2: Surmahetkel kõrgemale tõustes

Transtsendentaliste, keda kutsutakse joogideks, on erinevaid. On haṭha-joogisid, jñāna-joogisid, dhyāna-joogisid ja bhakti-joogisid, ja kõik nad võivad pääseda vaimsesse maailma. Sõna yoga tähendab "ühendusse astuma" ja joogaõpetuste eesmärgiks on võimaldada meil ühendusse astuda transtsendentaalse maailmaga. Nagu öeldud eelmises peatükis, oma algolemuselt oleme me kõik ühenduses Kõigekõrgema Jumalaga, kuid hetkel oleme nakatanud materiaalse saastatuse haigusest. Meie ülesandeks on vaimsesse maailma tagasi jõuda, ja abivahendiks selles on jooga. Sõna yoga teine tähendus on "pluss". Praegusel hetkel oleme me Jumala suhtes miinus, Kõigekõrgema suhtes miinus, kuid kui me lisame oma ellu Jumala, ehk Kṛṣṇa, siis muutub meie inimkehas elu täiuslikuks.

Ja surmahetkel tuleb meil see täiustumise protsess lõpule viia. Kogu oma elu jooksul tuleb meil seda täiuslikkusele lähenemist praktiseerida, et surmahetkel oma praegusest materiaalsest kehast lahkudes saaksime me selle täiuslikustumise protsessi lõplikult realiseerida.

prayāṇa-kāle manasā 'calena
bhaktyā yukto yoga-balena caiva
bhruvor madhye prāṇam āveśya samyak
sa taṁ paraṁ puruṣam upaiti divyam

"See, kes surmahetkel koondab oma eluõhu oma kulmude vahele ja täies pühendumises meenutab Kõigekõrgemat Jumalat, jõuab kindlasti Jumala Kõrgeima Isiksuseni." (Bg. 8.10)

Täpselt nagu üliõpilane õpib oma eriala neli või viis aastat enne kui ta sooritab lõpueksami ja saab sellekohase diplomi, tuleb meil ka elu õppeaines sooritada surmahetkel eksam, ning kui me selleks elu aja valmistununa selle eksami edukalt sooritame, kanname me sellega end vaimsesse maailma. Surmahetkel tuleb meil vastust anda kõigi oma elu jooksul sooritatud tegude eest.

yaṁ yaṁ vāpi smaran bhāvaṁ
tyajaty ante kalevaram
taṁ tam evaiti kaunteya
sadā tad-bhāva-bhāvitaḥ

"Ükskõik millele surmahetkel kehast lahkudes oma mõtted ka ei koondataks, selleni järgmises elus kahtlematult ka jõutakse." (Bg. 8.6)

Bengalimaal on tuntud vanasõna, et ükskõik, mida inimene täiuslikkuse saavutamiseks ka korda ei saadaks, selle väärtust kaalutakse tema surmahetkel. "Bhagavad-gītās" kirjeldab Kṛṣṇa, mida tuleks kehast lahkudes teha. Dhyāna-joogile (mediteerijale) räägib Śrī Kṛṣṇa järgneva värsi:

yad akṣaraṁ veda-vido vadanti
viśanti yad yatayo vīta-rāgāḥ
yad icchanto brahmacaryaṁ caranti
tat te padaṁ saṅgraheṇa pravakṣye

sarva-dvārāṇi saṁyamya
mano hṛdi nirudhya ca
mūrdhny ādhāyātmanaḥ prāṇam
āsthito yoga-dhāraṇām

"Inimesed, kes tunnevad "Vedasid", kes kordavad oṁkara, ning kes on loobumusliku elu läbi saanud suurteks tarkadeks, sisenevad Brahmanisse. Sellist täiust ihaldades tuleb praktiseerida tsölibaati. Ma kirjeldan nüüd sulle, kuidas selle protsessi läbi võib lunastust saada. Joogid loobuvad kõikidest meeltele suunatud tegevustest. Sulgedes meeltele kõik uksed, keskendades mõistuse oma südamele ja viies eluõhu pealae kohale, kinnistatakse end joogina." (Bg. 8.11 – 12)

