub Maa, Päikese, tähtede ja planeetide näol. Ja sellest universumist kõrgemal eksisteerib teine, igavene loodus. Avyaktāt sanātanaḥ. Materiaalsel loodusel on algus ja lõpp, kuid vaimne loodus on sanātanaḥ — igavene. Sel pole ei algust ega lõppu. Kuidas on see võimalik? Üks pilv võib katta taevas küll suure ala, kuid terves taevas on ta siiski vaid väike täpike, mis katab kinni vaid ühe tähtsusetu osa. Selle põhjuseks, et meile tundub ta katvat suurt ala on see, et me ise oleme niivõrd pisikesed. Samamoodi on see materiaalne universum vaid väike tähtsusetu pilveke tohutus vaimses taevas. Ta on kaetud mahat-tattvaga, mateeriaga. Ja nagu pilv tekib ja hävib, niisamuti ka materiaalne maailm. Kui pilved hajuvad ja taevas selgineb, oleme me võimelised nägema kõike nii nagu see on. Ka meie praegune keha on kui pilv vaimse hinge kohal. See kestab mõne aja, annab järglasi, seejärel kärbub ja hävib. Ükskõik, mida me siin materiaalses maailmas ka ei vaatleks, allub see materiaalse looduse kuuele muutusele — see sünnib, kasvab, eksisteerib teatud aja, annab järglasi, kärbub ja lõpuks hävib. Kṛṣṇa kinnitab aga, et väljapool neid muutumisi, väljapool seda pilvesarnast loodust on vaimne loodus, mis on igavene. Kui see materiaalne loodus hävib, jääb vaimne loodus, avyaktāt sanātanaḥ, endiselt püsima.

Vedakirjandus sisaldab suurel hulgal informatsiooni nii materiaalsest kui vaimsest taevast. "Śrīmad-Bhāgavatami" Teises Laulus kirjeldatakse meile vaimset taevast ja selle asustajaid. Vedakirjandusest võime leida isegi informatsiooni, et vaimses taevas eksisteerivad vaimsed õhulaevad, millega vabastatud hinged rändavad välgukiirusel vaimse taeva planeetide vahel. Praktiliselt kõik, mida võime näha siinses maailmas, eksisteerib ka vaimses taevas. Siinses materiaalses taevas on kõik vaid imitatsioon, varikuju sellest, mis eksisteerib vaimses taevas. Täpselt nagu me kinolinal näeme jäljendkujundit tegelikkusest, kinnitab "Śrīmad-Bhāgavatam" meile, et see materiaalne maailm on vaid tegelikkuse järgi kujundatud mateeria kombinatsioon, samamoodi nagu mannekeentüdruk poeaknal on kujundatud tegeliku tüdruku järgi. Iga täie aru juures inimene mõistab, et mannekeen poeaknal on vaid jäljendus. Śrīdhara Svāmī ütleb, et kuna vaimne maailm on tegelikkus, siis materiaalne maailm, mis on selle jäljendus, tundub samuti olevat tegelikkus. Me peame mõistma tegelikkuse tegelikku tähendust — tegelikkus tähendab seda, mille eksistents ei ole lõpetatav, tegelikkus tähendab igavikulisust.

nāsato vidyate bhāvo
nābhāvo vidyate sataḥ
ubhayor api dṛṣṭo 'ntas
tv anayos tattva-darśibhiḥ

"Need, kes näevad tõde, on jõudnud järeldusele, et see, mida pole olemas, ei saa ka püsida, ja see, mis on olemas, ei saa iial lakata olemast. Sellise järelduseni on nad jõudnud mõlemat loodust uurinuna." (Bg. 2.16)

Tegelik nauding on Kṛṣṇa, sest materiaalne nauding, mis on ajalik, ei ole tegelik. Need, kes näevad asju nii nagu need on, ei huvitu varinaudingutest. Inimeksistentsi tegelik eesmärk on vaimsesse taevasse jõudmine, kuid nagu kinnitab "Śrīmad-Bhāgavatam", pole enamikel inimestel sellest mingit aimu. Inimelu on mõeldud tegelikkuse mõistmiseks ja enese tegelikkusse kandmiseks. Kõik Vedakirjanduse teosed õpetavad meid siia pimedusse mitte jääma. Selle materiaalse maailma looduseks on pimedus, kuid vaimne maailm on täis valgust ega vaja valgustamist tule või elektriga. Sellele viitab Kṛṣṇa "Bhagavad- gītā" viieteistkümnendas peatükis (15.6):

na tad bhāsayate sūryo
na śaśāṅko na pāvakaḥ
yad gatvā na nivartante
tad dhāma paramaṁ mama

"Minu elupaika ei valgusta ei päike ega kuu ega elektrivalgus. See, kes jõuab Minu elupaika, ei pea kunagi tagasi pöörduma sellesse materiaalsesse maailma."