Joogaõpetuses nimetatakse seda protsessi pratyāhāra, mis tähendab "just vastupidi". Ehkki elu jooksul on silmad vaatlemas ilmaliku ilu, surmahetkel tuleb meeled lahutada oma ihaldusobjektidest ja pöörduda vaatama ilu enese sees. Samamoodi on kõrvad harjunud kuulma paljusid siinse maailma helisid, kuid surmahetkel tuleb keskenduda kuulama enese seest tulevat transtsendentaalset oṁkara vibratsiooni.

oṁ ity ekākṣaraṁ brahma
vyāharan mām anusmaran
yaḥ prayāti tyajan dehaṁ
sa yāti paramāṁ gatim

"Kui pärast sellist jooga praktiseerimist ja püha silbi, ülima tähtede kombinatsiooni oṁ kordamist mõeldakse kehast lahkudes Jumala Kõrgeimast Isiksusest, jõutakse kahtlematult vaimsetele planeetidele." (Bg. 8.13)

Sel viisil tuleb lõpetada kõik väljapoole suunatud meelelised tegevused ja keskenduda viṣṇu-mūrti kujule, Jumala kujule. Mõistus on väga rahutu, kuid see tuleb keskendada Jumalale südame kaudu. Kui seda on tehtud ja eluõhk on viidud pealae kohale, saavutaksegi jooga täiuslikkus.

Sel hetkel otsustab joogi, kuhu ta soovib end kanda. Üksi materiaalses maailmas eksisteerib lugematul hulgal erinevaid planeete, ning nendest kõrgemal asub veel vaimne universum. Joogid on Vedakirjanduse teostest omandanud teadmised kõigi nende paikade kohta. Täpselt nagu enne Ühendriikidesse sõitmist võime me selle maa kohta teadmisi saada sellekohaseid raamatuid lugedes, niisamuti võime me saada infot vaimsetest planeetidest Vedakirjanduse teoseid lugedes. Joogi teab kõiki seal antud kirjeldusi ja ta võib kanda end ükskõik millisele planeedile tahes, vajamata selleks tähelaevu. Mehaaniliste vahenditega kosmoses rännates pole võimalik end tõsta teistele planeetidele. Ehk pikaajalise ettevalmistuse, suurte jõupingutuste ja suurte rahasummade toetusel võivad ka üksikud inimesed jõuda teistele planeetidele mehaaniliste vahenditega — s.o. tähelaevadega — kuid see on väga vaevarikas ja ebapraktiline meetod. Ja mitte mingil juhul võimalik tõusta mehaaniliste vahenditega vaimsesse universumi.

Enim aksepteeritud meetod enese kõrgematele planeetidele kandmiseks on meditatsioonijooga ehk jñāna-jooga praktiseerimine. Bhakti-jooga praktiseerimine seevastu ei ole mõeldud enese materiaalsetele planeetidele kandmiseks, sest need, kes on Kõigekõrgema Jumala Kṛṣṇa teenrid ei ole huvitatud enese ühelegi materiaalse maailma planeedile kandmisest, sest nad teavad, et ükskõik millisele materiaalse maailma planeedile nad ka ei läheks, neli materiaalse eksistentsi põhiparatamatust sünni, vananemise, haiguste ja surma näol on kohalolevad neil kõigil. Kõrgematel planeetidel võib elu kestus olla küll pikem kui Maal, kuid lõpuks saabub surm ka seal. "Materiaalse universumi" all mõtleme me kõiki neid planeete, kus on kohalolevad sündimine, vananemine, haigused ja surm, ning "vaimse universumi" all mõtleme me neid planeete, kus ei eksisteeri ei sündi, vananemist, haigusi ega surma. Need, kes on arukad, ei püüdle enese ühelegi materiaalse maailma planeedile kandmise poole.