Vaimset maailma nimetatakse avaldamatuks, sest materiaalsete meelte abil pole seda võimalik tajuda.

avyakto 'kṣara ity uktas
tam āhuḥ paramāṁ gatim
yaṁ prāpya na nivartante
tad dhāma paramaṁ mama

"Seda ülimat elupaika nimetatakse avaldamatuks ja vääratamatuks, ja see on ülimaks sihtkohaks. See, kes jõuab sinna, ei pea enam kunagi tagasi pöörduma. See paik on Minu ülim elupaik." (Bg. 8.21)

Selles värsis räägitakse pikast reisist. Selle sooritamiseks peame me olema võimelised tungima avakosmosse, läbi käima kogu materiaalse universumi, läbi tungima selle kattest ja sisenema vaimsesse taevasse. Paramāṁ gatim — see on ülim reis. Tegu pole sellest planeedist mõne tuhande miili kaugusele eemaldumise ja seejärel tagasi tulemisega. Sellise reisi sooritamine pole mingi eriline kangelastegu. Me peame materiaalsest maailmast välja jõudma. Seda ei saa me teha tähelaevade abil, see on võimalik vaid Kṛṣṇa teadvuse abil. See, kes viibib pidevalt Kṛṣṇa teadvuses, ja kes mõtleb surmahetkel Kṛṣṇast, kannab end sellega koheselt vaimsesse maailma. Kui me üldse omame soovi vaimsesse maailma minekuks, et elada igavesti ja õndsuses elu täis teadmisi, peame me juba praegu tegema algust sac-cid-ānanda keha arendamisega. On öeldud, et Kṛṣṇal on sac-cid-ānanda keha — īśvaraḥ paramaḥ kṛṣṇaḥ sac-cid- ānanda-vigrahaḥ — ka meil on samasugune keha, mis on igavene, täis õndsust ja teadmisi, ainult et väga väike, ning hetkel kaetud materiaalse kestaga. Kui me suudame sellest võltskestast vabaneda, jõuame me vaimsesse kuningriiki. Ja kui me kord oleme jõudnud vaimsesse maailma, pole meil vaja enam siia tagasi tulla (yaṁ prāpya na nivartante).

Igaüks peaks püüdma jõudma sellesse Kṛṣṇa ülimasse asupaika, mida nimetatakse dhāma paramam. Kṛṣṇa Ise laskub meie sekka, et meid sinna kutsuda, Ta Ise annab meile meid selles juhendava kirjanduse ja saadab meile Oma bona fide esindajaid. Me peaksime seda inimelus antud võimalust ära kasutama. Sel, kes on jõudnud sellesse ülimasse elupaika, ei ole vaja enam sooritada askeese, patukahetsusi, joogameditatsioone jne., ja sellele, kes sinna ei jõua, on kõik patukahetsused ja askeesid vaid raisku läinud aeg. Inimkehas sünd on võimalus saada see õnnistus, ja on riigi, vanemate, õpetajate ja hoolekandjate kohustuseks inimkehas sünni saanud hingi selle elu täiuslikkuseni jõudmisel igati aidata. Lihtsalt kassi või koera kombel söömine, magamine, paaritumine ja tülitsemine pole tsivilisatsioon. Me peame seda inimkehas sündi täpselt ära kasutama, ja valmistama end Kṛṣṇa teadvuses viibides ja teadmisi omandades ette vaimsesse maailma tagasipöördumiseks, nii et me kakskümmend neli tundi ööpäevas viibiksime Kṛṣṇa teadvuses ja oleksime sedasi valmis vaimsesse taevasse tõusmiseks.

puruṣaḥ sa paraḥ pārtha
bhaktyā labhyas tv ananyayā
yasyāntaḥ-sthāni bhūtāni
yena sarvam idaṁ tatam