Kui keegi püüab jõuda kõrgematele planeetidele mehaanilisi vahendeid kasutades, ootab teda ees kohene surm, kuna meie keha ei suuda taluda niivõrd suuri muutusi atmosfääris. Kuid kui seda üritatakse jooga praktiseerimise läbi, omandatakse selleks sobiv keha. Selle vajalikkuses võib veenduda kasvõi siinses maailmas ringi vaadates, sest me teame ju, et me ei suudaks elada veekeskkonnas, veeatmosfääris, ja samuti pole veeloomad võimelised elama kuival maal. Ja kui me mõistame, et juba sel ühel planeedil on ühes teatud keskkonnas elamiseks vaja omada selleks sobivat keha, on ju loomulik, et teisel planeedil elamiseks on samuti vajalik omada selle keskkonnaga sobivat keha. Kõrgematel planeetidel on kehade kestus märksa pikem kui Maal; kuus kuud Maal võrduvad ühe päevaga kõrgematel planeetidel. Seejuures öeldakse "Vedades", et kõrgemate planeetide asustajad elavad kuni kümme tuhat aastat. Ent vaatamata sedavõrd pikale elule tuleb sealgi lõpuks kõigil alistuda surmale. Võidakse elada kasvõi kakskümmend tuhat või viiskümmend tuhat või kasvõi miljoneid aastaid, materiaalses maailmas on aga kõik need aastat loetud ja lõpuks saabub ikkagi surm. Kuidas sellisest surma orjusest vabaneda? Seda õpetab meile "Bhagavad-gītā".

na jāyate mriyate vā kadācin
nāyaṁ bhūtvā bhavitā vā na bhūyaḥ
ajo nityaḥ śāśvato 'yaṁ purāṇo
na hanyate hanyamāne śarīre

"Hinge jaoks ei eksisteeri ei sündi ega surma, ja olles kord olnud ei lakka ta eales olemast. Ta on sündimatu, igavene, igiolev, surematu ja algne. Kui hävitatakse keha jääb hing ikka püsima." (Bg. 2.20)

Me oleme vaimsed hinged, ja kui sellised oleme me igavesed. Miks peaksime me siis aga alistuma sünni ja surma tsüklile? Seda, kes on jõudnud juba sellise küsimuseni, tuleb pidada arukaks. Need, kes viibivad Kṛṣṇa teadvuses, on väga arukad, sest nad ei ole huvitatud ühestki planeedist, kus eksisteerib surm. Neid ei huvita sealne pikk elu — nende sooviks on omandada samasugune keha nagu Jumalal. Īśvaraḥ paramaḥ kṛṣṇaḥ sac- cid-ānanda-vigrahaḥ. Sat tähendab "igavene", cit tähendab "täis teadmisi" ja ānanda tähendab "täis naudinguid". Kṛṣṇa on kõikide naudingute varamu. Kui me kanname end oma praegusest kehast vaimsesse maailma, kas siis Kṛṣṇalokale (Kṛṣṇa planeedile) või mõnele teisele vaimsele planeedile, siis omandame me Kṛṣṇaga samasuguse sac-cid-ānanda keha. Kṛṣṇa teadvuses viibijate eesmärk on seega hoopis teine kui enese materiaalse maailma kõrgematele planeetidele kandmist soovivate inimeste eesmärk.

Igaühe vaimne mina ehk hing on pisitilluke vaimne säde. Jooga täiuslikkus seisneb selle vaimse sädeme pealae juurde kandmises. Seda teinuna võib joogi kanda end vastavalt oma soovile ükskõik millisele materiaalse maailma planeedile. Kui joogi on huvitatud sellest, milline näeb välja kuu või mõni kõrgem planeet, võib ta kanda end sinna täpselt samamoodi nagu reisitakse New Yorki, Kanadasse, või Maa teistesse paikadesse. Ükskõik kuhu inimene Maal ei läheks, peab ta selleks omama viisat ja tal tuleb läbi toll, ning materiaalsetel planeetidel rännates toimivad samamoodi sünd, vananemine, haigused ja surm.