"Jumala Kõrgeima Isiksuseni, kes on võimsam kõigist, on võimalik jõuda puhta pühendumuse läbi. Ehkki Ta asetseb hetkel Oma elupaigas, on Ta kõikeläbiv, ja kõik asetseb sedaviisi Temas." (Bg. 8.22)

Kui me oleme vähegi huvitatud sellesse ülimasse elupaika jõudmisest, on selle soovi teostamise protsessiks, nagu öeldud antud värsis, bhakti protsess. Bhaktyā tähendab pühendunud teenimist, alandlikkust Kõigekõrgema Jumala ees. Sõna bhaktyā tüveks on bhaj, mis tähendab "teenimine". Sõna bhakti definitsioon "Nārada-pañcarātra" kohaselt on "vabadus kõigest tingimustest sõltumisest." Kui soovitakse vabaneda kõigest tingimustest sõltumisest, mis vaimset hinge eksitab, ning mis tulenevad kehast, ja mis alailma vahetuvad koos keha vahetumisega, tuleb algust teha bhakti protsessiga. Bhakti on mõistmine, et ollakse puhas hing, millel pole midagi ühist mateeriaga. Meie tegelik olemus ei ole mitte see keha, mis on vaid vaimu kattekihiks, meie tegelik olemus on dāsa, olla Kṛṣṇa teener. Kui ollakse teadvustanud endale oma tegelikku olemust ja ollakse Kṛṣṇaga vastastikuses teenimises, ollaksegi bhakta. Hṛṣīkeṇa hṛṣīkeśa-sevanam: kui meie meeled on vabanenud materiaalsetest tingimustest sõltumisest, rakendame me nad meelte valitseja, Hṛṣīkeśa, ehk Kṛṣṇa teenimisse.

Nagu Rūpa Gosvāmī lausus, on Kṛṣṇat vaja teenida andumusega. Enamasti pöördume me Jumala teenimisele teatud materiaalse kasusaamise eesmärgil. Loomulikult on see, kes pöördub Jumala poole materiaalse kasusaamise eesmärgil kõrgemale jõudnud kui see, kes üldse Jumala poole ei pöördu, kuid me peame sellest materiaalse kasu ootamisest vabanema. Meie eesmärgiks peaks olema Kṛṣṇat mõista. Loomulikult on Kṛṣṇa piiramatu ja piiritu, ning Tema täiuses pole me suutelised Teda mõistma, kuid teatud tasemeni on see meie jaoks N võimalik. "Bhagavad-gītā" on meile antud justnimelt selleks, et me õpiksime Teda mõistma. Sel viisil teadmisi omandanuna peaksime me teadma, et Kṛṣṇa on rõõmus kui Teda andunult teenitakse, ja seda peaksime me Kṛṣṇa rõõmustamiseks seejärel ka tegema. Kṛṣṇa teadvus on suur teadus tohutu hulga kirjandusega, ja me peaksime seda ära kasutama, et jõuda bhakti tasandile.

Puruṣaḥ sa paraḥ: vaimses taevas on Kõigekõrgem Jumal kohalolev Kõigekõrgema Isiksusena. Seal on lugematul hulgal isevalgustuvaid planeete, ja igal neist elab üks Kṛṣṇa ekspansioon. Nad on neljakäelised ja Neil on lugematul arvul erinevaid nimesid. Nad kõik on isiksused — tegu ei ole mitte millegi impersonaalsega. Nende puruṣadeni, või isiksusteni on võimalik jõuda üksnes bhakti protsessi läbi. Seda pole võimalik teha ei väljakutsete, filosoofiliste spekulatsioonide, mõtisklemiste ega mingit füüsiliste harjutuste abil, see on võimalik ainult kõrvalekaldumatu pühendumuse läbi, vabanenuna soovidest oma tegude viljade järele.

Milline on aga siis see puruṣaḥ, Kõigekõrgem Isiksus? Yasyāntaḥ-sthāni bhūtāni yena sarvam idaṁ tatam: kõik ja iga elusolend asetseb Temas, ja ometigi on Ta neist väljapool, kõikeläbiv. Kuidas saab see nii olla? Ta on nagu Päike, kes asetseb ühes kindlas kohas, ja on oma kiirte näol ometigi kõikjal. Ehkki Jumal asupaigaks on Tema dhāma paramam, avalduvad Tema energiad kõikjal. Ja täpselt niivõrd kui päikesevalgus ei erine Päikesest, ei erine ka Jumala energiad Temast Enesest. Ning et Kṛṣṇa ja Tema energiad teineteisest mitte millegi poolest ei erine, võime me pühendunud teenimisega arendatud teadvuse abil näha Kṛṣṇat kõikjal.

premāñjana-cchurita-bhakti-vilocanena
santaḥ sadaiva hṛdayeṣu vilokayanti

"Ma kummardan Govinda, algallikalise Jumala Isiksuse ees, keda puhtad pühendunud, kelle silmad on täitunud Jumala armastamise ravimiga, alati oma südames vaatlevad." ("Brahma-saṁhitā" 5.38)

Need, kes on täies armastuses pühendunud Jumalale, näevad Jumalat alati. See pole nii, et me nägime eile õhtul Jumalat, kuid nüüdseks on Ta minema läinud. Hoopiski mitte. Kṛṣṇa teadvuses viibija jaoks on Kṛṣṇa alati koos temaga ja pidevalt tajutav. Me peame lihtsalt arendama oma silmad Teda nägema.

Oma materiaalsete köidikute ja materiaalsete meelte tõttu ei suuda me mõista, mis on vaimne. Kuid selle teadmatuse saab hajutada Hare Kṛṣṇa mantra laulmise protsessi abil. Kuidas saab see nii olla? Magavat inimest saab äratada helivibratsiooni abil. Kuigi selline magav inimene võib olla igas suhtes teadvusetu — ta ei näe, oma tundmusi, erista lõhnu jne. — kuulmismeel on niivõrd esiletõusev, et magavat inimest saab äratada vaid helivibratsiooni abil. Samamoodi saab vaimset hinge, kelle üle on hetkel võimust võtnud materiaalsetest kokkupuudetest tulenev teadvusetu uneseisund ellu äratada transtsendentaalse helivibratsiooni Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare / Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare abil. Hare Kṛṣṇa on lihtne pöördumine Kõigekõrgema Jumala ja Tema energiate poole. Hare tähendab "energia", ja Kṛṣṇa on Kõigekõrgema Jumala nimi, seega lauldes Hare Kṛṣṇa lausume me: "Oo Jumala energia, Oo Jumal, palun võta mind vastu." Meil pole ühtki teist palvet, millega paluda, et Jumal meid vastu võtaks. Tegu pole mitte meie igapäevase leiva palumisega, sest oma igapäevase leiva saame me ikka. Hare Kṛṣṇa on pöördumine Jumala poole palvega, et Ta meid vastu võtaks. Ise Jumal Caitanya Mahāprabhu palus:

ayi nanda-tanuja kiṅkaraṁ
patitaṁ māṁ viṣame bhavāmbudhau
kṛpayā tava pāda-paṅkaja-
sthita-dhūlī-sadṛśaṁ vicintaya

"Oo Mahārāja Nanda poeg, ma olen Sinu igavene teener, kuid sellegipoolest olen ma mingil põhjusel langenud sellesse sündimise ja suremise ookeani. Seepärast ma palun Sind, tõsta mind siit suremise ookeanist välja ja luba mul saada üheks aatomiks Sinu lootoseõiel jalge ees." ("Śikṣāṣṭaka" 5)

Keset ookeani vette kukkunud inimese ainsaks lootuseks on, et tuleb mõni laev, mis teda üles korjab. Kui keegi tuleb ja ta lihtsalt mõne meetri võrra veest välja tirib, on see inimene pääsenud. Samamoodi oleme meie päästetud sellest sündimise ja suremise ookeanist kui me Kṛṣṇa teadvuse arendamise läbi laseme endeid sellest välja aidata.

Ehkki me pole võimelised tajuma Kõigekõrgema Jumala transtsendentaalset loodust, Tema nime, Tema kuulsust ja tegusid, end Kṛṣṇa teadvuses kinnistades avaneb Jumal meile järk- järgult. Omaenese tahtest me Jumala nägemiseni jõuda ei suuda, kuid kui me arendame ennast, avab Jumal meile Ennast ja me näeme Teda. Keegi ei saa käskida Jumalat, et Too tuleks ja tantsiks tema ees. Me peame töötame viisil, mis Kṛṣṇat rõõmustab, ja siis näitabki Ta meile End.