Oṁ ity ekākṣaraṁ brahma: surmahetkel võib joogi korrata oṁ, oṁkāra, mis täiuslik transtsendentaalne helivibratsioon, ning kui joogi kordab seda heli, meenutades samal ajal Kṛṣṇat või Viṣṇut (mām anusmaran), siis saavutab ta kõrgeima eesmärgi. Joogaprotsessi otstarbeks ongi mõistuse Viṣṇule keskendamine. Impersonalistid kujutlevad endale mingit Kõigekõrgema Jumala kuju, kuid personalistidel pole seda vaja kujutleda, sest nad näevad seda ka tegelikkuses. Kuid olenemata kas kujutledes või tegelikkuses nähes, mõistus tuleb keskendada Kṛṣṇale.

ananya-cetāḥ satataṁ
yo māṁ smarati nityaśaḥ
tasyāhaṁ sulabhaḥ pārtha
nitya-yuktasya yoginaḥ

"Oo Pṛthā poeg! Sellele, kes kõrvalekaldumatult mäletab Mind, ei ole Minuni jõudmine raske, sest ta on pidevalt hõivatud Minu pühendunud teenimisega." (Bg. 8.14)

Neid, kes on rahul ajaliku eluga, ajalike naudingute, ja ajalike võimalustega, ei saa pidada arukaiks, vähemasti mitte "Bhagavad-gītā" määratluste kohaselt. "Gītā" kohaselt on vaid need, kelle aju on nõrgalt arenenud huvitatud ajalikest asjadest. Me oleme igavesed, miks peaksid meid huvitama ajalikud asjad? Keegi ei soovi viibida ebapüsivas positsioonis. Kui majaomanik käsib meil korterist lahkuda, oleme me kurvad, kuid kui me lahkume paremasse korterisse pole meil vanast korterist lahkuda just kuigi kahju. Me ei taha surra, sest tegelikult oleme me igavesed. Samuti ei soovi me vananeda või haige olla, sest me soovi viibida ebapüsivas seisundis. Kuigi me seda ei soovi, jääme me aeg-ajalt ikka haigeks, vaeveldes palaviku käes, ja oleme sunnitud oma tegevusi kitsendama ja sisse võtma ravimeid, et taas terveks saada. Materiaalse eksistentsi neli põhiparatamatust on nagu palavik, ning nad kõik on tingitud meie materiaalsest kehast. Kui me suudame sellest kehast vabaneda, vabaneme me ka nendest hädadest, mis käivad sellega lahutamatult koos.

Impersonalistidele soovitab Kṛṣṇa sellest ajalikust kehast vabanemiseks korrata silpi oṁ. Sel viisil kindlustavad nemadki endale pääsemise vaimsesse maailma. Kuid ehkki nad pääsevad vaimsesse maailma, ei saa nad seal siseneda ühegi planeedi atmosfääri. Nad jäävad neist väljapoole, brahmajyotisse. Brahmajyotit võib võrrelda päikesevalgusega ja vaimseid planeete Päikese endaga. Impersonalistid jäävad vaimses taevas Kõigekõrgema Jumala särasse, brahmajyotisse. Impersonalistid asetuvad vaimsete sädemetena brahmajyotisse ja sel moel täitubki brahmajyoti vaimsete sädemetega. Seda mõeldaksegi vaimsesse eksistentsi liitumise all. Ei tule aga arvata, et brahmajyotisse liitumine tähendab sellega üheks saamist; kõik vaimse sädeme individuaalsed omadused säilivad endiselt, kuid kuna impersonalist ei soovi omandada personaalset kuju, jääb ta sellesse särasse kui vaimne säde. Täpselt nagu päikesevalgus koosneb paljudest paljudest aatomiosakestest, niisamuti moodustub brahmajyoti paljudest paljudest vaimsetest sädemetest.

Ometigi ihaldame me elusolendeina naudinguid. Lihtsalt eksisteerimisest meile ei piisa. Me soovime nii õndsust (ānanda) kui olemist (sat). Oma terviklikkuses on elusolendile omased kolm omadust — igavikulisus, teadmised ja õndsus. Need, kes sisenevad impersonaalselt brahmajyotisse, jäävad sinna mõneks ajaks teadmises, et nad on nüüd homogeenselt ühinenud Brahmaniga, kuid nad ei saa tunda igavest õndsust, ānandat, sest seda sooviv osa neist ei ole rahuldatud. Inimene võib jääda üksinda tuppa ja tunda raamatut lugedes või mõttetööga tegeldes sellest naudingut, kuid pole võimalik, et ta saaks jääda sinna tuppa aastateks, ja päris kindlasti mitte igavesti. Seetõttu peab see, kes liitub Kõigekõrgemaga impersonaalselt, kord taas langema alla materiaalsesse maailma, et kellegiga suhelda. Sedasi kinnitab "Śrīmad-Bhāgavatam". Astronaudid võivad rännata kosmoses tuhandeid ja tuhandeid miile, kuid kui nad kedagi teist eest ei leia, tuleb neil taas Maale tagasi pöörduda. Üksinda pole võimalik kaua viibida. Kuid impersonaalsel kujul ei saa kellegi teise eest leidmises kindel olla. Seetõttu lausubki "Śrīmad-Bhāgavatam", et isegi kui pärast suuri jõupingutusi impersonalist jõuab vaimsesse maailma, ja omandab seal impersonaalse vormi, tuleb tal tulla tagasi materiaalsesse maailma, sest ta keeldus teenimast armastuses ja pühendumuses Kõigekõrgemat Jumalat. Niikaua kui me viibime Maal, tuleb meil siin õppida armastama ja teenima Kṛṣṇat ehk Kõigekõrgemat Jumalat. Ning kui me omandame selleks vajalikud oskused ja teadmised, siis jõuame me vaimsetele planeetidele. Impersonalisti positsioon vaimses maailmas on ebapüsiv, sest üksinduse painest tekib tal vajadus kellegi teise järele. Ning kuna tal puudub isiklik suhe Kõigekõrgema Jumalaga, tuleb tal taas laskuda siia maailma, et suhelda siinsete teiste tingimustest sõltuvate elusolenditega.

On seetõttu ülimalt oluline, et me mõistaksime oma algolemusliku positsiooni olemust: me ihaldame igavikulisust, täiuslikke teadmisi ja samuti naudinguid. Kuid kui me viibime pikka aega impersonaalses brahmajyotis, ei saa me seal tunda naudingut, mistõttu meil tulebki pöörduda tagasi materiaalsesse maailma rahulduma selle poolt pakutavate naudingutega. Kuid Kṛṣṇa teadvuses tuntakse tõelist naudingut. Materiaalse maailma suurimaks naudinguks peetakse tavaliselt seksi, kuid see on väärastunud peegeldus vaimse maailma seksuaalnaudingust, naudingust suhelda Kṛṣṇaga. Kuid ei tule arvata nagu oleks see sealne nauding analoogne materiaalse maailma seksuaalnaudinguga. See on teiselaadne nauding. Kuid kui vaimses maailmas ei eksisteeriks seksuaalelu, ei saaks me näha ka selle peegeldusi siin materiaalses maailmas. Siin avaldub see lihtsalt ühel moondunud kujul, oma täiuses on see esindatud aga Kṛṣṇas, kes on täis kõiki naudinguid. Seepärast on parim teguviis alustada Kṛṣṇa teadvuse arendamist juba praegu, et me surmahetkel oleksime valmis kandma end vaimsesse maailma, Kṛṣṇalokale, et suhelda seal Kṛṣṇaga. "Brahma-saṁhitās" (5.29) kirjeldatakse Śrī Kṛṣṇat ja Tema asupaika järgnevalt:

cintāmaṇi-prakara-sadmasu kalpa-vṛkṣa-
lakṣāvṛteṣu surabhīr abhipālayantam
lakṣmī-sahasra-śata-sambrahma-sevyamānaṁ
govindam ādi-puruṣaṁ tam ahaṁ bhajāmi