Kṛṣṇa annab meile Endast informatsiooni "Bhagavad-gītās", ja selle tõepärasuses pole vähimatki kahtlust, meie peame seda lihtsalt tunnetama ja mõistma. "Bhagavad-gītā" mõistmiseks pole vajalik omada mingit eelnevat kvalifikatsiooni, sest see on antud absoluutsel platvormil. Lihtsa Kṛṣṇa nimede kordamise protsessi abil avaneb inimesele tema tõeline olemus, Jumala olemus, materiaalsete ja vaimsete universumide olemus, põhjused miks me oleme hetkel sõltuvuses tingimustest, kuidas me sellest vabaneda saame ja nii aste astmelt edasi. Õigupoolest pole uskumise ja ilmutuste protsess meile sugugi võõras. Me usume alati millegisse, mida me usaldame, ja selle usu tulemused ilmnevad hiljem. Indiasse reisimiseks piletit ostes usume me, et just selle piletiga viiakse meid sinna. Kui see poleks nii, miks me siis selle pileti eest üldse maksame? Me ei anna ju raha mitte millegi eest ei-tea-kellelle. Me usume selle lennukompanii usaldatavusse. Ilma usuta ei saa me oma igapäevases elus sammugi teha. Me omame alati usku millessegi, ja see usk tekib sellesse, mis on meie jaoks usaldatatav ja autoriteetne. Me ei toimi ju pimedas usus, vaid toetume sellele, mida enne on teiste poolt usaldusväärseks ja autoriteetseks tunnistatud. "Bhagavad-gītāt" tunnistavad Indias inimesed kõikidest klassidest, ning mis puutub muusse maailma, siis tunnistavad "Bhagavad-gītāt" ka siin erakordse ja autoriteetse teosena paljud õpetlased, teoloogid ja filosoofid. "Bhagavad-gītā" autoriteetsuses pole vähimatki kahtlust. Isegi Albert Einstein, üks märkimisväärsemaid teadlasi, luges "Bhagavad-gītāt" regulaarselt.

"Bhagavad-gītāle" toetudes tuleb meil tunnistada, et eksisteerib vaimne universum, mis on Jumala kuningriik. Kui me satuksime maale, kus meile öeldakse, et seal ei eksisteeri sündimist, vananemist, haigusi ja surma, kas poleks me siis selle üle rõõmsad? Kui me kuuleksime sellise paiga olemasolust, püüaksime me kindlasti kõigest väest sinna minna. Keegi ei taha vananeda ega surra. Tõepoolest, nendest hädadest vaba paik saaks kindlasti meie südamesooviks. Ja miks me seda soovime? Sest meil on selleks õigus, privileeg. Me oleme igavesed, õndsad ja täis teadmisi, kuid mässitud selle materiaalse maailma köidikuisse, oleme me oma sellise olemuse unustanud. Ja seepärast annab "Bhagavad-gītā" meile võimaluse taastada oma algupärane staatus.

Śaṅkarācārya filosoofia järgijad, ja samuti budistid väidavad, et väljapool seda maailma on vaid tühjus, kuid "Bhagavad- gītā" meid sel viisil ei kurvasta. Selline tühjuse filosoofia on tekitanud vaid ateiste. Me oleme vaimsed olendid ja me tahame nautida, kuid niipea kui meile öeldakse, et tulevik on tühjus, kaldume me materiaalset elu nautima. Seepärast ongi impersonalistidest tühjuse filosoofia arutajad samal ajal ikkagi igal võimalikul viisil nautimas seda materiaalset elu. Keegi võib ju sellesuunalistest spekulatsioonidest rõõmu tunda, kuid vaimselt sellest küll mingit kasu saada ei saa.

brahma-bhūtaḥ prasannātmā
na śocati na kāṅkṣati
samaḥ sarveṣu bhūteṣu
mad-bhaktiṁ labhate parām

"See, kes on jõudnud vaimsele tasandile, teadvustab Kõigekõrgema Brahmani koheselt. Ta viibi kunagi ahastuses ega oma mingeid soove midagi omada ning ta suhtub igasse elusolendisse samaväärselt. Sellel tasandil jõuab ta Minu puhta pühendunud teenimiseni." (Bg. 18.54)

See, kes on pühendunud elus arengut saavutanud ja kes maitseb Kṛṣṇa teenimist, vabaneb automaatselt materiaalsete naudingute mõju alt. Pideva bhakti tasandil viibimise tunnuseks on see, et ollakse Kṛṣṇaga täielikult rahuldatud.