"Ma kummardan Govinda, algallikalise Jumala, kõige esiisa ees, kes hoolitseb lehmade eest ja kes täidab kõik soovid, ja kes elab vaimsetest pärlitest ehitatud lossis, mida ümbritsevad miljonid soovidetäitmise puud, kus Teda suure austuse ja armastusega alati teenindavad sajad tuhanded lakṣmīd või gopīd."

Sedasi kirjeldatakse meile Kṛṣṇalokat. Sealsed majad on ehitatud materjalist, mida nimetatakse "algkiviks". Ükskõik, mida selle algkiviga puudutada, muutub kullaks. Sealsed puud on soovidetäitmise puud, kust igaüks võib võtta, mida iganes ta peaks soovima. Siin maailmas saame mangopuult mangosid ja õunapuult õunu, kuid seal saame igalt puult mida iganes me soovime. Samuti annavad lehmad, keda nimetatakse surabhi, alati ja piiramatul hulgal piima. Sedasi kirjeldatakse vaimseid planeete Vedakirjanduse teostes.

Selles materiaalses maailmas oleme me kohanenud nii sünni, surma kui kõiksuguste kannatustega. Materialistliku meelestatusega teadlased on leiutanud suurel hulgal vahendeid meeltele rahulduse pakkumiseks ja suure hulga vahendeid hävitustööks, kuid nad pole leidnud mingit lahendust vananemise, haiguste ja surma vastu. Vananemise, haiguste ja surma vastu pole nad leiutanud ühtegi masinat. Nad toodavad hoopis vahendeid surma kiirendamiseks, aga mitte midagi, mis suudaks selle peatada. Nende tasakaalu, kes on arukad, siinse maailma neljast põhiparatamatusest tulenevad hädad siiski ei häiri, sest nemad on huvitatud vaid tõusmisest vaimsetele planeetidele. See, kes viibib pidevalt transis (nitya-yuktasya yoginaḥ), millelegi muule oma tähelepanu ei pööra. Pidevalt transis viibija mõtleb kõrvalekaldumatult ainult Kṛṣṇast (ananya-cetāḥ satatam). Sõna satatam tähendab alati ja kõikjal.

Indias oli minu elupaigaks Vṛndāvana, ja hetkel olen ma Ameerika Ühendriikides, kuid see ei tähenda, et ma enam Vṛndāvanas ei viibiks. Ma mõtlen kogu aeg ainult Kṛṣṇast, ja kui ma mõtlen Kṛṣṇast, olen ma alati Vṛndāvanas, olenemata kus ma ka füüsiliselt asun. Kṛṣṇa teadvuses viibija viibib juba praegu koos Kṛṣṇaga Tema vaimsel planeedil Goloka Vṛndāvanal, ja ootab vaid hetke millal lahkuda oma praegusest kehast. Smarati nityaśaḥ tähendab "alati mäletades", ja selle jaoks, kes Kṛṣṇat kunagi ei unusta, on Temani jõudmine lihtne. Kṛṣṇa Ise ütleb, et bhakti-jooga praktiseerimise abil on Temani jõudmine lihtne. Miks peaksime me siis otsima mõnd teist meetodit? Me võime korrata Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare / Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare kakskümmend neli tundi ööpäevas. Selleks pole mitte mingeid reegleid ega seadusi. Me võime korrata seda tänaval liikudes, metroos rongi oodates, kodus olles või tööl viibides. Selleks ei tule teha mitte mingeid kulutusi. Miks mitte siis seda võimalust kasutada?